Ilmselt oli õigus sellel, kes ütles, et autoroolis võimenduvad inimeste halvad iseloomuomadused, ja karta on, et ma pole erand. Aga teised tegid kaaaa! Kuigi see kirjutis ei pidanud avalikkuse ette päris sellisena kunagi sattuma, on viimasel ajal levima hakanud uue glasnosti vaim ka minuni jõudnud ja omaette sisisemise võib vist mõneks ajaks ära unustada. Seega, kes end järgnevas ära tunneb, soovitan hakata mõtlema ka teistele inimestele peale enda.
Üks tavapärane olukord igapäevaliiklusest. Sõidan (maan)teel. Dramaatilisuse huvides: väljas on hämar, saabub õhtu. Liiklus voogab omas taktis. Tavaline. Ja järsku rammib eessõitev auto pidurid põhja!
Krigistan hambaid ja kujutlen sekundi murdosa jooksul mitmeid erinevaid stsenaariume, vajadusel trambin samuti pidureid… ja siis lülitab eessõitja suunatule sisse, võib-olla laseb pidurid ka lahti, ja keerab graatsiliselt kõrvalteele. Aitäh.
Tundub väike asi, eks. Oli mul siis nii raske peaaegu seisma jääda ja uuesti liikuma hakata? Ei olnud. Aga kas eessõitjal oli raske oma igavesti äraneetud suunatuli enne pidurdamist sisse panna?
Noh, et ülejäänud õnnetud proled ka teaks, et teda ei tabanud mingit sorti rabandus või teele ei jooksnud põder? Ei olnud! Aga miks mitte seda siis teha?
Teise tihtiesineva olukorra paremaks edasiandmiseks pean natuke kirjeldama elu-olu. Nimelt elan vormiliselt Tallinnas, aga sisuliselt pean linnaminekuks natuke mööda maanteed sõitma.
Selleks tuleb teha vasakpööre maanteele välja kohas, kus nähtavus mõlemale poole on, kui just ilmaolud väga rängad ei ole, vähemalt hea ja kiiruspiirang 50 km/h.
Tundub täitsa talutav, eks. Aa, taustainfoks ka asjaolu, et autopede-fašist nagu ma olen, on mul keskmisest korralikult võimekam auto, mille välimus sellele ka natuke viitab. Väike edevus pole patt.
Igatahes ootab autopede-fašist kenasti vasakpööret ja tulebki hetk, kui vasakult on paras auk, paremalt on järgmine auto nähtaval, aga alles jumal teab kui kaugel ja läheneb silma järgi hinnates umbes piirangule vastava kiirusega. Noneh, lör-lör-lörr ja maanteel ma olengi. Ja siis! Paremalt lähenenud auto paneb ühtäkki reipalt hoogu juurde!
Kogenud silm näeb, kuidas inimene pressib, et mulle sappa jõuda. “Sa keerasid mulle ette!” – muud selgitust ma sellisele väljakeerajale nui neljaks järelekiirustamisele ei näe.
Aeg-ajalt (sest seda pressimist juhtub nimelt uskumatult tihti) proovin, kui väga tagumine auto mulle kuklasse hingata tahab. Viimati sain 80 km/h kellale.
Ausalt, ma ei tahaks mõelda, et see on millegi demonstreerimine, aga mul ei tule pähe ühtegi muud põhjust, miks sellised autod peaks tahtma minuga mingit mängu mängida (rõhutuse selgitus normaalsetele inimestele – on autosid, mille puhul väikesed mängud on… põnevamad).
Kaasautojuhtide kapsaaia kividega loopimise lõpetan sellise nähtusega nagu Pole Minu Asi See. Mõni aeg tagasi olid salalisel põhjusel õhtuse sõidu ajal kustunuks jäänud mu auto tuled. Mis te arvate, mitu vastutulijat mulle tulesid vilgutas? Kes pakkus, et mitte ükski, võib minna kapist küpsist võtta.
Need kõik on näited sellest, kuidas autoroolis inimeste halvad iseloomujooned võimenduvad. Hoolitakse vaid endast, teistele ei pöörata tähelepanu ja lastakse oma egol täiesti vale koha peal sõna võtta.
Tihti öeldakse, et suured asjad koosnevad omakorda väikestest. Võiks ju arvata, et üksikult võttes ei muuda loetletutest ükski tegu liiklust tervikuna. Samas saab ka tilkuva kraani alla pandud klaas lõpuks täis ja iga positiivne ilming liikluses teeb üldpildi aeglaselt, aga kindlalt paremaks.
Loe ka Maarja PM kolumni, kus ta küsib, kas meil on liiga palju lapsi? Pilt: Pixabay
VAATA, KUIDAS INDIANA OSARIIGI POLITSEINIK SELGITAB, MIS ON SUUNATULI
