Sellest, et autotööstus liigub üha enam kuumaksu- ja liitumispõhiste teenuste poole, oleme ka varem kirjutanud. Suurt uudist siin pole, kõik soovivad kasumit teenida, meeldib see või mitte.
Küll aga tekib täiesti uus eetiline dilemma, kui kuumaks puudutab ka turvavarustust. Ameerika Ühendriikide firma Klim esitles juba 2020. aastal mootorratta õhkpadjavesti, mis maksab 400 dollarit ja on erinevates kokkupõrketestides väidetavalt suurepärane. Aga seal on loomulikult üks konks…
Vesti töötamiseks, see tähendab kokkupõrke tuvastamiseks ja õhkpadja täis puhumiseks on lisaks vestile tarvilik ka teine komponent – väike must karbike vesti sees, mille aktiveerimiseks on vaja nutitelefonirakendust ja loomulikult raha. Vesti omanik otsustab ise, kas soovib maksta 12 dollarit kuus, 120 dollarit aastas või 400 dollarit eluaegse aktiveerimise eest.
Tõsi, vest on varustatud eri hoiatavate tulukestega, mis probleemist teavitavad ja millest aru saamine kinnitada tuleb – seega enda teadmata ilma kaitseta justkui sõitu minna ei saa. Kuid küsimus tekib siiski – kust jookseb piir, milliste teenuste tasulisus on sobilik?
Lennukis on arusaadav, et lisapagasi, jalaruumi ja toidu eest tuleb lisa maksta, aga ootamatu rõhulanguse korral oleks imelik hapnikumaski kasutuse eest pärast lisaraha küsida. Samamoodi ka autos – kas rooli turvapadja funktsionaalsus on ostuhinnas sees, aga külgkardinate oma maksumüüri taga?
Mingid asjad võiks jääda ahnusest puutumata. Kui toode peab seetõttu olema kallima hinnaga, siis nii olgugi. Nagu telefonid peavad olema suutelised hädaabinumbril helistama (ja enamasti on see üle maailma tasuta), võiks ka sõidukite turvavarustus toimida ilma lisategevusteta. Loodetavasti pole Klim selles osas teenäitaja, vaid erand.
Fotod: Acura/Honda, Klim
