Raimo Kulli, kes viimasel viiel hooajal on kodumaistes ringrajasarjades teinud pea puhta töö, roolis mullu esimest aastat Est1 tiimi Porschet – taas edukalt. Kuidas aga möödunud hooaeg välja nägi, sellest räägivad Raimo Kulli ise ja Est1 meeskonna juht – kestussõidus meeskonna kapten – Toomas Lambin.
Kui hästi Raimol uue autoga sõit klappis, võis Eesti publik näha 2016. aasta juuni lõpus Pärnu külje all Auto24 ringil. Soome Porsche-sarja (täpse nimetusega GT3 Challenge Cup Finland) mõlemad sõidud võitis ta ülekaalukalt.
Raimo oligi selgelt kiireim mees kogu sarjas, ent üldvõit jäi rumala juhuse taha. Hooaja teine etapp Jurvas sõideti meeletus paduvihmas. Treeningul sattus Raimo täiesti süütus olukorras vesiliugu ning auto kelgutas juhitamatuna rajapiirdesse.
Mehaanikud oleks jõudnud Porsche võistlusstartide ajaks uuesti korda seada, paraku polnud kõik vajalikke osi kohapealt võimalik leida. Nii läksidki mõlemas sõidus kirja nullid, mis lõpuks ostustaski sarjavõidu.
Hooaja lõpul aga võttis Est1 meeskond ette reisi Tšehhimaale Brnosse, kus osaleti sealsel 24- tunni sõidul. Kõigile viiele sõitjale ja kogu tiimile oli see esmakordne kogemus, kuid tänu korralikule ettevalmistusele sujus ööpäevasõit suuremate probleemideta. Üldarvestuses lõpetati kümnendana, omas klassis saadi kolmas koht.
https://www.youtube.com/watch?v=1CioAMGjpT0
Kuidas see Porsche-projekt üldse algas?
Raimo: Auto – Porsche 991 GT3 Cup – sai tellitud 2015. aasta septembris ja jõudis üllatuslikult ruttu, juba novembri lõpus kohale. Kevadel leppisime kokku, et sõidame Soome Porsche-sarja kolm etappi ja siis vaatame edasi. Esialgu polnud ju üldse selge, milline mu hoog on.
Kas esimese etapi võit saigi kaalukeeleks, et kogu sari kaasa teha?
Raimo: Ei olnud nii. Esimese etapi järel olin liider, teisel etapil Jurvas punkte ei saanud, kukkusin üheksandaks. Põhimõtteliselt enam lootust üldesikohale polnud, punkte antakse nii klasside kui ka üldkoha eest, sisuliselt oli pärast nulle täiesti võimatu kaotust tasa teha.
Kolmanda etapi Pärnus võitsin, siis kerkisin neljandaks. Pärnus võitsin loosiga tasuta rehvid ka, mõtlesime siis, et mis seal ikka, läheme sõidame ühe veel.
Tegime selle ära, tuli veel kaks võitu ja jäi teoreetiline võimalus esikohale –sõidame viimase etapi kah! Aga siis sain nädalavahetuse jooksul kaks naela rehvi sisse!
Tulemusi vaadates oli Porschega vist päris lihtne kohaneda.
Raimo: Kohanemisraskusi ei olnud, pigem oli natuke hirm autot ära lõhkuda – kindlustust ju pole. Aga muidu on tõesti väga lihtne ja väga äge auto sõita.
Ainus mure, et Porsche Cupi sõitudes ei tohi ABSi olla. Brno 24-tunni sõidul oli ABS lubatud ja panime selle ka autole peale, muidu kippusid esirattad kergesti blokki minema.
Hooaja teises sõidus Ahvenistos tegid avakurvis pirueti, mis ilmselt maksis ka esikoha. Mis seal tegelikult juhtus?
Raimo: Startisin teiselt kohalt, Wasa GT tiimi sõitjad olid esimene ja kolmas. Nende plaan oli selline, et too kolmas jõuaks avakurvi minust eespool ja hakkaks mind siis kinni hoidma, et esimene mees pääseks üksi eest minema.
Aga tagumine mees eksis pidurdamisel ja pani oma tiimikaaslasele tagant sisse, see tegi pirueti ja tuli omakorda mulle tagarattasse. Hästi vähe jäi puudu, et ma oleks sealt puhtalt mööda mahtunud.
Teistpidi jälle vedas, et seina ei visanud ega tagumised mulle otsa ei tulnud. Mina sain jätkata, aga Wasa omad olid mõlemad seinas.
Kuidas Brno 24 tunni sõit võistluskalendrisse lisandus?
Raimo: Soome sari oma viie etapiga oli üsna lühike ja mõtlesime, et väljaspool Eestit võiks veel midagi sõita. Tiimi insener pakkus välja, et on olemas pikamaasõitude sari 24H SERIES. See pole päris proffidele, meile sobis, sest olime ju kõik amatöörid.
