Suur eksklusiivintervjuu: “Wheeler Dealerite” köögipool

Alates tänasest on Discovery+ eetris menuka autosaate Wheeler Dealers värske, 18. hooaeg. Veli käis Ühendkuningriigis kohal ja usutles saatejuhte.

Hektilise ilmaga päeval hilinesid kõik lennud – välja arvatud see üks, mis mu vahepeatusest Amsterdamist Londoni poole suundus. Kuid pole probleeme, vaid lahendused – ja kuidagi õnnestus mul päeva viimase külastajana napilt jõuda “Wheeler Dealersi” hubasesse, keset Briti eikusagit asuvasse stuudio-garaaži. Tundus uskumatu, kuid minu vastas istusid legendaarne Mike Brewer ja saate värskeim, F1-taustaga mehaanik Marc „Elvis“ Priestley.

Esiteks, veidi teie tausta. Mis olid teie esimesed autod, kui noored te olite, mida te nende juures muutsite, mida need teile õpetasid?

Elvis: „Minu esimene auto oli VW põrnikas, mind tõmbas meeletult kogu nendega seotud skeene. Ma olin 17-aastane, kui ma võtsin kogu oma raha ja ostsin täiesti kohutavas seisukorras tibukollase Põrnika, aga ma armastasin teda. Ja ta õpetas mulle, et mitte kunagi ei tasu karta oma auto kallal toimetamist – eriti nii lihtsa masina puhul. Iga nädalavahetus võtsin ma sellel mootori maha ja iga korraga muutusin ma üha julgemaks ja võtsin suuremaid ampse – sest mis on kõige hullem, mis võib juhtuda?

See Põrnikas on kahtlemata süüdi selles, et ma praegu siin olen. Mul ei olnud mingeid juhiseid, keegi ei õpetanud mulle, mida teha. See käed-külge kogemus oli hindamatu.“

Kas enne näppisid või sõitsid?

E: „Enne sõitsin, sest ma elasin väikses külas, mis ei olnud väga hästi suuremate kohtadega ühendanud. See auto andis mulle vabaduse ja sõltumatuse oma vanematest. Kuid sellele järgnes väga kiiresti ka arusaam, et ma saan ise tegemist harjutada ja muudatusi teha.

Ja selle auto puhul ei olnudki eriti midagi vaja – mõned narred, kruvikeerajad ja suur haamer! Ja kui kunagi midagi spetsiifilisemat vaja oli, siis alati leidus võimalus. Ja see on alati olnud minu autodega seotud moto – alati on võimalus! Kui see pole alguses ilmselge, ei tähenda see, et see pole võimalik. See tuleb lihtsalt välja mõelda.“

Mike: „Oma esimese auto ostsin ma 16-aastaselt oma järgmiseks sünnipäevaks ehk legaalse sõiduea saabumiseks valmistudes. See oli väike 1-liitrise mootoriga beež Mini, väga igav auto, kuid sellegipoolest minu unistus. Kui ma 17 sain ja sõidueksami läbisin, ei suutnud ma ära oodata, millal saan sellega sõita, kuhu hing ihaldab.

Kahjuks tagurdas mu õe naaber sellele üpris kehvasti otsa, kuid kindlustus maksis kõik kenasti kinni ja selle raha eest ei saanud ma mitte ainult mõlke korda, vaid ka ilusad veljed osta ja sisustuse korda teha! See oli minu esimene autoäri – ma tegin ta nii edukalt korda, et müüsin ta 500-naelase kasumiga maha. Ja sealt see mõte hargnema läkski – vau, see tuli hästi välja, ma teen seda veel! Sellest Minist sündiski Wheeler Dealers.“

Kui te mõtlete tagasi nii enda isiklikule kui saate autoajaloole, siis tooge välja üks auto, mille oleksite võimaluse korral endale hoidnud.

