Ylle Rajasaar sõitis ühe päevaga Soomes maha 564 kilomeetrit ning jõudis järeldusele, et see, miks välismaal sama koguse kütusega rohkem sõita saab, ei olene kütuse kvaliteedist või teede headusest. Küsimus pole kütuses, vaid liikluskultuuris.
Lugusid, kuidas mujal on rohi rohelisem, kütus kvaliteetsem, teed paremad ja muidugi kütusekulu väiksem, oleme kuulnud aasta(kümne)id. Mu endagi kogemus kinnitab, et välismaal on sama mudeliga sõites kütuse kulunumbrid pisemad kui Eestis, seega võiks juttudel ju tõepõhi all olla.
Kütust ei saa küll süüdistada
Arvan aga, et väiksema kütusekulu peamine põhjus pole sugugi mitte kvaliteedis – enne sõitu tangin alati siin Eestis paagi täis, sest nii on soodsam – kui Soomes maksis diislikütuse liiter 1,89 senti/l, siis kodujaamas sain kliendisoodustusega liitri kätte 26 eurosenti odavamalt. Poole tuhande kilomeetri peale arvestatav hinnavõit.
Tegelikult oli hinnavõit suuremgi, sest kütusekulu oli üle lahe tavapärasest poolteist liitrit väiksem, sealjuures ei sõitnud ma mööda peamaanteid vaid kolistasin Kohtadesse jõudmiseks üksjagu mööda kõrvalteid – lapski teab, et maanteesõit on kütusevõit, linnas nügelemine on diiselmootoriga auto tervisele paha-paha. Sestap ei peatugi iseenesest mõistetavustel pikemalt.
Päeva lõpuks tuli uue põlvkonna Citroen Berlingo kütusekulu 100 km kohta 4,3 liitrit, kodus pole ma sel suvel alla 5,5 liitrist tulemust isegi maanteesõidul saanud.
Eks ma olen paras rebel sõites ka – et natukenegi põnev oleks (berlinks on 8-käigulise automaatkastiga), ei lülita ma sisse kiirusehoidikut ega muid mugavusabisid, kliimaseade seevastu on pidevalt töös ja päikeselise ilmaga teen mõnikord aknad ka veel lisaks lahti. No kes nii ometi sõidab – püsikiirusehoidik aitaks kütusekulu vähendada, sest sõit oleks sujuvam, ja kui aknad lahti, siis kliima võiks ka välja lülitada, et see ilma ei jahutaks ja energiat tühja ei raiskaks. Aga no mingi rõõm võiks inimesel elus olla, eks, eriti kui ta sõidab berlinksiga…
Teede kvaliteet ilmselt mõjutab, aga…
Soome teed pole meie omadest paremad, pigem vastupidi. Terava servaga löökauke leiab ka peamaanteedelt ja teeremonti tehakse nagu jumal juhatab: kell neli kukub pastakas käest ja teerull pargitakse põõsasse, juhid vaadaku ise, kuidas saavad.
Lätis ja Leedus seevastu tundub, on tee-ehituse kõrgaeg saabunud ja varasemast ülesküntud uudismaast on saanud siidsile asfalt. Jah, muidugi on ka kehvasid sõiduteid, isegi tolmuteid ja muud jama, aga nimetage üks riik, kus seda e i oleks!?
Lätis-Leedus-Poolas madala kütusekulu rekordeid ma välja sõitnud ei ole, õndsad hetked jäävad pigem põhja poole, Skandinaavia riikidesse. Ja Šveitsi. Ja Portugali. Kui just 30-kilovatise pisiautoga mägedesse ei rooma, on Šveits suhteliselt tänuväärne “täna me (kütust) ei joo” – riik.
Niisiis, jah: mida parem tee, seda ladusam sõita ja kütusekulugi on väiksem, aga… see pole ikkagi see “päris” põhjus, miks välkal rohi rohelisem ja rahakott rõõmsam on.
Võtmesõnaks on “liikluskultuur”
Diiselmootoriga berlinks armastab pikemaid sõite: niipea kui linnatuled, lõputud ristmikud ja valgusfoorid on seljataha jäänud, hakkab mootor mõnusalt nurruma ja järelejäänud kilomeetrite arv infotablool kasvama. Sest ühtlase sõiduga kulub kütust vähem ja elu on lill.
