Balkani riigid on eestlaste jaoks esialgu avastamata maa. Kui ehk Horvaatia, mis on puhkajate seas järjest popim päikesereiside sihtkoht välja arvata, ei tea me sealsest elu-olust kuigi palju. Argo Verk võttis ette järjekordse pika autoreisi ja tegi seitsme päevaga seitsmele riigile tiiru peale.
2016.aasta sügisel istusime perega koolivaheajal Tallinnas autosse ja sõitsime kõrvalepõikeid tehes Rumeeniasse Bukaresti ning tagasi. Sedasorti puhkus tundub olevat igasugu päikesereiside kõrval meie pere lemmik ning nii otsustasime 2017. aasta sügisesel koolivaheajal ette võtta Balkani-tuuri.
Veidi aru pidades valisime automatka alguspunktiks seekord aga hoopis Budapesti, sest sõbralike lõunanaabrite ja Poola teid on mõõdetud juba küll ja küll. Lisaks tundub lennupiletite hindu vaadates, et olulist hinnavõitu maad mööda liigeldes ei saavuta.
Ühe juhiga mitme tuhande kilomeetri läbimine tähendab mõlemal suunal ööbimisi, ja arvestades juurde kütusekulu ning söögipausid, ei paista rahalist kokkuhoidu kusagilt.
Niisiis, seekordne plaan hõlmas tutvumist Balkani riikidega ja tegelikult liiga detailset eesmärki sihtkoha osas me ei seadnudki. Kindlasti tahtsime ära käia Bosnia ja Hertsegoviinas, Montenegros ning Serbias.
Tänu varasemale tutvusele jäi plaanidest välja suurem osa Horvaatiast ja kuigi märkisime oma kaardile ka Albaania ning Makedoonia, siis nende külastamise jätsime jooksvaks otsustamiseks – kui aega peaks jaguma.
Sõiduvahendiks sai taaskord Opel Insignia – seekord juba uue põlvkonna mudel. Hea võrdlusmoment Rumeenia reisiga, kus eelmise generatsiooni masinaga sai läbitud rohkem kui 5600 kilomeetrit.
START BUDAPESTIST: VINJETTI ÄRA UNUSTA!
Start Budapestist, esimeseks sihtpunktiks Bosnia ja Hertsegoviina pealinn Sarajevo. Kaart näitab linnade vahemaaks ligikaudu 550 km ja vähemalt esimene pool sõidust möödub igati kvaliteetsel kiirteel.
Muuseas, erinevalt muudest selle reisi riikidest ei tasuta Ungaris kiirteemaksu mitte vahetult teelõiku läbides, vaid liiklemiseks tuleb soetada teeluba (vinjett).
Vastasel juhul potsatab hiljem postkasti mitmekordne trahviarve (säärane apsakas juhtus meiega eelmisel aastal). Luba saab osta internetist või tanklast ning see on elektrooniline, s.t. süsteemi sisestatakse auto reg.märk ja teeloa kehtivusaeg.
Budapestist lõuna poole kulgedes on maastik esialgu üsna tasane ja kuna meil ei vedanud ka ilmaga – sooja vaid 7-8 kraadi, saatjaks marutuul ning ladistav vihm, siis ega sellest teekonna osast erilisi mälestusi – vähemalt häid – polegi.
BOSNIA JA HERTSEGOVIINA
Bosnia piiri ületades muutus ümbruskond tasapisi künklikumaks, põllud asendusid sügiseselt värvikirevate metsadega ja tuju hakkas koos ilmaga samuti paranema.
Vaatamisväärset jagub siin riigis nii autojuhi kui ka kaasreisijate tarvis, teed on üpris mõistlikus olukorras ning aknast mööda vilksatavad külad paistavad samuti igati normaalsel elujärjel olevat.
Ka liiklus ei meenuta ellujäämiskursust ja kuigi kohalikud kipuvad aeg-ajalt gaasipedaali turistist jõulisemalt tallama, siis ühtegi ohuolukorda sellest riigist küll ei meenu.
