Eile esilinastus maailmakuulsal võidusimulaatorite seerial Gran Turismo põhinev samanimeline täispikk mängufilm. Käisin vaatamas ja kirjutan mõned mõtted nii auto- ja võidusõiduhuvilise kui filmiprodutsendi vaatevinklist.
Film põhineb Jann Mardenborough edulool – kuidas magamistoas simulaatoriga sõitnud poisist sai tänu Nissani GT Academy’le professionaalne võidusõitja. Tõeline heatuju-motivatsioonilugu, kuidas unistused võivad täituda kõige ootamatumal viisil!
Sisuliselt otsustas Nissan korraldada Gran Turismo simulaatorisõitjate võistluse, mille võitjad lähevad pärisauto rooli. Eesmärk oli tõestada, et simulaatorioskused kanduvad üle ka päris võidusõidule – ja seda tehti veenvalt.
Ilma süžeed ette reetmata – suur osa filmi võtmesündmusi ja Janni saavutusi on tõsielulised, samuti ka tema taustalugu. Filmi antagonistid on kõik aga väljamõeldised ja veidi karikatuursed ning rivaalitsemine mõjub põhjendamatult. Janni suurimaks proovikiviks on aga tõestada, et “simulaatoripoiss” saab ka suurte poiste sõidus hakkama.
Sellisele filmile olen ma isiklikult väga keeruline publik – õppinud filmiprodutsent, hingelt autohuviline, hobilt võidusõidunohik… Seega kõige lihtsam soovitus on vaadata seda filmi kui tavalist meelelahutust, ja te üllatute positiivselt.
Võidusõidusegmendid on filmitud kaasahaaravalt ja realistlikult, montaaž on kohati küll pisut kiire, aga mitte hoomamatu. Digitaalsed üleminekud ja arvutimängust tuttavad infoväljad ekraanil on suurepäraselt integreeritud.
Kordagi ei hakka silma paljudest võidusõidufilmidest tuttavad täiesti kohutavad taktikad nagu filmitud materjali kiirendamine või rajal möödasõitude lavastamine teokiirusel – see kriibib teistes filmides silma! Küll aga jäävad silma mõned veidi hüplikud droonikaadrid, mis kindlasti ei olnud taotluslikud.
Kui vaadata filmi aga võidusõidu- ja inseneeriahuvilisena, tekib neid “kes seda jama uskuma peaks?” momente küll. Seega see soon tasub koju jätta. Kellel on, see võiks hoopis enne filmile minekut simulaatori taha istuda, et tuju tekitada. Ja pärast filmi on isu veelgi suurem!
Järgneb veidi süžeed reetvaid torkeid, seega lühidalt – autohuvilistele on tegu kohustusliku vaatamisega ja kui olete seda tüüpi, et spoilerid rikuvad filmielamuse, siis tulge pärast vaatamist tagasi ja lugege üle, kas nõustute!
Kunstilisi vabadusi on võetud ajaloo arvelt
Loomulikult on filmikeele säilitamise nimel ajalugu tahaplaanile jäänud – kangelasel peab olema eesmärk, motivatsioon ja loomulikult ka ootamatult ilmnev peaaegu et ületamatuna tunduv takistus, mis defineerib kogu tema olemuse. Filmis on selleks traagiline pealtvaataja surmaga lõppenud õnnetus, mille peale Jann peaaegu et võidusõidust loobub. Reaalsuses juhtus see õnnetus mitu aastat pärast filmis käsitletud sündmuste lõppu ja see on väga paljudele kriitikutele hambusse jäänud.
Asjata – kuigi päriselu võib mõnikord olla väljamõeldisestki veidram, kipub ta tihti olema… mannetu ja igav, isegi võidusõitjatele. Filmikeel nõuabki teatavate kunstiliste vabaduste võtmist, vastasel juhul on tulemuseks ühedimensioonilised ja igavad tegelased, kellel sujubki kõik tagasilöökideta. Sellist filmi ei taha keegi vaadata.
Filmis on õnnetust kujutatud tõetruult, nii nagu see Janniga juhtus. Hukkunud pealtvaataja saab piltlikult öeldes oma vaikuseminuti ja emotsionaalse ärasaatmishetke, kuid show peab edasi minema. Ka pärast saatuslikku õnnetust jätkas päris-Jann oma karjääri, seega… millest kriitika? Võta oma kangelase elusündmused, jutusta need ümber filmikeeles ja kui vaja, säti järjekord pingelisemaks. Kui keegi võiks sellega lõpuks harjuma hakata, on need filmikriitikud.
