Viimasel ajal on eraparklad hakanud oma vanade tasumata parkimistrahvide andmeid inkassofirmadele müüma ning see on viinud massilise õngitsemiseni inkassode poolt, kes saadavad sõidukiomanikele kirju ka trahvide osas, mis tehtud rohkem kui viis aastat tagasi.
Ka siinkirjutajal on olnud tarvilik mõned korrad inkassofirmadega vaidlema asuda, sest äkitselt on leitud aastaid vanu trahve, liiklusregister on 2019. aastast hakanud sõidukite omanike ja vastutavate kasutajate andmeid välja andma ja niiviisi võibki mõnel autot välja rentival eraisikul või firmal järjekord kosilasi ukse taga olla.
Kui kirjasaaja südametunnistus on must ja ta end ära tunneb, siis ei saa keegi keelata tal trahvi maksmast. Kui aga kirjasaaja tegeleb näiteks autode rentimisega või need on töö tõttu ka teiste inimeste kasutada nagu siinkirjutajal, kui kirjasaaja teab, et ei juhtinud autot sel perioodil või on esitatud ekslik nõue või kui kasvõi inkassofirmade väljapressimismeetodid käivad põhimõtteliselt vastukarva, ei saa keegi keelata ka vaidlema asumist.
Mis iganes põhjustel – need vaidlused on alati osutunud ajamahukateks, kuna läbi tuleb hakata tuulama erinevaid seadusi, lahendeid, pretsedente, teiste soovitusi ja kogemusi, ja siis inkassole ka adekvaatne vastulause koostada. Ühesõnaga – kuluta oma aega ja tõesta, et Sa pole eesel!
Kirjavahetused lähevad üldiselt kindlat rada pidi ning igale esitatud väitele või seadusepügalale on inkassol vastu tuua mõni väga spetsiifiline pretsedent. Tavaliselt lõpeb kirjavahetus eriarvamustele jäämisega, inkassopoolse ähvardusega teid või teie firma maksehäirete registrisse kanda ning avaldusega, et mõlemad pooled võivad oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda.
Need kirjavahetused võivad nõrgema närvikavaga inimese piisavalt ära hirmutada, et ta ongi nõus oma tengelpungarauad avama. Ja täpselt see ongi inkassofirmade eesmärk – isegi kui nõudel puudub ammuilma seaduslik alus, otsitakse siiski ullikesi, kes kardaks. Ja maksaks.
Mida on siis tarvis teada, kui postkasti on potsatanud kiri mõnelt inkassofirmalt, mis puudutab parkimistrahvi eraparklas? Küsisime nõu advokaadibüroo Ristal Keba Partnerid advokaadilt Kevin Siiveltilt. Enne nõuannete juurde pöördumist tuleb aga ära mainida, et iga juhtum on erinev. Siit ei joonistu välja rusikareeglite kogumit, kuidas trahvist pääseda, vaid pigem informatiivne lugu sellest, kuidas inkassod “kalastavad”, mida neilt oodata ja mis juhtudel teie vastu suure tõenäosusega hagi ei esitata.
Lahtiütlus: see artikkel on informatiivse sisuga. Kuna iga juhtumi asjaolud on erinevad, ei võta Accelerista portaal ega artiklis figureerivad isikud vastutust inkasso või parkimisteenuse pakkujaga vaieldes saavutatud tulemuste eest.
Professionaal vastab
Viimasel ajal on saanud populaarseks sõidukiomanikele mitmeid aastaid tagasi väidetavalt toimunud parkimistingimuste rikkumise eest leppetrahvi nõuete esitamine. Minu klientidel on peamiselt tulnud ennast kaitsta AS Ühisteenused ja Julianus Inkasso ühise “kalastamise” vastu.
Jääb mulje, justkui oleks eraparklate operaatorid järsku üles leidnud aastaid sahtlis või arhiivis seisnud “parkimistrahvid” ja nende ära viskamise eel mõelnud õnne proovida ning vaadata, ehk soovib mõni trahvi adressaat igivana trahvi siiski tasuda.
On tegelikult arusaadav, miks ammuseid leppetrahve pole inimestele enne saadetud – nimelt said eraparkla operaatorid reaalse võimaluse liiklusregistrist sõiduki omaniku ja vastutava kasutaja andmeid kätte saada jaanuaris 2019. Ju siis ei olnud selle kolme aasta jooksul kuni tänaseni mahti vanade nõuetega tegeleda ja eelduslikult ei läinud ka infovahetus liiklusregistriga kohe pärast kohtuotsuse jõustumist sujuvalt käima.
