Ka kõige parem auto jõuab lõpuks etappi, kus truu Plekk-Liisu remontimine ei ole enam majanduslikult mõtekas ning autoga sõitmine muutub ohtlikuks. Teie silme all lõpetab oma maise teekonna 200 euro eest liiklussaate Punane Sekund võteteks ostetud Citroën Xsara.
Päevinäinud autodel on erinevad saatused: mõni satub noore entusiastliku autohuvilise kätte, kes ropult raha sinna matab ning lootuse kaotanuna jälle edasi müüb. “Rändkarikad,” liiguvad käest kätte ja püsivad ime läbi ikka “natuke elus”.
Mõni teine vanake lammutatakse (ebaseaduslikult) juppideks või müüakse romulasse, kus siis hädalised kah saavad käia vajalikke juppe otsimas.
Kolmas variant on väärindamine: kõigepealt youngtimer‘iks, seejärel uunikumiks. See aga eeldab, et algusest peale on autokesel hästi läinud, see on saanud tunda omaniku hoolitsevat kätt. Seda õndsust kõigile ei jagu.
Neljas variant on jätta masin niisama mädanema. AMTELi juhi Arno Sillati väitel on Eesti registris üle 50 000 “laiba”, ehkki olukord paraneb tasapisi, sest inimesed on senisest teadlikumad.
Kõige rahulikum ja väärikam (ning ka seaduslik) matus ühele oma elutöö sooritanud masinale on vanametalli kokkuost. Parem õudne lõpp, kui lõputu õudus. Metallipurusti abiga muutuvad romud toormaterjaliks uutele toodetele ja saavad uue elu.
Roostes auto on ohtlik
Kuigi sellest avalikult ei räägita, on elukaare lõppu jõudnud autod liikluses ohtlikud. Läbi roostetanud põhjaga sõiduki võib ju tehnoülevaatuselt kuidagi läbi meelitada, aga kes on sellisega liiklusõnnetusse sattunud, enam eluga mängida ei taha.
Kui tegime Punase Sekundi saadet, käis meie laualt läbi mitmeid kaasuseid. Näiteks ühes üsna kerges teelt väljasõidus hukkus kaasreisija, sest tema iste irdus sõiduki korrodeerunud kerest.
Liiklusaate salvestustel katsete tegemiseks sai ostetud 200 euro eest “rändkarikas”, päevinäinud Xsara, mis –kui võtted lõppenud – sai viidud metallipressi alla. Kuigi pealtnäha võinuks selle autoga veel liigelda, siis terve mõistus ei lubanud surmaga mängida.
https://www.accelerista.com/proovitud/eksperiment/kas-200-euro-eest-auto-saab/
Pool ostuhinnast tagasi
Lasnamäele, Betooni tänavale läks Xsara “omal jalal”: konditsioneer jahutas, mootor tuksus, kõik oli tore. Kaal käitise väravas fikseeris auto massiks 1080 kg.
Tol päeval oli vanametalli hind madal ning seega maksti auto utiliseerimise eest 108 eurot. Aga raha seegi ja meie jaoks täitsa hea diil, arvestades, et tagasi saime umbes poole ostuhinnast.
Auto kaalutud, sõitsime ooteplatsile. Seal ees ootavate autode seltskond oli kirju – aianurgast välja kaevatud sammaldunud mosse, üsna sile ja värske aastanumbriga väikekaubik ja muudki veel.
Kõik nukralt tardunud ootama purusti hambaid. Tavaliselt ootavad autod sellel platsil kuni kriitiline kogus on koos. Siis viiakse kõik konveieritööna “edasi” ja muundatakse lõpuks peopesa suurusteks metallitükkideks.
Meie filmitiimile tehti erand ning Xsara suunati järjekorraväliselt purustisse. Seni ise sõitnud auto tõsteti ilma igasuguse tseremooniata suure traktoriga üles ning sõidutati platsi teises servas olevasse ohutustamishalli.
Vedelikud välja, lahtine kola küljest
Ohutustamishall on koht, kus autodelt võetakse ära klaasid, aku, rattad ning väljutatakse vedelikud. Kui eraldi halli seinal olevale riiulile tõstetud auto rattad eemaldatakse viisakalt, siis kütusepaaki surutakse jõuliselt auk ning spetsiaalne pump imeb kütuse paagist välja.
Üllatusena selgus, et hoolimata põlevast kütusetulest oli Xsara kütusepaak üsna täis. Oleks seda teadnud… Selgus, et täis kütusepaagiga autosid satub ohutustamishalli riiulile üsna tihti.
Aga see polnud ainus üllatus. Meie punase sidruni all olid üsna uued naastrehvid ning ka see vaatepilt olevat tavaline.
“Ükskord tuli auto meile otse esindusest, kus veermik oli saanud kapitaalremondi. Silladetailid särasid vastu, aga omanikul oli nii kõrini auto remontimisest, et sõitis otse siia,” rääkis meile autot ohutustanud Kuusakoski AS töötaja, samal ajal kui sidrunist mahlu välja pumbati.