E: „Me just taastasime ühe Porsche 911. Minu jaoks on see unistuste auto, ma oleks väga tahtnud seda alles jätta. Paraku peame me neil siiski minna laskma ja me müüsime ta edasi kellelegi, kes tema eest väga head hoolt kannab.“

M: „Minu jaoks on selleks üks auto, mis me Ameerikas tegime – Austin-Healey 3000. Midagi tema puhul oli nii kütkestav – suur rool, kabriolett, madal isteasend, sa oled samaaegselt nii autos sees kui väljas, sellel on suur mootor ja palju jõudu, see oli lihtsalt väga äge kogemus. Ühtlasi on see auto kasumi mõttes rekordihoidja – me ostsime selle 35 000 USD eest ja suunasime ta teadlikult ühele kindlale oksjonile. Me teadsime kohe, et meil saab olema üks minut autoga tähelepanu tõmbamiseks – seega me keskendusime sellele, et ta kõlaks hästi, näeks hea välja ja lõhnaks hästi.

Me tegime edeva punase nahksisu, tõime väljalaske külgedele suunaga publiku poole ja me poleerisime seda autot nagu meie elu sõltuks sellest. See oli nii edukas esitlus, et me müüsime auto 75 000 USD eest.“

Rääkige oma unistuste autodest. Mis iganes ajajärk, piiranguteta!

M: „Paljud inimesed ootaksid vist, et me Elvisega käiksime välja midagi ulmelist, näiteks Ferrari 250 GTO… Aga ei, Porsche ja Mini!“

E: „Just! Minu jaoks on unistus Porsche 911, 964 kere. Kahjuks on see nüüd ka kõigi teiste unistuste auto ja hinnad on läbi lae, aga ma armastan selle kuju, stiili, see on ikooniline. See on poster, mis lapsena mu seinal oli.“

M: „Nagu Elviselgi on 964 ka minu unistus. Me mõlemad oleme vist öelnud, et tahaksime Turbo S-i, see oleks ideaal. Kuid mul on ka teine unistuste auto, mis on kättesaadavam – 1967. aasta Austin Mini Cooper S! Ma absoluutselt armastan seda, see on väga kaasahaarav auto ja tuletab mulle noorust meelde.“

Kas sinu esimene Mini on ikka kuskil alles?

M: „Ma tahaks ta leida, see oleks väga tore! Aga ma kardan, et ta on praeguseks supipurkideks saanud. Ta oli niigi otsast supipurk, kui ma ta ära müüsin!“

Lähme edasi saate juurde – kui kaua ühe hooaja filmimine võtab?

M: „Tavaliselt võtab hooaeg ehk 20 episoodi aasta kuni 14 kuud. See on järjestikune töö, me ei saa tavaliselt hooaegade vahel väga asu. Produktsioon püüab meeskonna ja töökoja pidevas töös hoida.“

E: „Ja publik soovib ju ka pidevalt uut sisu!“

M: „Just, kohe kui hooaja viimane osa on eetris olnud, mattume nii meie kui Discovery küsimustesse… millal uus hooaeg tuleb? Seega see on pidev töö, me valmistame juba ühe hooaja filmimisel järgmist ette, sellel pole kindlat algus- ega lõppkuupäeva.“

Lähme tootmise osas veidi spetsiifilisemaks – kas te filmite kronoloogiliselt ehk episoodikaupa, või segmentide kaupa ja läbisegi?

M: „Las ma vastan sellele – jah! Sest me teeme mõlemat.“

E: „See oleks nii lihtne, kui me saaksime filmida kronoloogiliselt – Mike ostab auto, toob mulle, mina parandan seda, siis me sõidame sellega, siis me müüme ta maha. Kuid see ei mängi peaaegu kunagi nii välja. Mõned autod võtavad töökojas palju kauem aega kui teised, mõnikord leiab Mike auto mis on nüüd ja kohe vaja ära tuua, see kõik on väga läbisegi protsess.“

M: „Üldiselt töötame me korraga viie auto kallal. Tavaliselt jaotan ma hooaja mõtteliselt neljaks viieautoliseks plokiks, kohe alguses lähen ja ostan viis autot ära. Praegu on näiteks siin meie taga tõstukil tänase päeva teine auto.“

Eeltootmisest rääkides – kuidas te hooaja autode mõttes ette valmistate? Kas te valite hooajale teema ja autod sõltumata sellest, mis hetkel turul saadaval on? Või vaatate te, mis saadaval on, ja kohandate järgneva hooaja selle ümber?

