PPA juhtivkorrakaitseametnik Sirle Loigo tõdeb, et liikluspolitseinikuna tööle asujad üldiselt teavad, mis neid ees oodata võib ent päris lõpuni ei saa keegi valmis olla vaatepiltideks, mis õnnetuskohal avaneda võivad, see poleks inimlik.
Politseikapten Sirle Loigo on meedias silma paistnud oma sõnakate ent sealjuures muhedate väljaütlemistega. Liiklussaates “Punane sekund” on Sirlel tulnud mitu korda seista stuudios, helendava ekraani ees ning taastada jõhkrate tagajärgedega liiklusõnnetuste toimumiskäik.
Teda kuulates tekib paratamatult küsimus, kuidas politseinikud suudavad häda ja viletsuse tulipunktis jääda rahulikuks ja oma tööd teha? Kui palju võtavad nad endaga neist olukordadest kaasa ning kui palju oma kogemusest jagavad, et inimesed oleksid targemad?
Millise ettevalmistuse saavad liikluspolitseinikud, kes peavad sündmuskohal toimunuga tegelema?
Politseinikud saavad politseikoolis ettevalmistuse ja teadmised, kuidas liiklusõnnetuse sündmuskohal infot koguda ja seal toiminguid teha. Kahjuks või õnneks eraldi ettevalmistust koledate vaatepiltidega toime tulemiseks ei ole. See, kas ta suudab deformeerunud surnukeha nähes tööd teha, sõltub inimesest endast.
Tööle kandideerivate liikluspolitseinike käest on küsitud, kas ta on külma kõhuga. Kandideerijad üldiselt teavad, millega nad oma töös kokku puutuvad ning arvestavad sellega.
Mitmed värsked politseinikud on ametikohta vahetanud, sest nad ei suuda või ei taha laipadega kokku puutuda ning see on inimlikult täiesti mõistetav. Ettekujutus tööst ja reaalsus on vahel lihtsalt liiga erinevad.
Kui tugev peab olema psüühika, et mitte murduda, nähes õnnetuses hukkunud noori, vigastatud lapsi jne. ?
See on küsimus, mida ikka ja jälle küsitakse ja millele head vastust polegi. Enamasti vastan, et keegi peab ju seda tööd ka tegema. See on lihtsalt töö.
Kui valid politseiniku ameti, siis surm ja õnnetused käivad selle töö juurde, kuid neid ei tohi enda sisse lasta. Eks mõned asjad ikka jäävad meelde ja jäävad sinuga kaasa käima.
Aga need ei ole sündmuskohal avanevad võikad vaatepildid, pigem jäävad meelde pisidetailid nagu lennujaamas ootavad vanemad, kes on tulnud oma tütre pulma, jõuluhommikul autovrakist leitud telefon, kuhu tulevad sõnumid „emme, kus sa oled?“.
Lein ja liiklusõnnetuse uurimine ei ole võrreldavad ja neid ei tohi kõrvutada, lähedaste jaoks on see kohutav traagika, politseinikele töö.
Olen ise saatnud mõne liikluspolitseiniku nõustamisele. Need on olnud sündmuste pärast, kus õnnetus on neid lähedalt puudutanud. Sellisel juhul on murdumine kerge tulema, sest siis ei ole see enam lihtsalt töö. Politseis on kaplanid ja ostame psühholoogi teenust sisse. Keegi abi ja toeta ei jää.
Kui kaua võib aega võtta ühe liiklusõnnetuse uurimine? Millised etapid see läbib?
Õnnetusele tuleb alati anda objektiivne hinnang ning aeg, mis kulub politseinikel pildi ette saamiseks, on iga õnnetuse puhul erinev.
Kui asjaolud on selged – meil on tõendid süü tõestamiseks, teame, millised on inimese vigastused ja kõik muud vajalikud toimingud on tehtud – siis võib juhtum nädala-kahega, võib-olla paari päevaga lahenduse saada.
