Uku Tampere võtab nüüd ja edaspidi kord nädalas ette päevakajalised liiklusteemad. Et teine pikk koolinädal on murdmas selgroogu, on paras aeg meelde tuletada, kuidas suunata lapsi liikluses toime tulema.
Alates septembrist on igal teisipäeva hommikul kell 8:10 võimalik Raadio 2 saates “Hommik!” kuulata Uku Tampere liikluskommi. Esimene saade oli inspireeritud kooli algusest ning jutuks tulid eeskujud liiklusest.
Õppimine algab auto tagaistmelt
Liikluskäitumise õppimine algab auto tagaistmelt. Soomes läbi viidud laiapõhjaline uuring näitab, et sõidu ajal tagapingil istuvad lapsed jälgivad tähelepanelikult lapsevanema käitumist roolis ja võtavad sellest eeskuju
Imestada pole siin midagi. Lastetuba ongi see, mis inimeste käitumisest suure osa määrab. Kuid sellele lisandub veel teinegi sotsiaalne mõjur – inimeste liikluskäitumist mõjutab väga suures osas ka kaasliiklejate käitumine.
Kas teisi alati just otseselt eeskujuks võetakse, kuid kaudselt, alateadlikult küll. Päriselus on olukordi, kus tahaks korrektselt liigelda, näiteks teetööde alas kiirusepiirangutest kinni pidades, aga üldine liiklusvoog ja kaasliiklejate halb liikluskäitumine muudavad õigesti liiklemise korralikuks väljakutseks ning kohati lausa ohtlikuks.
Kriitiline mass rikkujaid legaliseerib rikkumist
Toon ühe näite: pindamistööde tõttu oli ühel hilisõhtul Tallinnas, Pärnu maanteel sõidukiirus piiratud 30 km/h. Kui ma korrektselt kiiruse selleni vähendasin, lasi kaasliikleja selja taga närviliselt signaali. Ilmselt tunneb iga liikleja end survestatult, kui ülejäänud liiklusvoog teisiti käitub.
Küsimus ongi selles, et kui palju on eeskuju. Kui on kriitiline mass inimesi, kes ühtmoodi käituvad, siis nad muutuvad eeskujuks. See toimib nii positiivselt kui ka negatiivselt – kui rikkujaid on palju, siis muutub “normaalsuseks” rikkumine ja sotsiaalse surve mõjul hakkavad ka korrektselt käituda soovijad rikkuma.
Kui aga kriitiline mass inimesi käitub korrektselt ja normaalselt, siis muutub hoopiski korrektsus normaalsuseks ja massist hakkavad eristuma rikkujad.
Vähemus on mõlemal juhul valmis oma käitumist teatud piires muutma. Kuid tõenäolisemalt muutuvad just rikkujad seadusekuulekamateks, sest lisaks kriitilisele massile eeskujule räägib ühtteist ju ka õigusnorm.
Negatiivset tähelepanu ja sellega kaasnevat hukkamõistu ei soovi ju keegi. Liikluspilt pakub aegajalt küll toredaid positiivseid näiteid, kuid üldine liikluskultuur on meil halb – piirkiirust järgivad juhid muutuvad reeglina ikka “ankruteks.”
Mõelda võiks ka, kui suur on tegelik ajavõit kihutamisel ning millised kaasnevad riskid. Alarmsõidukoolitusel räägitakse palju sellest, et pigem tuleks üritada aega võita väljasõidule eelnevatel minutitel. Sest väljasõiduga kaotatud aega sõiduga tagasi teenida on raske, kui mitte võimatu.
Mammi, ärge minge üle tee!
Üks oluline murekoht on “mammid,” ehk siis eakamad inimsed, reeglina naisterahvad, kellel on täiesti ükskõik sellest, mis maailmas nende ümber toimub. Sealhulgas foorituledest.
Korralikul liiklejal peaks kainemõistuslikult olema omakorda täiesti ükskõik sellest mammist – las ta jääb auto alla, kui tahab (looduslik valik!). Kuid probleem on selles, et needsamad “mammid” annavad eeskuju teistele liiklejatele.
Tihti küsitakse ja imestatakse, et miks istub (passib!) politseipatrull keset päeva Szolnoki bussipeatuse juures ja jälgib jalakäijate foorikäitumist. Eriti kui seal väga suurt liiklust pole.
Põhjus on lihtsam kui arvata võiks. Mustamäel liigub palju jalakäijaid ja eriti koolilapsi. Võiks lausa öelda, et nende pärast politsei seda tööd teebki. Kuid nemad ei ole põhiolemuselt liiklusrikkujad. Lastele on õiget liikluskäitumist õpetatud ja reeglina on nad väga kuulekad.
Aga samas on nad ka väga vastuvõtlikud vanemate inimeste eeskujule. Kui ülekäigurajale läheneb laps ja fooris põleb punane tuli, siis jääb ta seisma, sõltumata sellest, kas autosid tuleb või ei tule. Reeglina.
Tänapäeval on lapsed tihti ka nutitelefoni lummuses ja ei keskendu ümbritsevale. Sellises olukorras järgitakse teiste eeskuju veel eriti kiivalt.
Ja kui nüüd eksisteerib mingi “mammi”, kellel on alati kõige kiirem ja kelle toimetused on kõige tähtsamad, ja kes punasest tulest hoolimata teed ületab, siis jookseb silmanurgast seda mammit märganud koolilaps samuti üle tee, foorituld vaatamata.
Kui mammi raalis välja, et ta jõuab veel napilt enne autot, siis laps ju seda enam ei vaata. Nii juhtuvadki rasked õnnetused.
Näiteid on rohkelt – kevadel tiirutas sotsiaalmeedias video, kus Pärnu maanteel Vineeri peatuse juures sõitis laps täiskasvanu halba eeskuju järgides auto ette. Õnneks autojuht reageeris adekvaatselt ja kiiresti. Aga kui ta oleks näiteks kõrvaliste asjadega tegelenud roolis ja poleks ohtu õigeaegselt märganud?
https://www.youtube.com/watch?v=YQfCsdjbQB8
Võta mõistus pähe!
Mitte ainult autojuhid ei hakka kriitilise massi rikkujate olemasolul valesti käituma. Jalakäijad käituvad täpselt samamoodi. Üks punase tulega üle tee mineja veel masse liikuma ei pane. Aga kui on piisavalt mitu inimest, kes punasega üle tee lähevad, seda rohkemad otsustavad, et nad lähevad ka ja ei jää sinna üksi passima.
Võib arutleda sellegi üle, et kui me sõidaksime vähem autoga ja rohkem jalgrattaga või oleksime liikluses hoopiski jalakäijad, kas siis meie käitumismustrid oleksid erinevad? Soome uuringust saime teada, et autoga sõitmine mõjutab väikesi liiklejaid oluliselt. Kas see on meiega autoroolis teistmoodi!? Mõtisklemise koht.
Kaanepilt: Ivo Krustok