E: „See on jällegi natuke mõlemat. Meil on üldiselt ikka väga palju pikem nimekiri sobivaid autosid, kui hooaega pääseb. Meil on Mike’iga mõlemal autosid, mida me väga saatesse võtta tahaks. Meie mõlema nimekirja satub autosid, mis on peaaegu kättesaamatud, kord-elus-autod, ja siis meil on teised, mis on realistlikumad. Ja siis on meil ka nii-öelda vabad kohad, sest mina või Mike võime juhuslikult mööda teed sõita ja siis märgata – oot, mis see seal on? See sobiks meile ideaalselt! Kas see on müüa?

Ja muidugi vaatajad. See on osalt nii suure ulatuse võlu – meie publik ütleb meile läbi sotsiaalmeedia igapäevaselt, mida nad saates näha tahaks. Seetõttu on meil väga hea arusaam, mida vaatajad soovivad. Ja meil on ju nüüdseks 20 aastat kogemusi – palju me olemegi autosid teinud selle aja jooksul, 350 umbes? See ei tähenda, et me ei saaks kunagi uuesti sama autot ette võtta, kuid me peame leidma uue viisi selle auto lugu jutustada, võtma mingi teise lähenemisnurga.“

Aga kumb teist on autode valikul peamine otsustaja?

M: „Ma ütleks, et mina olen lihtsalt see valjuhäälsem, kuna ma hoian kogu aeg turul kätt pulsil ja lihtsalt pean teadma, mis toimub. Me veedame Elvisega päris palju aega koos ja enamjaolt arutame ikka autode teemal – et mis on parasjagu kuum.

Uskuge või mitte, me oleme hetkel vist ainuke autosaade, kellel on mune võtta ja taastada midagi nii mittemidagiütlevat kui Austin Allegro, tõenäoliselt üks vähim armastatud Briti auto – sest hetkel on hoogu võtmas selline liikumine, klassikaline igameheauto! Taastatav auto ei pea olema Porsche või Ferrari või Aston Martin, see võib olla ka Austin Allegro! Ja meie Elvisega teame, et sellise mõttemaailmaga on terve rodu inimesi – seega me leidsime Allegro, taastasime selle ja müüsime praktiliselt hetkega!

Seega autoalaseid otsuseid tehes peame me olema väga kaalutlevad ja teadma, mis toimub automaailmas siis, kui saade eetrisse läheb. Kui eeter on viie kuu pärast, siis peame me viis kuud tulevikku nägema!“

Kui palju te valitud autodest enne ostu teate? Kui ulatuslik on tehniline kontroll, kas te tuvastate võimalikud üllatused ja süžeeliselt olulised punktid enne filmimist või lasete autode seisukorral end üllatada?

M: „Meil on läbi aegade välja kujunenud oma lähenemine, põhimõtteliselt käib see nii: ma valin auto välja ja siis läheb seda vaatama teine versioon minust, Matt – väike Wheeler Dealer, keda ekraanil ei näe. Matt mõtleb nagu mina, ta tunneb autosid nagu mina ja Elvis, ja me usaldame teda väga. Ta läheb vaatab auto üle ja teeb kokkuvõtte, mis seisus see on ja mis tema arvab, et sellega saates tegema peaks.

Kui see mulle ja Elvisele meeldib, läheb järgmiseks autot vaatama mehaanik, et me teaks täpselt, mis seisus see auto meile töökotta jõuaks. Järgmiseks arutame me isekeskis ja saate meeskonnaga, kas see auto vääriks oma episoodi ja kui kõik on nõus, siis lähen ma seda vaatama!“

E: „Enne auto kätte saamist ei toimu mingit kaadritagust osadeks võtmist ja üle hindamist. Me teeme täpselt seda, mida iga teinegi autoostja teha saab – ja me lausa soovitame sellist lähenemist. Võta mehaanikust sõber kaasa! Ja me ei saa müüjatelt mingit eksklusiivset infot, mida teised ei saa – mõnikord jõuame pärast kõike seda kadalippu autoga töökotta ja saame ikka mõne üllatuse osaliseks. Nagu igaüks, kes autot ostab!“

Nendel harvadel juhtudel, kui teie poolt valitud autod pole edasi müües kasumit teeninud – miks see nii läks?

