Uku Tampere on uue Volkswagen Crafteri roolis nüüdseks läbi sõitnud 50 000 kilomeetrit ja oli nõus lahkesti jagama oma kasutajakogemust. Võrdluses konkurentidega on Crafteril eeliseid, mida ei saa isegi raske raha eest.
ÜHEL PÄEVAL SAI LIHTSALT VILLAND
Kui mul oli villand saanud Citroen Jumperi piduritest, mida isegi normaalsest hoolikama kasutamisega ja meelespidamisega hästi tööle ei saanud, selle vana Toyota Hiacega võrreldavast kabiini müratasemest ning valusalt jäigast vedrustusest, otsustasin investeerida mugavasse töövahendisse.
Sealjuures ei tähendanud Jumperi jäik vedrustus suuremat kandevõimet: see oli jäik tühjana ja koormaga ning kui peale sai maksimaalne lubatud koorem, siis hakkas vedrustus lisaks jäik olemisele ka läbi lööma.
Jumper oli küll odav, ligi kaks korda odavam Volkswagen Crafterist, aga see on tegelikult normaalne, saadavale kvaliteedile vastav hind. Eriti kui rahalisse väärtusesse arvestada juhi mugavam äraolemine ning see, et Euroopa tegelikult üldjoontes halva kvaliteediga teedel sõitmine ei lõhu õrna koormat.
KÕIK… JÕLLITAVAD!
Jah, Mercedes-Benzi tarbesõidukite rivis ilutsev Sprinter oleks olnud veelgi mugavam valik, aga juba reklaambrožüüride lehitsemisest tekkis mul kahtlik sümpaatia Crafteri välimuse vastu.
Pole midagi öelda, see lihtsalt on üks väga ilus kaubik. Londoni kesklinnas õhtul puhta kaubikuga sahistades, leed-esilaternate valguses jälitab mind alati palju pilke.
See on täiesti uus kogemus, et inimesed jäävad ühte kaubikut jõllitama. Aga jäävad ning eks isegi jään vahest lihtsalt jõllitama.
HINNAALANDUST EI TEE
Kui Crafterit ostsin, siis mõtlesin, et kui läks trumm, mingu ka pulgad. Üsna kiiresti kruttis hind ennast 45 000 euroni.
Möödunud detsembris andsin käsikastiga isendi tagasi ja läksin veel rohkem “üle võlli”: tellisin uue auto koos kõige sellega, mis enne koonerdamise tõttu tellimata jäi. Hind keris end 60 000 juurde. Aga hind pole sel puhul argument.
KAUBIK, MIS VAIKNE JA HUBANE
Crafter on vaikne ja hubane. Kiirteel 130-140 km/h liigeldes on täiesti võimalik suhelda “käed-vabalt roolil”-süsteemiga, kaotamata ühtegi sõna teise inimese kõnest.
Tõsi, tormise ilmaga muutub tuulemüha väga suureks, aga millisel kaubikul see nii ei ole? See müra asi võib ju esmapilgul tunduda tühine, aga sõites nädalas 4000+ kilomeetrit, saab üsna kiiresti aru, et kõige väsitavam faktor ongi just müra.
Crafter oli selles osas väga suur samm edasi. Ning samamoodi ka kaubiku sõitjateruumi kujundus ja materjalid ja valgus. Mitte et mu varasemad kaubikud (Jumper, Sprinterid, Hiace) halvad oleksid olnud, aga Crafteri sisemus mõjub neutraalselt.
Materjalid on meeldivad katsuda (kuigi kriimustuvad kergesti), salong ei plärise-nagise (võib-olla on siin asi lisavarustusena juurde tellitud Trendline paketis?) ning selles on lihtsalt meeldiv olla.
Erinevus on pisikestes detailides, mida on kõige parem ise kogeda. Ohtralt laekaid ja hoidikuid on ainult üks pool mugavusest. Kuid katsu näiteks sõita 1000 km jutti Jumperi kõrvalistmel! Ja siis Crafteri kõrvalistmel.