Nende väga vanade nõuete maksmapaneku perspektiiv on õiguslikust vaatest aga küllalt küsitav, mistõttu ei tasu kohe paanikasse sattuda ja nõutud summasid üle kanda.
Esimene oluline asi, mida kõik inimesed ei tea, on see, et “inkassod” on täiesti tavalised ja suvalised eraõiguslikud juriidilised isikud (ettevõtted), millel puuduvad mistahes eriõigused.
Neid ei ole vaja karta ja nende nõudmistele ei ole põhjust alluda rohkem kui näiteks mõne elektroonikapoe reklaamile. Inkassod on vanade parkimistrahvide kontekstis natuke nagu Nigeeria printsid, kes pommitavad valimatult kirjadega, lootes, et keegi ullike ehk annab oma pangakonto andmed ja passikoopia.
Teine oluline koht on ka see, et kuigi eraparklad said õiguse sõidukiomanike andmete ammutamiseks liiklusregistrist, ei ole võlaõigust, nõuete aegumist või tõendamiskoormust reguleerivad õigusaktid kuidagi automaatselt eraparklate kasuks paindunud.
Siin tekib küsimus parkimislepingu sõlmimise ja selle lepingu rikkumise tõendamisest. Sealhulgas tõusetub küsimus tõendamiskoormuse jaotuses, seda just eriti vanade parkimistrahvide puhul.
Üldreegel on see, et kui keegi midagi nõuab, peab ta enda nõude aluseks olevaid asjaolusid ka ise tõendama. Sõidukijuhi tuvastamisega seoses on aga kohtupraktikas leitud, et seda peaks teatud piirideni tõendama sõiduki omanik.
Sõiduki omanikul on kohustus säilitada andmeid sõidukite kasutajate kohta kuni 6 kuu jooksul. Kui eraparkla operaator on viivitanud enda nõude esitamisega rohkem kui 6 kuud, muudab ta sellega ise potentsiaalselt võimatuks välja selgitada, kes konkreetsel parkimistingimuste rikkumise ajal sõidukit kasutas – sellisel juhul ei saaks minu hinnangul kohaldada pööratud tõendamiskoormust ja oodata, et sõiduki kasutaja tõendab omanik.
Seega kui vaidlete nõudele vastu ja nõude esitaja otsustab teie vastu hagiavaldusega kohtusse minna, võib selguda, et ta ei suuda tõendada, kellega ja millal ta parkimislepingu sõlminud on. Seda kõike oleks aga mõistlik omavahelises suhtluses välja selgitada ja vältida seeläbi kohtute tarbetut koormamist.
Toimetaja vahemärkus: kuue kuu nõue pärineb liiklusseaduse § 72 lõikest 2, mis sätestab, et kui mootorsõiduki omanik annab mootorsõiduki kasutada teisele isikule, peab ta mootorsõiduki kasutamist puudutava info sõiduki kasutamise lõppemisest arvates kuue kuu jooksul säilitama. Inkassod ütlevad selle peale tõenäoliselt midagi järgnevat:
“Kohtud on korduvalt leidnud, et LS 72 lg 2 on avalikõiguslik norm, mis ei ole otseselt kohaldatav tsiviilõiguslikes vaidlustes. Eraõiguslikes suhetes peaks sõiduki omanik säilitama vastavaid andmeid oma õiguste kaitseks isegi kauem, nt hagi võimaliku aegumise perioodi jooksul (Tallinna Ringkonnakohtu 08.10.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-19-123666, p 37). Kui sõiduki omanik seda ei tee, on tegemist tema enda riskiga.”
Advokaat Kevin Siivelt vastab sellele:
On olnud mõned üksikud kehvad lahendid, kus kirjeldatud omaniku risk on realiseerunud, kuid nende põhjal on kaheldav kindlalt väita, et kõik sõidukiomanikud peaksid teadmata perioodiks alles hoidma kõikvõimalikud dokumendid, et kunagi mõnda võimalikku alusetut hagi selle aegumise tähtaja jooksul ümber lükata. Eraparkla peab siiski esitama oma nõude mõistlikul ajal ning kuue kuu möödumisel on juba palju raskem tõendamiskoormust sõidukiomaniku õlgadele panna.
Kuid kuna kuuele kuule rõhumine võib olla libe tee, on lihtsaim ja selgeim vastuväide vanale leppetrahvi nõudele aegumise vastuväide. Aegumise kohaldamiseks tuleb sellele ise tugineda. Selleks piisab vastuskirjast, milles annate selgelt teada, et tuginete nõude aegumisele ning ei kavatse seda tasuda.