Politseinikud koguvad esmalt tõendeid õnnetuspaigalt. Avariipolitseinikud joonistavad skeemid, teevad fotod ja videod ja võtavad inimestelt esmased ütlused.
Seejärel jõuavad materjalid menetlejani, kes kogub veel lisatõendeid, näiteks suhtleb haiglas olnud kannatanuga ja ekspertidega, vaatab üle pealtnägijate ja kaamerate salvestused ning määrab ekspertiisid.
Näiteks võidakse määrata kannatanu terviseekspertiis, et välja selgitada, kas kokkupõrke hetkel oli tema elu ohus. Ekspertiisid on tavaliselt kõige rohkem aega nõudvad toimingud.
See kõik on vajalik, sest info kogumise eesmärk on ette saada objektiivne pilt õnnetusest. Spekulatsioonide pealt hinnanguid ei anta.
Kuidas toimub sündmuste rekonstrueerimine? Saates kasutatakse õnnetuste graafilisi mudeleid, nende tegemine põhineb PPA uurijate järeldustel.
Rekonstruktsioonid luuakse sündmuskohal tehtud andmete põhjal. Nendeks on politseinike enda tehtud fotod ja videod autode paiknemisest ja vigastustest, sündmuskohal tehtud mõõdistused, skeemid ja pealtnägijate ütlused.
Liiklusõnnetuse jäljed tuleb leida ja dokumenteerida. Lisaks aitavad kaasa teiste sõidukite pardakaamerate salvestised, linna- ja ristmiku kaamerad.
Miks on telesaade “Punane sekund”, mis rebib lahti vanu haavu ja taaslavastab jubedaid õnnetusi, meile vajalik?
Raske õnnetuse järel hakatakse spekuleerima võimalike põhjuste üle ajal, kui me tegelikult ei tea veel, mis asjaolud õnnetuseni viisid.
„Punane sekund“ keskendub just põhjustele ja räägib need lahti. Tavaliselt need põhjused ei ole midagi uut, vaid ikka n-ö tuntud eksimused, mille vastu ikka ja jälle eksitakse, lootes, et minuga midagi ei juhtu.
Saate eesmärk on eelkõige liiklusohutus. Miskipärast on elus nii, et inimene õpib ikka teiste vigadest rohkem kui enda omadest.
Raskete liiklusõnnetuste puhul me ei saagi teist võimalust, et oma vigasid parandada või neist õppida. Kui saade aitab kasvõi ühe inimelu säästa, on eesmärk saavutatud.
Kui palju PPA inimesi on olnud hõivatud saate ettevalmistamisega? Mis on olnud nende ülesanded? Kui keeruline on neil n-ö tagasi astuda minevikku? Näen saates teie inimeste näol kurbust.
Sündmusi kommenteerisid neli praegust ja üks endine politseinik. Meie jaoks oli saate tegemine keeruline. Seda eelkõige seetõttu, et teletöö ikka pole päris meie pärusmaa ja ega seal kaamera ees need ajad alati hästi ei suju. Sündmusi on olnud palju ja nende detailide meenutamine ja toimikute läbi vaatamine võtab aega.
Sündmusega kaasav käivat traagikat me kaasas ei kanna. Kui me seda teeksime, siis poleks võimalik tööd teha. Politseinikel on õnneks võimalik kõigist õnnetustest õppida ja uute teadmiste põhjal liiklust turvalisemaks muuta.
Liiklussaadet “Punane sekund” rahastavad maanteeamet ja ETV, toodab Paprika-Latino. Saade on eetris igal neljapäeval, kell 20:30 ETV-s.
Oma panuse saate valmimisse on andnud Autoleht, Info-Auto Ford ja Volvo, PPA. Režissöör Martin Korjus, toimetaja Kadriann Kibus.
Küsis Ylle Rajasaar. Kaanepilt: “Punane sekund”. Täname: PPA
