12. augustil toimunud Vabariigi Valitsuse kabinetinõupidamine oli küllalt märgiline: arutati nii uue parvlaeva tellimist mandri ja Saaremaa vahele kui ka vesinikuenergia kasutuselevõtu tulevikku. Ei, vesinikulaeva ei tule ja hiidlased miskit ei saa: Ylle Tampere teeb lühikokkuvõtte.
Reisisurve meie suursaartele on koroona-ajal kasvanud ja pikad praamijärjekorrad on pigem reegel kui erand – kui tahad õigel ajal mandril olla, pead oma teekonda pikalt ette planeerima. Tõsi, seda teeme ju tulevikus järjest rohkem nagunii, sest meilt nõutakse “sabadega” autode kasutuselevõtmist.
Suursaarte ja mandrivahelist parvlaevaühendust korraldatakse nelja reisiparvlaevaga. Kui üks neist tuksi läheb, on vesi ahjus, sest kui jalgsi, bussi- või rattaga pääsedki teisele poole üle, siis autoga on probleem.
Nõnda istuski Vabariigi Valitsus 12. augustil kabinetti kokku ja asus arutama võimalikke lahendusi. Häid mõtteid tuli nagu Vändrast saelaudu, ja tahaks loota, et neid “laudu” ei saadeta väljamaale vahetusõpilasteks.
Hiidlased jäävadki alla neelama
“Probleem” on pehmelt öeldud. Tõllu rike ajas hiidlased tagajalgadele, sest neilt võeti korralik praam ära ja anti see saarlastele.
Saarlasi on kordi rohkem, suvine liiklus mandrilt Saaremaale aktiivsem. Toimuvad suurüritused, minnakse külla – vaid paarkümmend minutit vältav praamisõit teeb Muhu saarele ja Saaremaale reisimise palju mugavamaks kui Hiiumaale, mis on tõepoolest üks “meretagune asi”.
Ehkki pressiteates räägitakse “mandri ja suursaarte vahelisest uuest parvlaevast”, tuleb ridade vahelt lugeda, et hiidlased jäävadki alla neelama. Uus praam hakkab teenindama “suurt saart” ehk Saaremaad. On muhulaste õnn, et nad on otse Saaremaa külje all ja nabanööriga ühendatud.
Niisiis: praeguse plaani järgi korraldab Transpordiamet hanke, 2022. aasta teises pooles valmib ehitusprojekt, millele järgneb uue parvlaeva ehitus. Ja see parvlaev hakkab kurseerima Saaremaa vahet, sest seal on suurem häda ja viletsus.
Ehituse ja katsetamise peale läheb umbes kaks aastat ning eeldatavasti jõuab hübriidajamiga laev liinile 2024. aasta lõpuks. Vesinikulaeva ehitamiseks valitsusel otsustusjulgust esialgu ei ole.
Tegelik probleem on… autostumine
Või on just autod probleem? Majandus- ja taristuminister Taavi Aas ütles valitsuse kabinetiistungil, et uue aluse ehitamise plaan on mõnda aega laual olnud:
„Viienda laeva tellimist on juba varasemalt ette valmistatud ning vahejuhtum Tõlluga andis kinnituse et ehitatav praam on paremaks toimetulekuks ootamatute olukordadega,“ ütles majandus- ja taristuminister Taavi Aas.
Majandus- ja taristuminister ütles muuhulgas, et senise saarte vahel liiklemise puhul pole takistuseks reisijate vaid sõidukite mahtuvus parvlaevadele.
Taavi Aas tunnistab, et päris probleem on autostumine: „Piiravaks on saanud sõidukite mahutavus, ja sõidukite arvu pidev suurenemine.”
Uue laeva liinile toomine aitab teenindada rohkem reisijaid ja sõidukeid, tagab liikumisvõimalused püsielanikele ning annab parvlaevaühendusele parema toimepidevuse,“ sõnas minister.