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 146 lg 1/§ 147 lg 1 alusel aegub leppetrahvi nõue kolm aastat pärast sissenõutavaks muutumist. Kui leppetrahvi maksetähtaeg on kaugemal minevikus kui 3 aastat, võib lihtsalt keelduda nõude täitmisest aegumise tõttu (isegi kui selline nõue oleks muidu põhjendatud).
Aegumise juures on üks oluline faktor – kui nõuet millalgi esitamise ja aegumise vahepeal selgelt tunnistatud on (“Jah, olin roolis ja parkisin, aga ei kavatse maksta” vms), siis hakkab aegumise arvestus tunnistamisest uuesti pihta. Kui aga mingit vahepealset suhtlust nõude osas toimunud pole ja trahvist on möödas kolm aastat, pädeb aegumise vastulause.
Eespool kirjeldatu puudutab siiski põhiliselt eraparklaid ja nende esitatud leppetrahvi nõudeid. Kohalike omavalitsuste viivistasu otsuste ja väärteomenetluses määratud trahvidega kehtivad teised reeglid. Seni ei ole mul muidugi õnnestunud praktikas näha ühtegi olukorda, kus mõnda neist oleks püütud esmakordselt täita näiteks 4 aastat pärast parkimist.
Kokkuvõtvalt: kui sinu postkasti potsatab kiri, milles nõutakse eraparkla leppetrahvi tasumist, kontrolli esimese asjana selle leppetrahvi aluseks oleva väidetava rikkumise kuupäeva. Kui see kuupäev jääb kaugemale minevikku kui kolm aastat, on nõue väga suure tõenäosusega aegunud ja võid keelduda seda maksmast.
Kui nõue aegunud pole, kuid parkimine on toimunud kauem kui 6 kuud tagasi ja sa pole kindel, et sina oled sõidukit väidetud kohas parkinud, küsi kõigepealt nõude esitajalt tõendeid selle kohta, kellega ja mis ajal on parkimisleping sõlmitud. Siin on oluline tähele panna, et pilt seisvast autost ei tõenda kuigi veenvalt midagi muud kui seda, et auto oli pargitud.
Kõige parem moodus nii vanade kui uute parkimistrahvide saamisest pääseda on see, kui järgite parkimiskorda ning tasute alati tasulises parklas parkimise eest korrektselt.
Mis puudutab ähvardusi isik või firma maksehäirete registrisse kanda, siis füüsilise isiku registrisse kandmiseks on vaja tema kirjalikku nõusolekut. Juriidilise isiku korral saab maksehäire registreerida, kuid aegunud nõude sisse kandmise korral on selgelt tegu väljapressimise ja mainet kahjustava pahatahtliku käitumisega inkassofirma poolt. Sellisel juhul tuleb inkassole kirjutada, et kavatsete kogu tekkiva kahju (näiteks saamata laenud, peletatud kliendid jne) kokku lüüa ja neilt sisse nõuda.
Kokkuvõtteks
Seega teeme kogu loo veelkord puust ette ja punaseks: kõige kindlam viis sääraseid nõudeid mitte saada on parkimise eest maksta. Kui kasutad teenust, siis maksad selle eest – lihtne!
Kui teieni jõuab nõue kunagise trahvi eest, siis ei ole ühtegi tegurit, mis saaks välistada kohtuvaidluse – see sõltub sellest, kui agressiivselt teine pool teid kohtusse lohistada tahab. Küll aga väheneb võimalus selleks hoogsalt ajaga.
Kui teieni on jõudnud nõue trahvi eest, mille sissenõutavaks muutumisest (maksetähtaja möödumine) on möödas rohkem kui kolm aastat ning selles osas mingit eelnevat suhtlust toimunud pole, võib keelduda nõude täitmisest aegumise argumendiga. Siinkohal on ka väga suur tõenäosus, et keegi teile hagi ei esita.
Kui trahvinõue on värskem kui kolm aastat, võivad igasuguse vaidlemise korral tulemused ettearvamatud olla. Sellisel juhul tasub oma konkreetse juhtumi ja selle asjaoludega õigusabi saamiseks professionaalide poole pöörduda.
Lahtiütlus: see artikkel on informatiivse sisuga. Kuna iga juhtumi asjaolud on erinevad, ei võta Accelerista portaal ega artiklis figureerivad isikud vastutust inkasso või parkimisteenuse pakkujaga vaieldes saavutatud tulemuste eest.
Fotod: anonüümne inkassofirma/Citypark