Juhiiste on enam-vähem kõigil kaubikutel normaalseks seadistatav, kõrvaliste on mitut puhku aga justkui unarusse jäetud.
PEHME ENT MITTE MINGI LÖSUTAJA
Volkswagen Crafter on pigem pehme, eriti koormatuna. Samas ei vajuta ka täislast seda lössi ja vedrustust põhjalöögi puksi külge mul saada ei ole õnnestunud. Küll aga on ta maksimaalse koormaga eriti mugav.
Jällegi, Sprinter on pehme ja triigib betoonteede trampimist palju paremini. Kuid Crafter on konkreetsuse võrra jäigem; täpselt alla selle piiri jäik, et ebatasasused ei lõhu autos olevaid inimesi, asju ning koormat.
Varem vaevlesin mure käes, et vibratsioon “tappis” koormas oleva mööbli jalgu. Ning halvematel teelõikudel (näiteks Hamburgist Travemünde poole) hüppasid asjad laegastes isegi koormatud autos aukude rütmis ringi.
Kui kohvitassil kaant peal ei olnud ja see oli täis, siis võis kindel olla, et see kohvi pritsis ebatasasel teel sealt tassist ka välja. Kusjuures otse sigaretisüütelisse, mis (ainukese) topsihoidiku kõrval oli. Jutt käib ikka Jumperist.
DAAM, MIS ON TEGELIKULT LOOM. TÖÖLOOM
Crafter selliseid vigureid ei tee. Nagu väärikas daam, on ta rahulik. Aga rahulik on see daam vaid oma olemuselt, sest kapoti all olev mootor on loom. Tööloom!
See 2.0 TDI üllatab igast asendist. Eriti siis, kui laadid auto piripardani täis … ja suurt mitte midagi ei muutu mootori jõudluses. Ainult kütusekulu kasvab.
Tavalise tuulevaikse ilmaga on võimalik saavutada keskmine kütusekulu alla 10 liitri. Kui õues möllab maru, kerib see number end 15 liitri kanti 100 km kohta.
PARIM KÜTUS ON INGLISMAAL
Crafterile ei meeldi Olerexi kütus või üldiselt kehva kütus. Samas, millisele autole see meeldiks? Ma täheldasin DPF filtri põletustsüklite sagenemist Olerexi kütusega juba Jumperis.
Neli või viis korda andsin Olerexi kütusele võimaluse, aga iga kord karistas see mind praktiliselt pausideta küpsetava DPF filtriga.
Crafteriga lugu samasugune, paaril korral proovisin, aga samamoodi nagu talle ei meeldi Rootsis ning Saksamaal müüdav biodiislit sisaldav kütus, muutub auto iseloom ka Olerexiga.
Tõsi, minu võrdlusmeetod ei ole kuidagi teaduslik ning Eestis olengi tankinud ainult Circle K-s, Nestes ja nood mõned korrad Olerexis.
Kehva kütusega on kulu julgelt liiter-kaks kõrgem, kui näiteks minu hinnangul Euroopa parima kütusega, mida saab Inglismaal BP nimelistest tanklatest.
Vahe tuleb eriti hästi välja siis, kui liigelda koos käruga 6-tonnise autorongina. Hea kütusega ei pea ka täislastis Crafteril käruga lubatud kiirusel kergema mäe peal käiku alla vahetama. Aga kui sattus kehva kütus, siis jääd piinlikult jalgu praktiliselt iga mäe peal.
Olen nühkinud mööda Euroopat üle 700 000 km kaubikutega ning ajaviiteks teinud erinevaid eksperimente kütuste ja lisanditega. Ning kõik järeldused viivad selleni, et Inglismaalt saab parimat kütust. Ja et kütuste kvaliteet üle Euroopa kõigub mehiselt.
PÄRIS NÄSSUTAMATA EI SAA KA CRAFTER
Ja siis läks neil uut Crafterit ehitades ühtteist ka nässu. Pööra pilk näiteks juhiistme kauguse reguleerimise kangile.
