Laiaulatuslik rahvusvaheline uuring, mille äsja avaldas ajakiri Medical News Today, mõõdab eri liikumisviiside mõju linlaste tervisele ja kehakaalule. Selgub, et iga päev rattaga tööle sõitev inimene kaalub keskmiselt 4 kilogrammi vähem kui autojuht.
Seda, kas väiksem kehakaal on tingitud usinast pedaalimisest või istuvadki ratta selga inimesed, kes on tervislikumas kaalus, teadlased veel öelda ei oska. Neid andmeid ja põhjalikumat uuringutulemuste analüüsi on oodata mõne aasta pärast, kui projekt PASTA lõpule jõuab.
4 KILOGRAMMI MIINUST ON HEA ALGUS
Antwerpeni, Barcelona, Londoni, Örebro, Rooma, Viini ja Zürichi linnadest kogutud 11 000 inimese andmed kinnitavad, et igapäevaselt jalgrattaga tööle pedaalijad kaaluvad neist, kes kasutavad tööle sõitmiseks autot, keskmiselt 4 kg vähem.
Londoni Imperial College’i uurimisrühm, mida juhib dr. Audrey de Nazelle ei tee esialgu sellest numbrist kaugeleulatuvaid järeldusi, sest pole teada, millest tulemus on tingitud. Üle-Euroopalise PASTA ehk Physical Activity through Sustainable Transport Approaches – projekti eesmärk on leida seoseid inimeste füüsilise aktiivsuse ja keskkonnasõbraliku liikumisviisi vahell ning hinnata erinevate liiklusvahendite mõju rahvatervisele.
Uuring on algusjärgus ning “miinus 4 kg” on esimene konkreetne number, millest edasi minna, et teada saada, kas on olemas mingi tõestatav seos töölesõiduks kasutatava transpordivahendi ja kehakaalu vahel või istuvad kõhnemad nagunii sadulasse ja paksud ronivad autosse? Sellele küsimusele püüavad teadlased jätku-uuringutega vastust leida.
VÄHENE LIIKUMINE TAPAB
Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) andmetel on vähene liikumine üks olulisemaid enneaegse suremuse põhjuseid kogu maailmas. Väheliikuv eluviis kasvatab kehakaalu ja sellega koos diabeedi- , veresoonkonna- ja südamehaiguste riski. Lihavad inimesed on WHO andmetel altimad ka vähkkasvajate tekkele.
Dr. Nazele juhitud uurimisrühm on kindlaks teinud, et 11 000st Euroopa linnades küsitletud täiskasvanutest rohkem kui neljandik liigub vähem kui tervislik. Osalejatel tuli vastata küsimustele, millist liiklusvahendit kasutavad nad igapäevaselt töölesõiduks ning kui kaua võtab aega kodunt tööle ja tagasi sõit.
Ka tuli neil kirjeldada, millisena kogevad nad igapäevast tööleliikumist – kas see tundub tervislik, milliseid takistusi nad kohtavad, miks eelistavad auto- või jalgrattasõitu jms. Küsitletutel paluti üles märkida oma kehakaal ja pikkus.
RATTAGA TÖÖLESÕIT ON TERVISELE KASULIK
Mitte et me seda ei teaks, aga tore on, kui tõsiteaduslik uuring seda meile veelkord ütleb: juba projekti algusfaasis on selgunud, et niipea, kui inimene vahetab auto jalgratta või jalgsikõnni vastu, hakkab tema tervis paranema! Lihtne ja toimiv võimalus, oma liikumisharjumusi parandada ongi igapäevane neljarattaline töölesõiduvahend asendada kaherattalisega või lihtsalt kahe jalaga.
“Kui inimesed teeksid liikumisest igapäevase rutiini – näiteks hakkaksid tööle või poodi liikuma rattaga või jalgsi – tähendaks see kerge vaevaga tervislikuma eluviisi saavutamist,” tõdeb de Nazelle. “Tervislik liikuvam eluviis ei nõuaks sel juhul suuri kulutusi spordivahenditele ega raha, vaid oleks kõigile kättesaadav.”
[dropcap]ACCELERISTA KOMM [/dropcap]Heureka! Piisab, kui vaadata üle oma päevakava ja asendada mõni autosõit velotamise või jalutuskäiguga ja asjad hakkavad tasapisi paremuse poole liikuma! Eestis pole sellist suurlinna, kus hommikune töölesõit autoga end üldse õigustaks – maailma mõistes on meil kõik käe jala juures!
Valglinnastujad võivad karjuda omaette – mitte keegi ei ole teid sundinud põllule elama. Elatakse seal, kus on rongid, bussid ja võimalik jalgrattaga liikuda! Maal, tõsi, on asjalood teised – siin selline idealistlik “viskame autod minema”- lähenemine kahjuks ei toimi, sest puudub normaalne ühistranspordivõrk. Autole ei ole alternatiivi.
Sestap tuleb maainimesel isegi teadlikumalt oma eluviisi korrigeerida ja lükata ratas kuuri alt välja näiteks puhuks, kui on vaja kuue kilomeetri kauguselt külapoest soola või makarone tuua. Liikumatuse probleem kummitab rohkem siiski linlasi ja suburbiaelanikke; maal on senini säilinud teatav loomulik eluviis, mis nõuab hommikul koos kukega ja kõblaga ülesärkamist.
Paks laps ei ole ilus laps. Paks laps on haige laps. Seda ei pea isegi ükski uuring ütlema. Õnneks ei pea ükski laps tänapäeval olema paks vaid võib olla liikuv ja õnnelik. Nagu isa-emagi, kes oma eeskujuga pesakonna tervemale eluviisile nakatavad. Jätame selle nüüd endale kõrvade vahele ja tegutseme!
Allikas: PASTA. Pildid: Accelerista
