Tegime Peugeot 508 SW-ga päevase reisi Põhja-Lätisse, Cesisesse. Sõitsime tagasi Ruhja ja Paikuse kaudu ning tõdesime kurbusega, et Eesti piiri tunneb ilmeksimatult ära siinsete lageraielankide järgi. Kaks eri valdkonna teadlast vastavad küsimusele, kas oleme oma metsade maharaiumisega liiale läinud?
Mööda väikesi kurvilisi teid Cesisest Ruhja kaudu Eesti piirile sõites avanevad autoaknast hingematvalt ilusad vaated: põlismets vaheldub avarate niitudega ja põldudega, siis jätkub kilomeetrite kaupa mets.
Vaevalt kodumaa piiri ületanud, pilt muutub. Lageraielank järgneb teisele, keset võsastuvat lagendikku seisab kurvalt mõni seemik ning teeäärde on kuhjatud raiejäätmeid. Soomaa serva kontrast Koiva rahvuspargiga on nii suur, et silmadel hakkab valus.
Ma pole siiani nn metsapaanikast lasknud end suuremat häirida: see, mis paistab autoaknast, on vaid üks osa meie loodusest, kiirustaja pilk on pealiskaudne, asjatundmatu arvamus emotsioonidest kantud.
Ent möödunud nädalal selgelt tajutud erinevus paneb mindki tõsiselt mõtlema, kas me ehk liiga agaralt oma metsi ei raiu? Justkui osatades juhtusime Paikuse kandis peatudes töötava väljaveomasinaga kokku. Kell oli üle 9, päike loojus. Mees töötas. Raielangil.
Väärtuslikud boreaalsed metsad
Meie boreaalsete metsade süsinikuvarud on võrreldavad troopiliste vihmametsadega: hinnanguliselt on kogu maailma metsade süsinikuvarusid 861 Pg (1 petagramm = 15 grammi), millest 44% sisaldub mullas, 42% elusas biomassis (maapealses ja -aluses), 8% surnud puudes ja 5% varises.
Nendest süsinikuvarudest leidub 55% troopilistes, 32% boreaalsetes ning 13% parasvöötme metsades. Eesti on tervenisti boreaalses piirkonnas nagu ka Läti, Leedu ja kogu Läänemeri.
Boreaalsetes metsades võib mullas ja kõdus olla ca 85% kogu metsaökosüsteemi süsinikuvarust ning vaid ülejäänud ligikaudu 15% on seotud puude maapealses biomassis. Soojema kliimaga aladel jagunevad need näitajad võrdselt.
Kliimamuutuse valguses on meie metsad seega hindamatu väärtusega: kopsud, mis filtreerivad õhust välja kahjulikud ained ja seovad need mulda. Mänd, mis oma juured sügavale maa sisse laiali ajab, hoiab süsiniku mullas kinni isegi siis, kui temast on alles vaid känd.
Aga meie aina raiume ja teeme rahaks. Kas see on jätkusuutlik? Hing ei andnud rahu, küsisin kahelt teadlaselt arvamust. Neist esimene, põllumajandusteadlane Elina Akk on tuntust kogunud ilmavaatlejana, teine, ökoloog Mihkel Kangur, on aga hinnatud suunamudija. Omas valdkonnas tegijad mõlemad.
Elina Akk: Eestimaa on metsasem kui varem
Rõhutan, et seda kommentaari kirjutan kui inimene, kes ei pea end mingil juhul metsanduse eksperdiks. Aga ma tunnen põllumajanduse ja metsanduse ajalugu, olen metsandust ka õppinud ja ühtlasi ka metsaomanik.
Ma ei ole kõigi numbriliste faktidega kursis, minu väited põhinevad üldisel teadmisel ning kogemusel. Ja minu isiklik arvamus ongi, et Eestimaa on täna metsasem kui varem, võrreldes n-ö mõisate ajaga aga ka esimese Vabariigi perioodiga.
Milline on metsade seis? Eestis palju ringi liikuva ja metsas seenel-marjul käinuna näen palju räpsikut ja palju metsaraietega rikutud marja-ja seenekohti ning liiga palju metsa vedelema jäetud raiutud puid. Aga on ilusat metsa muidugi ka.
Arvangi, et maastiku- ja looduskaitsealadel ei tohiks metsa raiuda, et läbi mitmete põlvkondade (20. sajandi algusest tulevikku) saaks jälgida, milliseks muutub hooldamata mets, mis protsessid selles toimuvad.
Nende näidete varal saaks ka linnainimesele näidata ja selgitada kuidas mets muutub, kes seal elavad, et me pole ainukesed siin maa peal jne.
Kliimamuutuste seisukohalt on parimad CO2 sidujad ja kasvuhoonegaaside muutjad just vanad metsad! RMK andmetel suurenes 2017. aastal süsinikuvaru Eesti metsades 1,9 miljoni tonni CO2 ekvivalendi võrra.
Kas metsa mõistlikult majandada? Kindlasti, ja peabki. Kuidas siis teisiti. Kuid metsa väärtus pole ainult puit, mets on inimesele ka elukvaliteedi parandaja, metsas käies muutub inimene õnnelikumaks, loovamamaks – jaapanlased on metsakümbluse arvanud isegi oma tervishoiuprogrammi!