Brno kasuks otsustasime sellepärast, et see klappis meile kalendri mõttes kõige paremini. Algselt pidi seal olema 12 tunni sõit, aga millalgi juulis muudeti see 24-tunniseks. Meile tuli see üllatusena, omateada läksime 12 tundi sõitma.
Kuidas te autot ette valmistasite? 24tundi on ikka midagi muud kui 20-minutilised Soome sarja sõidud.
Raimo: Auto oli ju tegelikult uus. Kulude säästmiseks tegime Soome sarjas minimaalselt trenni, terve hooaja saime hakkama ainult 10 töötunniga.
Vahetada polnud vaja suurt midagi, võtsime lihtsalt kaasa asju, mida Porsche Motorsport soovitas. ABSi ja joogisüsteemi panime peale, lisatuled – oligi põhimõtteliselt kõik.
Midagi katki ka ei läinud?
Raimo: Ei läinud jah. Kui ma oma viimast vahetust alustasin, oli veel lootus, et suudame hoida oma klassi teist kohta. Kaks ringi sain sõita, ringiajad olid paremad kui meid jälitanud ameeriklaste tiimil, aga siis tuli roolilatt kere küljest lahti– läksin kurvi, keerasin paremale, auto tahtis vasakule minna.
Mõtlesin, et äkki oli libe või midagi sellist. Aga järgmises kurvis juhtus samuti ja siis tulin ära boksi. Poldid olidki kõik lahti põrunud. Sinna see teine koht läkski.
Meil läks veel kümme minutit kaduma, muidu oleks võinud täitsa klassi esikoha peale sõita. Öösel oli maru hea sõidutunne, tõusin kolmandalt kohalt teiseks ja jõudsin klassi liidriga samale ringile.
Siis tõmbas allamäge pidurdamisel täiesti ootamatult tagaosa alt ära, lendasin kruusa sisse kinni. Kulus kümme minutit, kuni auto välja tõmmati ja olimegi samas kohas tagasi kui enne minu vahetuse algust.
Toomas: Põhimõtteliselt läks kõik siiski hästi.
Raimo: Õnne oli mõnusalt, et midagi katki ei läinud. Ühel Porschel läks tuttuus hooratas, ühel oli mingi elektrijama.
Kas ka öösel magada saite?
Raimo: Ei saanud. Öösel sõitsime üldse kolmekesi, magada ei saanud, see oli päris karm. Teise öösessiooni ajal mõtlesin, et kunagi enam sellist asja ette ei võta.
Toomas: Ei. Huvitav oli see, et uni tuli kõigil peale hommikul, kui valgeks hakkas minema. Nägin, et inseneril pea kolm korda nõksatas ja ise tundsin ka, et nüüd vajub silm kinni. Aga siis jõudis äkki kohale, et neli tundi on veel sõita, mida sa magad siin!
Kui pikas sõidus sa varem üldse osalenud olid?
Raimo: Riias tegime sügisel BMWga nelja tunni sõidu, aga no mis see oli… Ega pikemalt polnudki sõitnud.
Mingeid üllatusi ei olnud?
Raimo: Ei-ei, mitte midagi. Brnos ma varem sõitnud polnud, aga mul pole rajaga kohanemisel kunagi probleeme olnud. Sain treeningul kümme ringi teha ja kohe tuli kvalifikatsioon.
Aeg oli vist 2.09, klassi parimad olid pisut rohkem kui sekundi võrra kiiremad. Ma arvan, et meil oli veel piduriklotsi miinus ja jumal teab mis veel, mingit erilist seadistust ka polnud.
Kas teil Brnos mingi eesmärk ka oli paika pandud?
Raimo: Lõpuni jõuda, et kõik saaks võimalikult rohkem sõita. Mina olin nõus loobuma oma vahetustest, et teised saaks rohkem roolis olla.
Mida võistkonna kapten – nagu teleülekandes nimetati – üldse kestussõidu ajal tegema pidi?
Toomas: Kuidas ma ütlen… Me leppisime kokku, et kui kellegi on midagi öelda, siis tulevad ütlevad mulle. Aga kui meestel kõhud tühjad olid, siis tassisin kotlette ette. Ega igav ei olnud. Inseneriga arutasime mingeid asju vahepeal.
Raimo: Trahve ja sõimata saab ikka kapten.
Trahve saite siis ka?
Toomas: Ei, rahalisi trahve mitte. Kümme sekundit saime ainult ühe korra, rohkem meid ei karistatud.
Kuidas öised ringiajad olid võrreldes päevastega?
Toomas: Meil oli vahe jämedalt võttes kaks sekundit kõigil sõitjatel. Aga mõnel mehel isegi meeldis öösel rohkem sõita, vast on häirivaid faktoreid vähem.