Kuigi kohalik rahaühik on konverteeritav mark (austusest Saksa marga vastu, millega see algupäraselt seotud oli), siis tegelikkuses kehtib igal pool ka euro ja hinnad on Eestist tulija jaoks ülimõistlikud.
Teeäärses söögikohas saime kolmekesi kõhu täis pisut üle 10 euroga ja ööbimiskohas tasub õhtusöögi kõrvale tellida ka kohalikku veini – viinamarjade kasvatamiseks on kliima soodne ning kuldne või punane jook täiesti rüüpamiskõlbulik.
Bosnia ja Hertsegoviina on keerulise ajalooga riik. Mitmeid rahvusgruppe (bosnialased, serblased ja horvaadid) ühendaval maal elavad kõrvuti ka eri usku inimesed, kusjuures islamiusku on viimaste andmete kohaselt enam-vähem pool kogu riigi rahvastikust.
Laskumata liigselt üksikasjadesse, paistab reisisellide jaoks usuline mitmekihilisus välja eelkõige pühakodadest – islamil loomulikult mošeed, mille minaretid kaugele ära paistavad, ja sealsamas veidi vähem silmatorkavad, nii rooma-katoliku kui ka õigeusu kirikud.
Bosnia ja Hertsegoviina pealinn Sarajevo meenub paljudele valdavalt kahel põhjusel – 1984.a. taliolümpiamängud ja Bosnia sõda ning pealinna piiramine aastatel 1992-1995.
Esimest meenutavad eelkõige bobi- ja kelguraja jäänused linna servas kõrguval künkal, teist aga endiselt osal majadest nähtavad kuuliaugud ning plakatid ja kirjeldused sõjakangelastest ja langenutest.
Üldises plaanis saab Sarajevot meie jaoks pidada meeldivaks üllatuseks. Kesklinn on kaunis ning ajaloo hõngu täis. Üldmuljet täiendavad ümbruskonna mäed, mis moodustavad uutele kõrghoonetele ja ajaloolistele mälestusmärkidele väärilise taustapildi.
Järgmisena peatusime Mostaris, mis on turistide hulgas kuulus üle sügava Neretva jõe viiva 16. sajandist pärineva Ottomani impeeriumi kivisilla (Stari Most) poolest. Paarkümmend meetrit üle vee kõrguv sild on uhke vaatepilt.
Lisades kauni ja kompaktse vanalinna, lugematu arv restorane ning külalistemaju, võib aru saada, mis teeb Mostarist turistide üleüldise lemmiku.
Oktoobri lõpus polnud linnake loomulikult enam ülerahvastatud, aga majaemanda sõnul pidavat suvel turistide hordid ning üle 40 soojakraadi küündiv temperatuur kohast hullumaja eeskoja tegema.
Suures plaanis kehtib seesama turistide kohta öeldu terve meie teekonna kohta, sest paljuski läbisime sama marsruuti, mida suvisel ajal kümned tuhanded kodu- ning välismaised teelised.
Oktoobris saab juba päris lahedalt liigelda, linnades jagub ööbimis- ja parkimiskohti ning hinnatase on langenud suvega võrreldes madalamale.
Ilmaga võib sügisel vedada või mitte, aga Lõuna-Euroopas on tõenäosus päikesepaistet ja mõnusaid temperatuure nautida ikkagi päris suur.
Kui reisi algus- ja lõpuosa välja arvata, püsis päevasel ajal õues 16-19 kraadi sooja ning mõnes kohas sai päris suve nautida.
HORVAATIA
Edasi viis meie tee Dubrovniku poole. Huvitava tõsiasjana tuleb enne sellesse Aadria mere ehk ühte kuulsamasse kuurorti jõudmist Bosnia-Horvaatia piiri ületada päris mitu korda. Nimelt on ka Bosnia näol tegemist mereriigiga – seda tervelt 20 km pikkusel ribal.