Võimalik, et suudaksin Eestiski välja sõita äsjase Soome tulemuse, 4,3l/100 km, kui meie liiklus poleks närvide mäng.
Üks näide: Lõuna-Soomeski on 2+2-rajalisi maanteid, kuid erinevalt siinsetest arvestavad sealsed autojuhid, et nad ei ole maailmas üksinda.
Vasakpoolne sõidurida on vabaks jäetud rahulikeks möödasõitudeks, paremal rajal ei võeta kiirusepiirangust viimast ehk on üsna tavapärane kui lubatud 120 km/h asemel edeneb liiklusvoog 90 km/h kiirusega. Kui kirjas on 80 km/h, siis 70-80 km/h sõidukiirus ka on ja möödakihutajaid on vähe.
Jah, neid on, aga vähe(m) (kui meie teedel). Sujuv ja rahulik sõit ning korrektne pikivahe hoidmine tekitavad turvatunde. Ehtsoomlaslik “ootame-vaatame” hakkab külge, kui oled eelnevalt märganud aega planeerida nii et ei peagi kuskile kiirustama.
Niisiis väidan ma, et liikluskultuur on see võtmesõna, mis kütusekulu kõige drastilisemalt vähendab. Teistega arvestamise tahe ja oskus, teekonna eelnev planeerimine ning sõidule keskendumine.
Kiiruskaamerad ja soome politsei
Kuigi üldine liiklusvoog peab kiirusepiirangutest kenasti kinni, ja pigem kulgeb allpool lubatud maksimumpiiri, siis kiiruskaamerate läheduses vaibub see veelgi – sama fenomen, mis Eestis, eks ole.
Meie kasutasime Kohtadesse jõudmiseks Waze`i abi ja võimalik, et keerulisemates kohtades sõitsime veelgi rahulikumalt kui soomlased ise.
Lassila juures keeras meie seljataha politseimasin ning paarkümmend minutit kulgesime mööda külavaheteid Nummenkylä suunas sinikuued sabas.
Tütar muutus veidi närviliseks ning mul hakkas ka tuluke punast andma kui sain aru, et politsei meiega kõik vinksud ja vonksud kaasa teeb – vaevalt, et nad keset päeva metsa seenele minna tahtsid.
Lasin peast läbi erinevaid võimalikke variante, miks meid jälgitakse: keegi on berlinksiga varasemalt Soomes kiirust ületanud ja trahvi maksmata jätnund ning nüüd auto konfiskeeritakse ning veedame tütrega ülejäänud nädala kinnimajas. Või: Eesti numbriga auto on juba eos kahtlane, saati kui tegu on halli kaubikuga. Või: nad on lihtsalt head inimesed ja tahavad eksinud daami üle tee aidata. Ja nii edasi.
Ühelt järjekordselt ringteelt välja sõites lülitas politsei vilkurid peale, võtsin teepervele, rahustasin tütart ning ootasin viisakalt oma saatust. Korraks käis läbi mõte, et kas ma ikka pidin turvavöö lahti tegema, et ID – kaarti võtta või oleks olnud parem vöö peale jätta? Mis tehtud, see tehtud.
Politseinik tuli ja … palus puhuda. Nagu puhuks küünalt ära, säärane sinikollane aparaat – üllatav, kus sa võid kohata viiteid olukorrale maailmas, eks. Küünal jäi nulli, ma nimelt olen karsklane (mitte täis, lihtsalt ei joo).
Küsisin, kas ma tõesti sõitsin nii kahtlaselt, ja sain ohvitserilt vastuseks, et neile tundus kummaline, et eesti numbriga auto sõidab nagu… soomlased. “Ega teil juhtumisi Soome isikutunnust ei ole?” “Ei, me tulime täna korraks siia ja läheme õhtul tagasi, hea meelega elaks Soomes, aga töö on seal.”
Nii nad meil minna lasid, need viisakad politseinikud, kes arvasid, et kui eestlane sõidab nagu soomlane – ei kiirusta vaid “ootab ja vaatab”, siis on midagi visusti.
Liikluskultuur, sõbrad, ma ütlen teile, liikluskultuur! Sihtkohta jõudmiseks rahulikult planeeritud aeg, teistega arvestamise oskus, pikivahe hoidmine, ühtlane sõidukiirus – head teed on siis vaid boonuseks.
Fotod: Tui Tuul Sikk