Ilusalt majandatud mets pakub esteetilist rahulolu ka vaatajale. Nii nagu meile meeldivad hooldatud ja kaunid põllimajandusmaastikud, nii meeldivad ka hästi ja kaunilt hooldatud metsad.
Peale puidu võiks rohkem teadvustada tarbijale Eestimaa metsade marjade-seente, ka ravimtaimede väärtust ja toetada nendest toodetega turule tulijaid. Aga siin on mitu “aga”, sest metsatüüpe on erinevaid.
Mitmerindeline mets on elu allikas
Sageli meeldivad inimestele valgusküllased ja vähese alusmetsaga metsad. Sellised on näiteks pohlametsad, mis kasvavad toitainevaestel muldadel.
Selliste metsade liigirikkus on kordades väiksem kui näiteks alusmetsarikkas salumetsas. Toitaineterikkamas metsamullas on ka taimedel parem: sellistes metsades on mitmerindelisus.
Sellises metsas inimene kaugele ei näe ning see omakorda tekitab paljudes hirmu. Kuid eemalt on lopsakas mets ilus vaadata ja paljudele elukatele soodne elukeskkond.
Lisaks on meil poollooduslikud rohumaad, mis on nagu metsa ja põllu vahepeal: puisniidud, rannakarjamaad, kus karjatakse loomi või niidetakse, et võpsik liiga tihedaks ei läheks.
Nendegi vaatamine pakub silmailu ja hingele rahu, nad on liigirikkad elu allikad. Ka neid tuleb majandada, et need sellistena püsiks.
Uut põllumaad poleks vaja rajada
Kas metsade arvelt uut põllumaad juurde rajada? Metsa arvelt uut põllumaad on rajanud meie esivanemad, ja mõisate ajal, kui algas soode kuivendamine hoogustus see veelgi.
Võeti kasutusele soomaad, selliste metsamuldade põllumajanduslikuks uurimiseks rajati 1901 aastal Toomale Sookatsejaam. Teadustööd tehti seal ka nõukaajal.
Paraku sobivad sellised mullad vaid rohumaade rajamiseks, vähesel määral aiasaaduste, näiteks porgandi kasvatamiseks. Aga rohkemaks mitte.
Ja Eestis on juba praegugi palju sellist mulda rohumaade all. Seega võiksime ikka metsade majandamise ja säilitamise lainel jätkata.
Omakasvatatud toit muutub järjest olulisemaks
Oma toit muutub järjest tähtsamaks. Eestimaa põllumehed ja naised toodavadki palju ja head toitu. Paraku on majandusmudel selline, et palju head toidutooret, liha ja nendest tehtud tooteid läheb meilt mujale turgudele, kus saab kasumit teenida.
Eestisse tuuakse jälle mujalt odavamat kaupa, et me ikka kõhud täis saaks. Nii see kaubandus on. Suur osa põllumaadest on koondunud suurettevõtjate kätte, kellest paljud on väljapoolt Eestit. Tsentraliseerimine on kuluefektiivne, aga uues olukorras ei pruugi olla mõistlik.
Kohapeal kasvatatud toidu tähtsust saab suurendada tarbija oma selgete valikutega, ostes ainult eestimaist, või ainult eestimaa toormest tehtud toitu.
Eelistada tuleks Eestimaa metsades kasvavaid marju, seeni ja tooteid (saunavihtu, tõrvatooteid, ravimteesid, küttepuid, meie puidust tehtud käsitöömööblit nii õue kui tuppa, suveniire jne jne), mitte aga Poolast, Hiinast või isegi Leedust sissetoodud samu tooteid.
Toitu on palju ja me viskame seda ka palju ära (mõne hinnangu kohaselt lausa poole toodetud toidust), seega pole vaja metsade arvelt põldu juurde harida.
Lisaks saaksid paljud ise oma väikesel maalapil ise toitu kasvatada, luues vastavalt pere võimalustele näiteks väikese peenramaa.
Meil on paljude maamajade ümber lihtsalt niidetavad muruväljakud, nn roheline asfalt. Me elame väga hästi ja metsa arvelt põllumaad pole vaja juurde teha vaid tuleb targalt kasutusele võtta juba olemasolev ressurss.
Meie metsi aga tuleb hoida, hooldada, säilitada ja kaitsta.
Mihkel Kangur: me oleme loodust teadlikult lõhkunud
Ilmselt pole enam kedagi kes poleks kuulnud, et me oleme inimkonnana jõudnud olukorda, kus selliselt edasi tegutsedes jõuame enese hävinguni.
Võime vaielda selle üle kas ja kui suur on inimese roll olnud kliimamuutuse tekkes, kuid kasvuhoonegaaside kontsentratsioon atmosfääris pole viimase miljoni aasta jooksul olnud nii kõrge kui praegu.