Kokkuvõttes tähendab see aga, et mööda rannikut lõuna poole liikudes jõuate alustuseks Horvaatiasse, seejärel Bosniasse ning mõne aja pärast taaskord Horvaatiasse. Ajaliselt need piiripunktid teekonda siiski kuigi palju ei pikenda (vähemalt mitte oktoobris).
Dubrovnik on end suveturismi sihtkohtade kullafondi kirjutanud eelkõige hästisäilinud vanalinnaga, mis HBO kultussarja “Game of Thrones” austajatele tuleb tuttav ette Kuningalinnana.
Veel oktoobri lõpuski on linn turiste täis ja tänu soojale päikesepaistele ning üle 20 kraadi ulatuvale õhusoojale tunduski, nagu oleksime ajamasinas mõned kuud tagasi sattunud.
Suurimaks atraktsiooniks saab ilmselt pidada Dubrovniku linnamüüri, millel jalutades ning aeg-ajalt treppidest üles ja alla ronides saab tervele vanalinnale tunni-paariga ringi peale teha.
Tõsi, selle jalutuskäigu eest tuleb ligi 20 euro võrra kukrut kergendada ja üldse on Dubrovnik oma hinnatasemelt igati turistilõksu nime vääriline.
Erinevalt pea kõikidest naaberriikidest ei taha Horvaatias eurodes tasumisest keegi midagi kuulda ja kohalikku raha kuna’t peab tasku täis olema.
MONTENEGRO
Mööda Aadria mere kallast lõuna poole looklev tee kulgeb enamjaolt merepinnast kõrgemal mäenõlval, pakkudes siin-seal hunnituid vaateid rannikule ja siniselt sillerdavale veele.
Veidi enne sisemaale sopistuva Kotori lahe äärde jõudmist saabub tee Montenegrosse, mis tähendab, et loetud tundide jooksul tuleb juba neljandat korda pass taskust välja kraamida ning piirivalvuritele esitada.
Kummalisel kombel ei huvitanud mitte üheski piiripunktis kedagi meie sõiduvahendi päritolu või minu volitus selle kasutamiseks.
Vaid Makedoonia piiril vaatas mundrimees korraks aknast välja ja küsis nagu nähtu kinnituseks – “Ungari auto?”. Minu peanoogutuse peale kaotas ta asja vastu igasuguse edasise huvi, justkui olekski Eesti kodanikel kombeks Balkani riikides Ungari masinatega ringi sõita.
Pisut enne õhtuhämarust saabusime Kotor’i, mis asetseb samanimelise lahesopi ääres. Maastiku ja vaadete osas võiks võrdlusmomendina kasutada Norrat – sealsed fjordid oma väikelinnadega on ju samuti ütlemata armsad. Muuseas, nagu oma põhjamaise teisiku puhul, saabub ka Kotori suur osa turiste kruiisilaevade pardal.
Ja vaatamisväärsusi jagub. Kotor kuulus üle 350 aasta Veneetsia Vabariigi koosseisu, mistõttu kohalik arhitektuur ja sadamat ümbritsevad kindlustused on Itaalia mõjutustega. Kotori vanalinn on üks paremini säilinud eksemplare Aadria mere piirkonnas ning kuulub loomulikult ka UNESCO maailmapärandi nimekirja.
Montenegro rahapoliitika teeb sellest ühe kummalisema riigi Balkanil. Nimelt puudub seal iseseisev rahaühik.
Juba aastast 1996 kasutati ühepoolselt Saksa marka, mis 2002.a. asendati samuti ühepoolselt euroga. Euroopa Liit on Montenegroga sel teemal küllalt karmilt debateerinud, aga tulemusteta. Olles nüüd Euroopa Liidu kandidaatriik, loodetakse olukord siiski läbirääkimiste käigus lõplikult ära lahendada.
