Maailma ajaloo rängima tuumaõnnetuse, Tšornobõli katastroofi esimesed hetked on teadlaste poolt täiendavalt analüüsitud ja saanud täiesti uue käsitluse. Läbimurdeline teadusartikkel avaldatakse Ameerika Tuumaenergia Ühingu ajakirjas Tuumatehnoloogia. Teadlaste tööst võib abi olla tuleviku tuumaõnnetuste vältimisel.
Uus teooria pakub välja hüpoteesi, et esimene Tšornobõli reaktori kahest plahvatusest, mida pealtnägijad on kirjeldanud, oli tuumaplahvatus, mitte auruplahvatus, nagu seni on laialdaselt arvatud.
Teooriat esitlevad Rootsi Kaitseuuringute Agentuur, Rootsi Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut ning Stockholmi Ülikool. Teadlased oletavad, et esimene plahvatus lennutas suurtesse kõrgustesse jäätmete voo, see oli põhjustatud reast tuumaplahvatustest reaktori sees.
Esimesele tuumaplahvatusele järgnes kolme sekundi jooksul auruplahvatus, mis purustas reaktori ja lennutas atmosfääri madalamatele kõrgustele veel hulga jäätmeid.
KSENOONI ISOTOOBID ANDSID MÕTLEMISAINET
Teooria rajaneb ksenooni isotoopide täiendaval analüüsil, need avastasid V.G. Hlopini nimelise Leningradi (Peterburi) Raadiumi Instituudi teadlased neli päeva pärast katastroofi Tšerepovetsis, Moskvast põhja pool asuvas linnas, kaugel Tšornobõli jäätmete põhitrajektoorist.
Need isotoobid olid hiljuti toimunud tuumalõhustumise saadus, mis viitas võimalusele, et need olid tekkinud hiljutise tuumaplahvatuse tulemusel. Kontrastina sisaldas enamus Tšornobõli jäätmetest, mis liikusid loodesse Skandinaavia suunas, tasakaalus ksenooni isotoope reaktori tuumast.
Hinnates piirkonna ilmastikutingimusi katastroofi ajal, tegid autorid ka kindlaks, et värsked ksenooni isotoobid Tšerepovetsis olid osa jäätmetest, mis lennutati palju kõrgemale kui reaktori purunemisest tingitud jäätmed, mis liikusid Skandinaavia suunas.
Hävinenud reaktorianuma uurimine näitas, et esimene plahvatus põhjustas temperatuuri, mis oli küllalt kõrge sulatamaks reaktori südamiku kohal osaliselt üles kahe meetri paksune põhjaplaat. Selline kahjustus on kooskõlas tuumaplahvatusega.
Ülejäänud osas oli põhjaplaat suhteliselt puutumata, kuigi oli langenud umbes neli meetrit sügavamale. See viitab auruplahvatusele, mis ei tekitanud temperatuuri, mis oleks olnud piisav plaadi sulatamiseks, kuid oli küllalt kõrge, et tekitada surve, mis lükkaks selle allapoole.
AVASTUSEST ON TULEVIKUS ABI
Teooria põhiautor, juba mõnda aega pensionil olev Rootsi Kaitseuuringute Agentuuri tuumafüüsik Lars-Erik De Geer kommenteeris läbimurdelist avastust nii:
“Me usume, et neutronite poolt initsieeritud tuumaplahvatus mitme kütusekanali alumises otsas põhjustas sodi purskumise torudesse, mille kaudu lisati kütust. Purse rammis torude 350 kilogrammised korgid maha, tungis läbi ehitise katuse ja jõudis 2.5-3 kilomeetri kõrgusele atmosfääri, kus ilmastikuolud suunasid saaste Tšerepovetsi. Auruplahvatus, mis lõhkus reaktorianuma, toimus umbes 2.7 sekundit hiljem.”
Seismilised mõõtmisandmed ja pealtnägijate tunnistused sinisest välgatusest reaktori kohal mõni sekund peale esimest plahvatust toetavad samuti uut hüpoteesi tuumaplahvatusest, millele järgnes auruplahvatus. Uus analüüs aitab paremini mõista toimunud õnnetust ja võib olla kasulik sarnaste õnnetuste ennetamisel tulevikus.
Allikas: Ameerika Tuumaenergia Ühing. Tõlge: Kadi Rünkla
Kaanepilt: Sarkofaag Tšornobõlis, autor Piotr Andryszczak