Ükski varasem liikide väljasuremine pole toimunud nii kiiresti kui praegune (dinosaurustel võttis pärast suurt pauku väljasuremine aega eri hinnangutel 20 000 – 100 000 aastat) ja kunagi varem pole põllumajanduseks sobivad mullad nii ulatuslikult hävinenud kui praegu.
Kliima, bioloogilise mitmekesisuse ja mullastiku kaitseks on 1992. aastal vastu võetud rahvusvahelised, kõigi riikide poolt tunnustatud konventsioonid.
Kuid näiteks viimase 30 aasta jooksul on naftat ära põletatud rohkem kui kokku kogu eelnenud inimkonna ajaloo jooksul. Samasugune pilt vaatab vastu ka teiste konventsioonide kontekstis.
Ehk siis: me oleme teadlikult rohkem loodust ära lõhkunud, kui teadmatusest. Kuigi teame, et sel tegevusel on negatiivsed tagajärjed, siis miks me ikka sellega jätkame?
Hea lihtne on tuua põhjenduseks näide kellestki teisest, kes veel hullemini käitub. Ettevõtlik inimene leiab keskendunult tegutsedes vähemalt 50 põhjendust miks ta ei saa keskkonnavaenulikku tegevust lõpetada.
Ühte ja lõplikku lahendust sellele olukorrale pole, kuid on täiesti selge, et kõik peavad tegutsema, muutma oma käitumist. Me ei saa jääda ootama, et keegi meie eest või enne meid seda teeks.
Meie kultuur on metsakultuur
Eesti aladel on inimene elanud ligi 11 000 aastat. Meie kultuur on kujunenud koos siinsete metsadega. Kuni tööstusrevolutsioonini oli inimese mõju metsadele pigem elurikkust suurendav.
Tõesti, meil on võrreldes möödunud sajandi algusega metsa rohkem, kuid miks me peame võrdlema tänast just Eesti metsade ajaloo kõige õnnetuma perioodiga?
Saja aasta tagune periood võrdluseks ei sobi, kuna keskkond meie ümber on muutunud, meid on Maal neli korda rohkem, me oleme käivitanud kliimamuutused ja liikide massilise väljasuremise.
Me ei saa jätkata looduse ekspluateerimist viisil, mis oli sada aastat tagasi meie teadmatuse tõttu võimalik. Tänapäeval oleme oma tegude tagajärgedest teadlikumad ja seetõttu peame oma käitumist muutma.
Me teame, kui oluline roll on metsal süsiniku sidujana, ja me teame, et vana mets seob rohkem süsinikku kui noor mets. Kliima ja liikide mitmekesisuse hoidmiseks ei saa me lageraietega selliselt jätkata.
Metsa on võimalik majandada viisil, mis ei lõhu sealset ökosüsteemi. Meil on võimalik vastavalt metsatüübile ja looduslikele oludele valida sobiv raietüüp, mis hoiaks elurikkust metsas.
Metsi tuleb teaduspõhiselt majandada
Arutelud metsade majandamise ja ökosüsteemide hüvede kasutamise ümber peavad olema teaduspõhised. Osaleda saavad vaid need, kes kasutavad teaduslikku argumentatsiooni.
Eri huvigruppide vaidlused selle üle, kas raiuda või istutada, selle arutelu hulka ei kuulu. Metsi on võimalik majandada viisil, et nende elurikkus ja ökosüsteemide pakutavate hüvede kvaliteet kasvab.
See on saavutatav, kui mõistetakse, et majanduseesmärgid peavad alluma teaduslikele argumentidele ning ökoloogilisi taluvuspiire ületav tegevus pole jätkusuutlik.
Eesti metsade jätkusuutlik haldamine ei saa tugineda vaid arengukavale, mille sisu on paika pannud maletaja, maratoonar ja vabavõitleja omavahelise võistluse kaudu. (Tsitaadid EE 10.10.2018 arvamusloost)
Kokkuvõtteks: vaade autoaknast on aus ja valus
Kaks teadlast on oma arvamuse öelnud. Ja mina võin vaid ohata, et vaade autoaknast on aus ja valus. Oleme oma metsamajandamise tuhinas läinud liiale. Paradoksaalsel kombel ei näe me puude taga metsa.
Oskame kokku lüüa numbreid ja arvutada protsente, aga ei mõista, et mets, mis jääb maha võtmata ja tulu, mis jääb sellest saamata, on selge investeering tulevikku. Kindlasti tuleb metsi mõistlikult majandada, nende eest hoolt kanda, aga massilisele raiumisele tuleb panna piir.
Nagu ütles kohatud harvesterijuht: “Süda tilgub verd seda tööd tehes, tean et see on vale, aga see on ainus töö, mida siinkandis pakutakse. Lähen oma koju ja hoian oma metsa. Midagigi, mida ma muuta saan.”
Sina, teeline, peata auto mõnel metsateel ja jaluta puude vahelt sügavamale metsa. Mida pikem jalutuskäik lageraielangist läbi, seda rohkem mõistad, miks üks tehnikaportaali peatoimetaja kirjutab… Eesti metsast.
Ja istuta puu. Veel parem mitu. Sest mitte keegi ei tee seda sinu eest.