M: „Tavaliselt pole see ei mehaaniline viga ega turu süü, vaid aja surve. Kui eetriaeg läheneb ja meil on auto ikka müümata, siis tuleb jalad selga võtta ja määrata hind, mille eest see kiiresti ka ära läheb.“

E: „On tulnud ette, et mõne auto puhul me otsustame, et kasum ei ole kõige olulisem asi – mõnikord on tähtsam säilitada mõni haruldane auto, millega oleme vaeva näinud. Jah, kasum on tore, kuid see pole alati prioriteet.“

Kui rääkida nendest episoodidest, kus te mitte ei taasta autot, vaid hoopis modifitseerite seda – kuidas te täpsemad modifikatsioonid otsustate? Igas sellises episoodis on need asjalikult valitud – kas te konsulteerite margi- ja mudelispetsiifiliste spetsialistidega?

M: „Absoluutselt! Me oleme ühenduses iga viimase kui autoklubi ja foorumiga ja ei võta ette ühtegi ehitust ilma vastavate entusiastidega suhtlemata – kas me teeme õiget asja, mitte pühaduseteotust? Me ei soovi teha midagi, mis rikuks autot ja näitaks meid rumalas valguses. Kui meil on formaat, mis on 20 aastat edukalt töötanud, siis ei soovi me seda entusiastide silmis torust alla lasta.“

Kas teil on tulevikus plaanis järjekordne reisiv hooaeg?

M: „See küsimus tuli peaaegu nagu me oleks selle tellinud! Stuudiosse astus just saate tootmisjuht Anthony, ja täiesti teadlikult tema kuuldeulatuses – JAH! Me tahaksime väga uuesti reisiva hooaja teha, see on üks põhilisi asju, millest Elvis ja mina meie produktsioonimeeskonnale räägime!

Me tunneme, et 20 aasta jooksul on Wheeler Dealers suutnud endale kasvatada massiivse ülemaailmse vaatajaskonna. Me ei saa oma sotsiaalmeediakontodele sisse logitudki, kui juba tuleb laviinina kirju Eestist, Austraaliast, Rumeeniast, kust iganes – tulge palun meile külla, tehke mõni episood! Ja see on ausalt minu ja Elvise suurim kirg – lähme jälle reisima, anname vaatajatele nende oma koduhoovis saate, mida nad soovivad! Seega küsin ise – Eesti, mida te pakute?“

V: „Meil on näiteks Estonia vormelid, mida hulk entusiaste korras hoiavad ja vahepeal võistlustel tuulutavad. Väga askeetlikud vormelid, ei mingit hullumeelset aerot – suur tiib, Lada mootor ja käsikast.“

E: „Mulle juba meeldib!“

M: „Tehtud!“

Suurepärane! Anthony annab teile muidugi vastu puiklemata eelarve ja Eestis näeme! Kui aga juba teiega suhtlemine teemaks tuli – mis on parim viis teiega ühendust võtta, saatesse autosid pakkuda või muid ettepanekuid teha?

M: „See on tegelikult väga lihtne – sotsiaalmeedia! Mina ja Elvis oleme mõlemad oma nimede järgi leitavad ja saatel on väga suur Facebookileht. Me vastame enamusele küsimustele, kuulame ära mida meie vaatajad soovivad ja võtame seda võimalusel arvesse.“

Redditi küsida-võib-kõike teemad – olete ka neid teinud?

E: „Jah, mina olen küll teinud, aga spetsiifiliselt F1 kohta. See on väga hea viis vahetult entusiastidega suhelda. Ja sotsiaalmeedia kohta veel niipalju – kui meile kirjutada, siis see ei lähe läbi mõne agendi või assistendi, vaid see tuleb otse meile. Me mõlemad armastame selliseid vahetuid meediume väga.“

Kuna elekter on praegu teema ja esimesed elektriautod on jõudmas vanusesse, kus nad tahavad juba hoolt ja armastust – millal te võtate saatesse taastamiseks esimese särtsuka?

E: „See on midagi, mille osas samuti arutelud käivad – tehnoloogia on nii kiiresti edasi liikunud, et varased elektriautod nagu Nissan Leaf on praeguseks väga aegunud ja nende teel hoidmine ei ole saate jaoks omaette väärtus. Küll aga mõtleme me restomod’idele, mis võiks olla väärikas viis siduda ägedaid hobiautosid ja moodsat tehnoloogiat.“

Fotod: autor, Warner Bros/Discovery