Keskkonnaekspert Jaak-Kristian Sutt teeb kokkuvõtte kollapsikrooniku Eliot Jacobsoni värskest blogipostitusest, milles too tõdeb, et kliimapäästmise unistused on määratud purunema kiiremini kui oskame arvata.
Pensionipõlve pidav matemaatika- ja arvutiteaduste professor ja endine kasiinokonsultant Eliot Jacobson on vabatahtlik kollapsikroonik, kelle blogi on alati huvitav lugemine, kui end tumedast meeleolust kaasa ei lase kanda.
Blogi värskes postituses toob ta välja kolm hetkel arenevat kliimaanomaaliat: Antarktika merejää ebatavaliselt järsk kadumine (kaks miljonit ruutkilomeetrit alla viimase 30 aasta keskmist), globaalse keskmise pinnatemperatuuri kerkimine mitme järjestikkuse päeva vältel üle 1,5°C tööstusrevolutsiooni eelsega võrreldes (eelhoiatus, et võime läheneda Pariisi leppega seatud unistuse purunemisele arvatust kiiremini) ning ookeanide pinnatemperatuuri selgitamatu kerkimine uutesse kõrgustesse (eriti suur anomaalia on täheldatav Atlandi ookeani põhjaosas).
Jacobson lugejat ei hellita: “Sel suvel saavad suured piirkonnad üle põhjapoolkera kogeda rekordilisi kuumalaineid, põlenguid, torme ja üleujutusi.
Rekordeid püstitavad nende sündmuste intensiivsus, kestus ja sagedus. Planeedi keskmine temperatuur jõuab moodsa aja kõrgeimale tasemele ning 1,5°C soojenemise piir võib saada ületatud juba järgmisel aastal.
Kiiresti kahanev Antarktika polaarjää jätkab eemaldumist “normaalsusest”, merejää kadumine suurendab päikesekiirgust neelavat ja seeläbi soojenevat ala. Põllukultuure tabavad ikaldused. Taristu hävib.
Kliimapagulaste arv kasvab järsult. Samal ajal jätkub kliimakütmine peaaegu rekordilise kiirusega, samas kui Pariisi leppe eesmärk nõuab, et neid heitkoguseid vähendataks järgmise kümnendi jooksul umbes 7% aastas.
Kõik see toimub keset poliitilist ja ühiskondlikku kaost, samal ajal kui maailm püüab taastuda pandeemiast, mis mitmel pool endiselt jätkub, kuid mida meedia enamasti ignoreerib.
Kaks järgnevat aastat on eellugu sellele, mida tähendab maailmale 1,5°C piiri ületamine. Globaalse tööstustsivilisatsiooni lõpp on see, mille suunas me liigume juba praegu, mitte mingis kauges düstoopias.
Eliot Jacobson lõpetab: “Soovin, et mul oleks öelda mõni lootusrikas sõna, millega lõpetada, aga kahjuks ei ole.”
Loe kogu blogipostitust siit. Keskkonnasäästjate grupiga saab liituda siin.