Igatahes tundub, et euro kasutamine kaupade ja teenuste hinnatasemele hästi ei mõju. Tuleb tunnistada, et Kotor’is maksab ööbimine hotellis või õhtusöök restoranis praktiliselt samapalju, kui koduses Tallinnas.
Eestlasele see tänu harjunud põhjamaisele elukallidusele ilmselt pisarat silmanurka ei too, aga mõistlikuma hinnatasemega piirkonnast pärit turistile võib päris ehmatavana mõjuda.
Montenegros veetsime ka kogu reisi uhkeimate vaadete ja kauneima loodusega sisustatud päeva. Mööda lugematute nõelasilmakurvidega mägiteed saab Kotori lähistelt tõusta Lovćen’i mäge ümbritseva rahvuspargi territooriumile, kust ligi pooleteist kilomeetri kõrguselt näeb Makedoonia ja Kosovo pool asetsevaid lumiseid mäetippe ja suurt Shkodëri järve, mis silmapiiril juba Albaaniasse ulatub.
Looduse sügisesed värvid ning imeilus päikesepaiste lisasid vaadetele veel omapoolse puudutuse, mistõttu sinna mäetippu olekski võinud istuma jääda.
ALBAANIA
Edasi viis meie teekond läbi Albaania. Plaan oli vältida Kosovosse sisenemist, sest kuigi iga uus riik oleks taaskord põnev, siis pidanuksime hiljem pea sama teed Kosovost uuesti välja sõitma.
Nimelt ei tunnista Serbia Kosovo iseseisvust ja seepärast ei lubata sealt ka kedagi Serbiasse siseneda, juhul kui Kosovo territooriumile on eelnevalt tuldud Montenegrost, Albaaniast või Makedooniast.
Nii pidimegi tegema läbi Albaania ja Makedoonia (loomulikult mitte sama nime all tuntud Kreeka piirkonna, vaid endise Jugoslaavia vabariigi) ringi ümber Kosovo, et tagasitee Ungarisse ikkagi läbi Serbia kulgeks.
Suurel maanteel peavad kohalikud juhid ennast üsna korralikult ülal, aga linnades võib liikluskultuuri iseloomustada sõnaga “anarhia”.
Õhtul Shkodëri kesklinna jõudes oli otsaesine märg, et pealtnäha täiesti seosetult saalivate jalgrataste, aga ka kõiksugu muude liikumisvahendite (loe – vankrid, kärud jne.) vahel ellu jääda.
Parkimine käib samuti mingi arusaamatu loogika järgi – kui tee ääres parasjagu vaba kohta pole, siis võib keset sõidurada lihtsalt seisma jääda – keegi seda pahaks ei tundu panevat.
Autoparki iseloomustab kõige paremini ilmselt iga kohaliku unistus – 20-30 aastat vana MB E-klass – neid on Albaanias endiselt uskumatult palju liikvel.
Samuti on omaette nähtused teeäärsed tanklad. Küllap on kütuseturu konsolideerumine veel toimumata, sest iga asustatud koha lähistel leidub erinevate logode ja siltidega kütuse lisamise kohti pea iga paarisaja meetri järel. Seejuures maksab bensiin rohkem, kui Eestis. Kuidas kohalikud oma sissetulekute juures seda üldse osta jaksavad?
Välismaise reisija peaks aga murelikuks tegema asjaolu, et kaardimakse võimalus on pigem erand, kui reegel. Isegi vastavad märgid infotulpadel tunduvad olevat vaid inimeste meelitamiseks välja pandud, sest minu vastavasisulisele küsimusele tuli alati vastuseks pearaputus.
Lõpuks nõudis juba pikemat aega armatuurlaual põlenud kollane märgutuli kohest tähelepanu ja peale lühikest vestlust tanklateenindajaga jõudsime kokkuleppele, et maksta saab ka eurodes. Halleluuja!
Paak bensiini täis, asus pensionieas teenindaja taskuarvutiga summat kokku arvutama. Hoolimata minu järjepidevatest vastuväidetest otsustas ta summa lekkides (just see on Albaania rahaühik) korrutada EUR/LEK kursiga (1 EUR = ca 133 LEK), saades igal korral vastuseks täiesti kosmilise tulemuse.