Nokkimist autonohikutele
Auto- ja võidusõiduhuvilise vaatevinklist on stsenaarium isegi üpris täpne ja terminoloogiliselt korrektne kirjutatud. Seda enam karjuvad silma mõned lapsused.
Märkusena – järgnev on puhas nokkimine autode, võidusõidu ja füüsika perspektiivist, filmi loo mõttes täidavad need oma dramaatilist eesmärki ja need kinokülastajad, kes tahavad oma meelt lahutada, seda ka saavad.
Üks peategelase esimesi katsumusi on võita koht GT Academy kümne finalisti seas. Selleks korraldatud virtuaalses võidusõidus jõuab ta olukorda, kus sõita on veel üks ring ja liider on kuue sekundi kaugusel. Ometi litsub Jann dramaatiliselt gaasi põhja ja sõidabki ühe ringiga umbes kaheminutisel rajal kuus sekundit tagasi.
Kui omavahel heitlevad (olgugi et virtuaalsed) maailma tipud, siis käib kaklus sekundisajandike tasemel, juba sekund on kalender. Kes teab – ehk tegi liider vea, sõitis välja… Kuid seda osa me ei näe. Ja just seetõttu see veenvalt ei mõjugi.
Järgmine katsumus on juba pärisauto roolis GT Academy’st võitjana väljuda. Janni jätkamine satub pärast avariid küsimärgi alla, kuid ta raiub nagu rauda, et pidurid klaasistusid ehk teisisõnu kuumenesid piduriklotsid niimoodi üle, et pinnas kõvastus ja kaotas oma omadused. Tiimi peainsener, endine võidusõitja, kes temaga koos autos oli, ei usu seda üldse.
Normaalne reaktsioon endiselt võidusõitjalt (kes ise autos oli!) oleks nii levinud fenomeni ära tundmine ning väike märkus – “selge, meeskond kinnitab üle.” Ka peategelase põhjendus, et on endas kindel, kuna on mängus tuhandeid tunde autosid seadistanud, ei päde.
Janni üks pöördepunkte on Le Mans’i 24 tunni kestvussõidul otsustada, et ta ei sõida enam optimaalse trajektoori järgi, vaid oma liini. Järgneb füüsikat eirav montaaž möödasõitudest, kus optimaaltrajektooril liikuvast autost väljutakse näiteks väliskurvist suuremat kiirust läbi kandes.
Jah, on olemas möödasõidutrajektoor, ja siis on olemas “teeme nüüd nii, et mina olen peategelane ja mul on kaks korda rohkem pidamist” trajektoor. Kui optimaalliinil olev auto võtab hilise apeksi, asub vara välja kiirendama ja kasutab kurvis ära kogu rehvide pidamise, siis väliskurvist suurema kiiruse läbi kandmine on füüsikaliselt võimalik vaid viimasel juhul.
Kahju on ka sellest, et kõik filmi olulised (st “kaalul on kõik ja rohkemgi veel”) võidusõidud taanduvad viimasest kurvist väljumisele ja järgnevale finišisirgeheitlusele. Neid ei ole üks ega kaks, vaid lausa kolm. See marginaliseerib peategelase oskusi (jah, kurvist väljumise kiirus on osa oskusest, kuid selle olulisust ei mainita filmis kordagi) ja jätab vaatajale mulje, et kõik taandub sellele, kellel on võimsam auto.
Kokkuvõtteks
Nagu ennegi öeldud – auto- ja võidusõidufännidele kohustuslik vaatamine! Produktsiooni vaatenurgast on tegu suurepärase võidusõidufilmiga, struktuur on tavapärasele heatujufilmile omane. Autohuvilised saavad näha ja kuulda mitmeid legendaarseid autosid ja näha kuulsaid radasid ning ühtlasi panna proovile oma teadmised – kus on tegelikult filmitud filmi kliimaks, Le Mans’i 24 tunni kestvussõit?
Autokauged filmivaatajad aga võivad oodata harjumuspärast underdogi-lugu, mis hoolimata levinud valemist külmaks ei jäta.
Fotod: Sony
