1. märtsil lõppes kohustuslik talverehvide kasutamise aeg. Seadus ei sunni kedagi just sel päeval suverehve alla panema ent kui ilm soosib, võiks talverehvid puhkusele lasta. Aga on vähemalt viis asja, mida suverehve alla pannes meeles pidada.
1. märtsist sai talverehvide kohustuslik hooaeg otsa, see aga ei tähenda, et peaks kohemaid tormama suverehve autole alla panema: kui jätkuvad talvised ilmad (nagu selleks nädalaks ennustatakse), on lubatud naastrehvide kasutamine. Suverehvid muutuvad tänavu kohustuslikuks 1. maist.
Igal juhul on aga käes aeg rehvivahetusele mõtlema hakata – vaadata üle, kas olemasolevad suverehvid on veel kasutuskõlblikud või tuleks hoopiski uued hankida? Ning kui vahetamiseks läheb, teha seda nii, et rehv ka kindlalt omal kohal püsib.
Minimaalne lubatud mustrisügavus
Minimaalne mustri jääksügavus tohib suverehvil olla 1.6 millimeetrit mõõdetuna rehvi keskelt. See on ka absoluutne miinimum.
Ehk on hea teada, et kuigi numbrite põhjal oleks kõik justkui korras, siis päriselu mõttes ei ole selline rehv enam üheski mõttes turvaline.
Suverehvidel on mustris tavaliselt rehvi pikisuunas jooksvad sügavamad veekanalid ning sinna on tootja tänapäeval istutanud rehvi kulumismärgise.
Kulumismärgis on pisike rehvi materjalist “klotsike”, mille ainus eesmärk on markeerida viimast hetke, mil rehv jäätmejaama tuleb viia – kui rehvi mustripind on kulunud klotsiga samale tasapinnale, neid rehve enam kasutada ei tohi.
Samuti ei tohi autokumme kasutada, kui nende pinnas on nähtavad praod: selline rehv võib koormuse all ootamatult õhust tühjaks joosta.
Koonerdamine ei ole kokkuhoid
Sügisel kirjutasime, kuidas ära tunda normaalne rehvitöökoda. Põhimõtteliselt kehtib sama reegel igal hooajal – oskamatu rehvivahetaja võib rikkuda rehvi ja/või velje ning ebaõnnestunud tasakaalustamine tekitab lisaks ebamugavusele ka lisakulusid.
Eelista nimekaid ja suuremaid rehvitöökodasid, kus on õppinud mehed ja väärt riistad! Muuseas, mida madalam on rehviprofiil ja mida suurem velg, seda olulisem on asjatundjate abi kasutada – kehva kvaliteedi kibedus annab tunda veel kaua pärast seda, kui odava hinna joovastus on möödunud.
Kuna rehvid on ainus kokkupuude auto ja maapinna vahel, siis ei maksa ka rehvide kvaliteedilt kokku hoida. Nagu paljude asjadega liikluses – tavaolukorras tõesti vahet ei ole. Kuid suurtel kiirustel (üle 90 km/h), suurtel koormustel (kurvid, kõrge temperatuur, koormatus) ning piirsituatsioonides on kulunud ja uue, odava ja kalli rehvi erinevused mäekõrgused.
Kindlasti ei soovita kasutada üle viie aasta vanuseid rehve isegi kui neil on piisavalt mustrit. Aastatepikkune praktika näitab, et kulumispiiril rehv on ohtlik isegi normaalsete teeoludega.
Hooliv autosõitja vahetab suverehvid uute vastu välja siis, kui need on sõitnud kaks-kolm hooaega ja mustri sügavus jääb alla 4 millimeetri.
Õige rehvirõhk
Paljudel on talve- ja suverehvid eraldi velgedel ning rattad vahetatakse ise kodus. Sellisel juhul tuleb kindlasti esimese asjana üle kontrollida rehvirõhk. Talve jooksul võib rehvirõhk rehvides päris oluliselt muutuda.
Isegi 0,5-baarine erinevus rehvirõhkudes mõjutab oluliselt auto juhitavust ning tühjem rehv kasvatab ka kütusekulu, rääkimata kiiremast kulumisest.
1 baari võrra normaalsest väiksem rõhk tagumises rehvis tähendab praktikas seda, et nn põdrapõikel kiiruselt 70 km/h satub auto tagasipöördel külglibisemisse.
Ka liiga suur rehvirõhk ei ole hea – nii muutub sõit jäigemaks ja veermikule koormavamaks, rehvid hakkavad ebaühtlaselt kuluma ning ka ülerõhuga rehvid võivad koormuse all puruneda.
Õige rehvirõhu leiad auto kasutusjuhendist, aga enamikul autodest on õigete rehvirõhkude tabel tavaliselt ka kütuseluugi all või juhiukse posti peal.
Rehvirõhku võiks kontrollida vähemalt kord kuus – lihtne tegevus, mis midagi ei maksa, aga muudab sõidu turvaliseks ning hoiab rehvide kulumise kontrolli all.
Karu jõud ei ole lahendus
Nii odavates-suvalistes rehvitöökodades kui ka kodus ise rattaid vahetades on kõige suurem mure poltide kinnitusjõud.
Liiga nõrgalt kinnitatud poldid-mutrid võivad lahti tulla, aga ka liiga kõvasti ei tohi neid kinnitada. Kvaliteetses kohas kinnitatakse rattad momentvõtmega õigesti, õige jõuga ning üldiselt muret ei ole.
On aga kohti, kus ratas väänatakse kinni piltlikult öeldes loomajõuga ja hooaja lõpus või purunenud rehvi tee servas vahetades tahaks mutrite-poltide lahti keeramisel appi vähemalt Chuck Norrist.
Liiga kõvasti kinni keeratud poltide lahti saamine ei ole ainus mure. Kui rattad kinnitatakse liiga suure jõuga, väsib poltide-mutrite materjal.
Maakeeli – metallist keere võib ajaga välja venida. Halvimal juhul polt puruneb või ei taha enam korralikult kinni jääda.
Koduste vahenditega ratast vahetades on õiget kinnitusmomenti tuvastada väga raske. Lühikese varrega võtmega käega keerates on kinnitusjõud ilmselt liiga nõrk, pika varrega võtmel keharaskusega peal hüpates väänad aga rattad ilmselt liiga tugevasti kinni.
Siit ka soovitus: võid küll ise rattad kodus alla visata, aga kindluse huvides mine lase korralikus töökojas rõhud ja kinnitusmoment hiljem üle kontrollida.
Kontrolli kinnitusi mõne sõidukorra järel
Soomlaste LähiTapiola kindlustuse liiklusturvalisuse valdkonna juhtivasjatundja Markus Nieminen hoiatab, et eriti valuvelgedega võib juhtuda nii, et poltide kinnitus muutub lõdvemaks mõne sõidukorra järel.
See võib olla tingitud poldi keermesse või velje ja rummu vahele jäänud mustusest või ka nõrgast/tugevast kinnitusmomendist paigaldusel.
Eriti uute valuvelgede puhul jääb poldi-mutri ja velje vahele värske värv, pehmemad kühmud velje pinnal ning mõningase sõitmisega need kuluvad.
Vahet pole, kas ratta paigaldusel jäi metallide vahele mustus või midagi muud pehmemat, tulemuseks on poldi-mutri kinnitusmomendi nõrgenemine. Seetõttu tuleks pärast mõnda sõitu poldid-mutrid üle pingutada.