Kukalt kratsides arvutas ta sama tehet uuesti ja uuesti, mis muidugi tulemusele mingit mõju ei avaldanud. Lõpuks kutsuti tagantruumist üks noorema generatsiooni albaanlane, kes minu ettepanekuga summa hoopis kursiga jagada nõustus ning lahkusime üksteisest siiski sõpradena.
Kuigi suur tee, mis Montenegrost lõuna poole pealinna Tiranasse viib, on igati korraliku asfaltkattega, hakkab kõrvalteedel iga juht kiiresti auto veermiku tervise pärast muret tundma.
Meie siht viis ligi 150 km ulatuses otse üle mägede ja ilma liialdamata võib öelda, et need kolm tundi rooli taga väsitasid rohkem, kui kõik eelnevad päevad kokku. Vahepeal kadus asfalt sootuks ning aukude vahel laveerides langes keskmine kiirus juba 30 km/h kanti.
MAKEDOONIA
Taaskord suuremale maanteele välja jõudes oli varsti käes aeg taas passid välja otsida. Endine Jugoslaavia vabariik Makedoonia jättis Albaaniaga võrreldes kohe esimestest meetritest palju parema mulje – mägede vahel orgudes looklevad teed on voolavama iseloomuga ning kattelt hoopis paremad.
Siiski ei suutnud Makedoonia pealinn Skopje meid samaväärselt Sarajevoga võluda. Ühest küljest on kesklinn kenasti korda ja turistisõbralikuks tehtud – palju on näiteks investeeritud erinevate ajalooliste hoonete ning teede/tänavate valgustusse, mis pimedas igati kenad välja paistavad.
Teisalt ei meelita vaid loetud sammud keskväljakust asuvad tänavad oma hämaruse ja väljanägemisega turiste sinnapoole jalutama. Autoaknast nägime ka äärelinna prügimäel jalkat mängivaid lapsi ning magalarajoonid meenutavad pigem slummi, kui turvalist ja elamisväärset keskkonda.
TAGASI KOJU, SERBIA
Reisi viimasest osast palju kirjutada pole. Serbia kiirtee sarnaneb iga Lääne-Euroopa riigi omaga ja edasijõudmine on kiire. Kindlasti leidub selles suurimas eks-Jugoslaavia riigis kuhjaga vaatamisväärsusi, aga et meie aeg hakkas otsa saama, piirdusime vaid põgusa peatusega pealinnas Belgradis.
Viimane on ligi 1,5 miljoni elanikuga linn, kus suurimateks vaatamisväärsusteks Doonau-äärne kindlus, mitmed kirikud-katedraalid ja jalgsi läbitava suurusega vanalinna osa.
Õhtune Belgradi kesklinn sarnaneb ükskõik millise teise linnaga näiteks Saksamaal ja ka üldine hinnatase on pigem Lääne-Euroopale omane.
Enne Budapesti tagasijõudmist tuli viimase takistusena ületada piir Serbia ning Ungari vahel. Võiks ju arvata, et kiirteel paiknev piiripunkt on oma läbipääsuväravate arvu selliselt välja kalkuleeritud, et pikki järjekordi ei tekiks, aga see tundub olevat soovunelm.
Või noh, aknast välja vaadates tundus piirivalve putkasid küll jaguvat, aga ilmselt siis mitte inimesi nende sisse.
Nii seisimegi kokku üle 3 tunni keset maanteed järjekorras, kusjuures vahepeal ei liikunud ligi tund aega ükski auto sentimeetritki edasi.
Hiljem internetist asja kohta infot otsides selgus, et see pidi olema üsna tavaline praktika ning teatud nädalapäevadel ja kellaaegadel võib piiril kauemgi minna.