Raimo: Meil oli väike händikäp, tuled polnud ideaalsed. Teise taga oli hea sõita, aga kaks tuld oli lihtsalt puudu, mis kurvi sissekeeramise hetkel näitaksid äärekivide peale. Lõpuks harjusime muidugi ära.
Toomas: Kui autot ehitasime, siis küll me mõtlesime, miks neil all võrede taga on pisikesed tuled. Kohapeal suurt midagi teha enam ei saanud, keerasime tavalised sõidutuled nii viltu kui vähegi sai.
Mingeid ootamatusi veel oli?
Toomas: See oleks ka imelik olnud, kui mingid kollanokad oleks kuskilt metsast tulnud ja algusest peale kõik õigesti teinud. Eks mul oli hirm, et asi võib lõppeda esimese trenni esimeses kurvis puu otsas ja keegi ei sõida võistlusel meetritki.
Meil said praktiliselt kõik uhada praktiliselt kogu aja, sealhulgas kuus tundi treeninguid. Kogu võimaliku sõiduaja kasutasime ära. Vahepeal arutasime, et ehk säästaks autot, aga kuna seal peab igaüks öötreeningul teatud aja roolis olema, siis pigem paistis, et me ei tule omadega välja.
Käisin veel võistluse juhi käest küsimas, et mis saab, kui meil kõigil viiel aeg kokku ei tule. Lubati, et kõige kogenum sõitja – Raimo – võib siis natuke vähem rajal olla.
Insener on meil väga asjalik ja hästi rahulik, parasjagu, mitte üleliia kalkuleeriv. Meil oli alguses küll sõidugraafik paika pandud, aga see pöördus üsna kiirelt pea peale, siis panime kähku kingakarbi peale uued ajad kirja ja muudkui parandasime neid, et mis kell järgmine mees peale läheb.
Kuidas boksipeatused sujusid?
Toomas: Mina arvasin, et me jääme rattavahetusega jänni, tegelikult on vaja hoopis sõitjate vahetust harjutada. Meil läks iga kord umbes minut kaduma puhtalt väljatuleku ja sisseminekuga.
Kuidas tankimine toimus?
Raimo: Boksitee lõpus oli tankla, neli bensiinitankurit ja kaks diisliga, tankimine käis tavalise püstoliga nagu meil Pärnuski.
Toomas: Kuna tankimisi oli vähe, siis me järjekorras kordagi ootama ei pidanud. Tegelikult tekkiski järjekord ainult korra CODE60 (turvakaalutlustel piiratud kiirus 60 km/h kogu rajal) ajal, aga me olime just rajale läinud ja polnud mingit mõtet uuesti kohe sisse tulla.
Telepildis oli teie autokaamera vaateid ka üsna palju näha.
Toomas: Raimo idee lasta autosse kaamera panna raiskas küll hulga raha, aga oli väga mõistlik. Kaamera annab tohutult juurde. Natuke oli paigutus pahasti, aga kui kaamera öösel vahepeal ei töötanud, ei teadnud me midagi, millestki ei saanud aru.
Raadioside oli ka kohati kehv. Nüüd teame, et kui tulevikus kunagi veel midagi sellist teha, siis kaamera tuleb kindlasti võtta.
Raimo: Insener mitu korda ütles mulle raadio teel, et vaheta displei peal lehekülge, siis ta näeb täpselt, mis auto süsteemidega toimub. See oli ka hea, et endale eraldi boksi võtsime. Muidu jagati kolm autot ühe boksi peale, ma ei kujuta ette, kuidas nad sinna ära mahtusid.
Toomas: Kui kõrvalboksis Lamborghinit lammutati, said mehed käia mööda poolemeetrist riba tööriistu võtmas. Kui kaks autot oleks korraga katki läinud, oleks lihtsalt kaklus tulnud.
Kui suur oli kiiruste erinevus eri klassi autode vahel?
Raimo: Kiireimad GT3-autod sõitsid 2.01, ehk umbes kaheksa sekundit ringi peale kiiremini kui meie. Ega nad päris nagu postist meist mööda ei läinud.
Toomas: Sõitjate erinevus on ka suur. Vaatad, et mingi auto on kiire, aga siis tuleb vanem džentelmen rooli ja ühtäkki on seesama auto aeglane.
See Porsche, millega küljed kokku panime, oli üldse GT2 ehk palju-palju meist kiirem. Istusime tal mitu-mitu ringi taga, aga kui mööda hakkasime minema, siis see ei mahtunud mehel enam hinge.
Kuidas Brno kogemust kokku võtta?
Toomas: Minule kõik meeldis, seltskond ja kõik muu. Olen hästi pikalt unistanud, et niisuguse asja võiks ära teha, kvaliteetse auto ja hea tiimiga – nüüd olen hästi rahul.
Vaata lahedaid pilte Raimo Kulli Instagramist
Loe Porsche ja Raimo Kulli koostööst ka siit