Kellelgi pidi olema kergemat sorti nikastus, kui sinna sellise isase konstrui kinnitas. Kord päevas löön ma oma jala selle vastu. Ja alati kui tunnen, et nüüd saab kiirteel ennast mugavamasse asendisse lasta, siis surub see kuradi kang ennast sääremarja sisse.
Ja samas on kang nii väike, et jalga sinna mugavalt toetada pole võimalik. Ja vasakut jalga pole ka kuhugi toetada. Jumperi üks plusse oli võimalus pikkadel maanteeotstel toetada vasak jalg uksetasku peale.
Crafteris haigutab selle koha peal suur auk. Laegas, nad ütlevad. Auk elik laegas, mis mahutab probleemideta 2-liitrise joogipudeli ja veel 10 kg igasugu kraami, aga jalg jääb nukralt tugikohta otsima.
JA KÄIKUDE SOOVITAMISEGA LÄKS KA NATUKE…
Ja siis läks neil täiesti nässu käikude soovitamine. Sõltumata koormast hõikab Crafter juba umbes 2000 pöörde juures, et aeg oleks sisse masseerida kõrgem käik. Ja alla vahetada soovitab see alles siis, kui ammu hilja on.
Teisisõnu – Crafteri käigukast soovitab juhil kasutada jube madalaid pöördeid. Keegi vist arvas kusagil steriilses testiruumis, et madalamad mootoripöörded on ökonoomne.
Arvaja eksis, sest just koormaga sõites on Crafter tuntavalt ökonoomsem käigusoovitusest ühe võrra madalama käiguga sõites.
Tühjalt ja siledal maal VW inseneride käigusoovitus küll toimib ja on öko. Aga päris elus on meil tuul, koorem, mägi…
Julgen väita, et kuni kiiruseni 100 km/h on Crafter koormaga sõites 5. käiguga ökonoomsem kui kuuendaga. Lihtsalt pööretevahemik on mootorile mugavam.
Ja veel üks kasutajakogemuse pealt nõuanne VW inseneridele – käigusoovitus võiks võtta arvesse ka DPF filtri põletustsüklit. Kui see pihta hakkab, võiks Crafter sellest ju teada ja juhile hõigata – ae, vaheta käik alla, siis on mul lihtsam seda tahma põletada ja ma pean kauem vastu.
Aga ei… suru aga kuues sisse ja tooda veelgi rohkem tahma on mantra, mida see täiesti mõttetu varustusevidin oskab. Kuid see viga ei vaeva ainult Crafterit.
Enamikel autodel saabub käigusoovituse sõnum tõenäoliselt ühelt võõralt planeedilt ning tavaellu ei sobi. Vähemalt mitte siis, kui eesmärgiks on auto mootori tervis, ökonoomsus ja muidu mõnusam sõitmine.
KOKKUVÕTTEKS: SUURES PIIRIS MURETU ELU
Kokkuvõtvalt võib öelda, et esimesed 50 000 km Volkswagen Crafteri roolis on möödunud igasuguste muredeta ning võrreldes Jumperiga olen poole aastaga säästnud ligikaudu 750 liitrit kütust.
Täpselt sama marsruuti sama käru (pool kilometraažist käruga, pool ilma) ja koormatega sõites oli Jumperi keskmine kütusekulu 50 000 km kohta keskmiselt 11 liitrit sajale, Crafteril 9,5.
Pole olemas sellist jõudu, mis sunniks mind pikki otsi sõites Crafterist tagasi Jumperisse, Boxerisse või Masterisse istuma.
Võimalik, et linnas jaotusvedusid tehes ei ole ergonoomika ja mugavus nii tähtsad. Või on asi hoopis selles, et autot ostes vaadatakse ainult hinda ja mõeldakse kasumi peale?
Kaubikul ja kaubikul on vahe. Crafter on preemiumklassi tööriist. Mis peamine, minu silmale on see endiselt väga ilus.
Vaata uue Volkswagen Crafteri kohta lisaks siit
Loe ka Indrek Jakobsoni proovisõidulugu Pildid: Uku Tampere