Üldise arvamuse järgi seisneb probleem Ungari piirivalve töökorralduses, mille osas veebis sõna võtnud ungarlased ise kahtlustavad sihilikku venitustaktikat, et näidata kogu Euroopa Liidule, kui raske neil Liidu välispiiril olukord on.
SUURED KONTRASTID
See on tegelikult pea kõiki läbitud riike iseloomustav joon – suur kontrastsus erinevate piirkondade vahel. Kesklinnad uhkustavad ägedate hotellide ning baaridega, klaasist fassaade jagub igale maitsele. Samas on mõnesaja meetri kaugusel rämpsu kõik kohad täis ja vaesus vaatab igast aknast ning uksest vastu.
Niisamuti on kõik reisil külastatud riigid mõnes mõttes sarnased ja teisalt vägagi erinevad. Eestlase jaoks on harjumatu ohjeldamatu suitsetamine ja seda ka siseruumides.
Kuigi meilgi pole selle ärakeelamisest veel teab kui palju aega möödas, siis väga võõristav on astuda õhtusöögiks restorani, kus igas lauas kellelgi sigaret näpu vahel tossab. Paaril korral olimegi sunnitud lahkuma, sest meie mürsikueas perepoeg keeldus kategooriliselt vinguga täidetud ruumis viibimast.
Teine iseloomulik asjaolu on see, et õhtusel ajal baaridesse sisse kiigates tundub seal rahvast jaguvat, aga kõik külastajad on meesterahvad. Istuvad kambakesi, rüüpavad õlut ja kohvi ning lobisevad niisama. Looduselt, hinnatasemelt ja taristu seisukorra poolest erinevad riigid üksteisest väga palju.
SUUREPÄRANE REISIKAASLANE, OPEL INSIGNIA
Nagu alguses öeldud, usaldas Opel meile nädalaks oma uusima mudeli – Insignia. Autost endast on ajakirjanikud juba lugematul hulgal arvustusi kirjutanud, mistõttu ei hakka siinkohal masinat pikemalt kirjeldama.
Lisan vaid endapoolse arvamusena, et uus Insignia on eriti disainis teinud eelkäijaga võrreldes suure sammu edasi, mõjudes sihvaka ja sportliku, samas elegantsena.
Sõtjateruumis tunnevad 3-4 reisijat ennast igati mugavalt ning kõik silma või käe alla sattuv on maitsekas ja kvaliteetne.
Sõidetud versiooni 1,5-liitrine bensiinil töötav turbomootor on üllatavalt südikas, kuigi järsematel tõusudel oleks mägedes tahtnud pisut enam rammu jõuallikast kätte saada. Kütusekulu võib olukorda arvestades samuti mõistlikuks pidada – kogu ringi keskmisena saab rääkida ca 8-liitrisest kütusekulust 100 km kohta.
Rool on saksalikult täpne ning veermik igati sobilik ka pisut kehvematele teedele, eeldusel et jutt ei käi Albaaniast. Ühtlasi selgub, et minu kiitvad hinnangud Insigniale ühtivad ülejäänud Eesti autoajakirjanike omadega, sest Opel pärjati just selle mudeliga ka Eesti Aasta Auto tiitliga.
LÕPETUSEKS
Võib arvata, et suvisel tipphooajal venitavad nii piiripunktid (meie marsruudil kokku kümme) kui ka tihe liiklus sarnase reisi palju pikemaks ja ebamugavamaks. Küll aga on Balkani riikide näol tegemist igati laheda ja omapärase sihtkohaga, kus tegevust leidub aastaringselt.
Inimesed on kõikjal valdavalt sõbralikud, toidud maitsvad ning sõltuvalt riigist hinnatase Eestist pärist turistile meelepärane. Horvaatia on end puhkusesihtkohana juba tõestanud, aga kutsun kõiki üles külastama ka piirkonna teisi riike, eelkõige Bosnia ja Hertsegoviinat ning Montenegrot, mis meile sellelt reisilt ehk enim meelde jäid.
Pildid: Argo Verk