Raske on aru saada, mida pidas minister silmas toimepidevuse all. Suvesaarlasena saan kinnitada, et liiklust on saartel varasemast rohkem, seda kinnitab ka avariide kasvav arv. Linnades on parkimiskohtadega kitsas.
Auto on saarlasele hädavajalik, sest enamasti hajaasustatud piirkondades on ühistransport veel rohkem hajeli kui elumajad.
Suure bussiga saad keskusesse, sealt edasi pead liikuma omal käel ning kuigi näiteks Kuressaares on olemas elektritõukside rendivõimalus, tõuksiga raskeid pakke ei vea ega 40 km maakoju ei sõida.
Vesinikupraamist võime ju unistada
12. augusti kabinetinõupidamisel arutati minister Taavi Aasa eestvedamisel mitmeid n-ö tulevikuteemasid: mh keskkonnasõbralikumate energia- ja transpordilahenduste kasutuselevõtmist.
Üks võimalus olla “rohelisem” on võtta laialdaselt kasutusele vesinik. Eestil on potentsiaali vesinikuriigina juhul kui suudetakse välja mõelda, kuidas toota, kuidas salvestada, kuidas kasutada. Valitsuse nägemuses on rajada meretuuleparke, millest saadav energia salvestatakse vesinikuna ja suunatakse kasutusse. NIMBY paistab.
Uut parvlaeva soovitakse ehitada moderniseerimisfondi ja heitekaubanduse rahade toel. Transpordiametile on pandud vastutus korraldada sarnaseid hankeid. Mis laev maksab, selle saab teada hanke käigus, aga vesinikul see töötama ilmselt ei hakka, kuigi sarnased lahendused on olemas: valitsus eelistab hübriidlaeva.
“Tellitav hübriidlaev peab suutma sõita elektrienergiaga, omama jääklassi ning ka pardakioskit, vajadusel peab alus olema kasutatav ka Rohuküla-Heltermaa laevaliinil” – sellest pressiteate osast loengi välja, et saarlastel on laevale rohkem õigusi kui hiidlastel. Kui viimastel miski häda kaelas, eks siis nad või laenata…
Minister ei jätnud mainimata üllast eesmärki, võidelda uue aluse abil pahatahtliku kliimaga: „Keskkonnasõbralik laev on rohepöörde tuules soodsaim lahendus, kuna kliimamuutuste leevendamiseks peame kohandama kõiki transpordiliike.“
Kuidas leevendab kliimamuutust hübriidajamiga praam, mille peamiseks ülesandeks saab Saaremaa ja mandri vahel autode vedamine, see pressiteatest ei selgu.
Kokkuvõtteks: aluse nimi võiks olla Suur Töll
Uue praami ristseteks valmistutakse juba hoogsalt: inspiratsiooniks on olemasolevad parvlaevad ning soov on, et nimi oleks seotud “saarte rikka kultuuri ja alalooga”.
Ma olen aastaid mõelnud, miks on Saaremaal kurseeriva praami nimi Tõll ja mitte Töll nagu see saarlaste suust kõlab? Me ei räägi saarel “õ”-d kohe kindlasti, me köneleme ikka “öö”-tades. Ja Tõll on ikka töll.
Vot see “töll” on kirjakeeles üks halvamaiguline sõna. Soovitaksin valehäbist üle saada ja panna uuele praamile ausalt nimeks “Suur Töll”. Oleks kaetud nii rikkad traditsioonid kui nimi seotud teiste aluste nimedega.
Tõll ja “Suur Töll” kurseeriksid kõrvuti suursaarte vahet ja kui kunagi veel midagi tehakse, siis tolle nimeks võib panna “Kilplane”.
Ja teie hiidlased, mis te nutate! Kui leiba ei ole, sööge kooki! Kui otse praamile ei mahu, käige läbi Saaremaa, ja auto asemel õppige üle vee kõndima!
Kaanepilt: Ylle Tampere