Pole kahtlustki, et mõnigi aku, korralikud rattad ja muudki jubinad, mida töötajad lihtsalt ei jõua maha kruttida või kõlblikuks-kõlbmatuks sorteerida, oleksid kellegi teise jaoks veel pikalt ekspluateeritavad.
Viimane tõste
Filmimise hõlbustamiseks piirdus protsess põhilise ja ohtlikuma eemaldamisega, sidrunisse jäid nii siduri- kui ka piduriõli, käigukastiõli. Tavaliselt võetakse need välja, sest metallipurustis tekkiv kuumus võib panna vraki lihtsalt põlema.
Purusti otseselt tuld ei karda, aga auto hekseldamisest tekkiv toss on ebatervislik. Keskkonna seisukohalt on samuti oluline eelnevalt kõik ohtlikud ained eemaldada. Videost on näha, kuidas Xsara hekseldamisel tossas laadimiskolu üsna aktiivselt.
Protsess ise on lihtne. Traktori käppadel viiakse auto “riiulilt” ära ning asetatakse suure haaratsitega kraana haardeulatusse natuke eemal.
Sealsamas, maha poetatud Citroën Xsara kõrval virnas seisis lademes vanu romusid ja kõikmõeldavat muudki rauakolu.
Varre otsas kõlguv haarats meenutab kotka küünisjalga, võrdlust ilmestab osav kraanaoperaator, kes kõrgel tornis liigutab käppa nii nagu see oleks tema enda käsi.
Kraana või kopp või tõstuk – kuidas iganes seda nimetada – tõstab auto nagu muuseas kümnekonna meetri kõrgusel asuvasse metallipurusti avausse.
Purusti kõrval peatub aeg
Purusti suul on küll “kardinad” ees ja metalli purustavaid hambaid otseselt näha ei ole, aga isegi mõne meetri kaugusel kolu suu kõrval seismine on väga kõhe. Müra on kõrvulukustav.
Sõõrmetesse tungib õlide, metalli lõikamise ja plastmassi põlemise lõhn, kui taamal üksinduses keset platsi tõstet ootavat Xsara’d vaatame.
Meid videomeister Steniga valdab tunne, nagu polekski see päriselt, vaid oleksime osalised mingis etenduses ja vaataksime toimuvat suurelt teleriekraanilt.
Operaator keerab silmapilguga sõiduki katusele ning napsab kirurgi täpsusega põhja alt bensiinipaagi, milles olevad aurud purustis plahvataksid.
Järgmisena võtab ta elegantse liigutusega autost suurema haaratsiga Xsaral küljest katalüsaatori ja tõstab eraldi hunnikusse. Pildiallkiri võiks olla “Godzilla leidis heinakuhjast nõela.”
Aeg seisab ikka veel, ja meie koos sellega, kui kauguses tikutopsina paistnud auto läbi õhu lähenedes järjest suuremaks muutub.
Lõppvaatus
Suurema draamata maandub natukene lössis katusega ja purunenud klaasidega, aga jätkuvalt autokujuline Xsara purusti sööturis. Surmavärinates vajub auto üha sügavamale, metallipurusti hammaste vahele. Kuniks ongi kõik. Alles on vaid metallipuru.
See, mis autost järele jäi, liigub mööda konveierilinti suure puruhunniku poole. Teel sinna imevad võimsad ventilaatorid hakkest välja istmete tolmu ning plastmassipuru.
Kümnemeetrisesse kõrgesse rauahakkehunnikusse konveierlindi lõpus maandub vaid metall, mille seas võib mõnel tükil märgata tuttavat kirsipunast värvitooni.
Pool tundi tagasi omal jõul sõitnud Citroën Xsara’d enam ei ole. Ohutustamise riiulil oli veel mootorgi soe… meid valdavad kurbuse ja aukartusega segatud vastakad tunded.
Aitab tundlemisest, toorainet on vaja!
Metallipurustis hõõrdumisel tekkiv temperatuur on piisavalt kõrge, et kõik segased tunded minema pühkida ja jätta alles nukralt tumehall raud. Ka süütelukus olnud võtmetest, kindalaekasse ununenud rahakotist või vanast jopest saab siin ühtlaselt hall minevik.
Looritatud minevikust saab uus elu. Kõik vanad Citroënid, Mersud, Fordid jms viiakse siit sinna, kust neist on rohkem kasu.
Purusti loob eeldused, et majandusliku eluea lõppu jõudnud Xsarast saaks toota uusi autosid, pesumasinaid ja mida iganes muud, mida inimene veelkord tarbida saab.
Metallipurusti ei ole auto lõpp vaid uue eluringi algus. Väärt tooret saab mitmeti kasutada ning tõenäoliselt on ka sinu uues autos natuke mõnd vana sõidukit.
Kui sul juhtumisi mõni “laip” õuel vedeleb, siis on nüüd aeg sellele metallipurusti kaudu uus elu anda. Mullaks ei pea saama ükski auto.
Ning kuna metalli kokkuostupunkt sisuliselt ostab sinult auto ära, ei pea sa ka selle registrist kustutamisega ise vaeva nägema.
Täname Kuusakoskit filmimise võimaluse eest
Fotod: Uku Tampere
