Kolmapäev, 22. mai 2024
Moetööstus kehitab ringmajanduse jutu peale õlgu ja enamus inimesi ka – seda võib järeldada konsultatsioonifirma Kearney aastaaruandest “Circular Fashion Index“. Tarbijad omakorda ei taha tunnistada, et küllusliku ja kiire elukorralduse kõrval on olemas mõistlikum tee.

Kahesaja brändi analüüsi põhjal võib öelda, et rõivatootjad on jätkuvalt hõivatud uute toodete kiiresti turule toomisega ja pigem põletavad müümata jäänud varud, kui annavad neile uue elu. Suur osa moefirmade lobist maailmapäästmise suunal on kahjuks masendav rohepesu, sest kontrollida nende tegevust ei saa.

Tarbijate harimine pole kuskilt otsast teemaks ning uute riidetükkide tootmisel kasutatakse uusi materjale ja vaid väga vähesel määral n-ö teise ringi kangaid. Disainerid ei arvesta uusi hilpe luues võimalusega, et neid asju saaks kasutada mõistlikult ja suuremate kadudeta ka edaspidi.

(Vähe) kasutatud tekstiilid on jõhker keskkonnaprobleem: enamus inimesi ei vaeva pead, kuidas neist saaks vabaneda nii, et see oleks veidigi jätkusuutlikum. Rõivaste kogumises on suuri puudujääke ja nende edasine saatus on teadmata: alles äsja saime lugeda nn tekstiilikatastroofist Ghanas, “kiirmoe prügimäel”.

Keskkonnateadlikuks tegevuseks on tembeldatud ka omale mittevajalike rõivatükkide edasimüük, kuid uuring näitab, et seda tehakse pigem selleks, et endale uusi riideid soetada.

Tootmise poolel on probleemi tuum ilmne – odavaid äraviskamisriideid valmistavatel kiirmoefirmadel puudub rahaline stiimul oma mudeli muutmiseks. Tarbimise poolel on vaja aga kultuurimuutust, vähemast ei piisa.

Masendav rohepesu

Konsultatsioonifirma Kearney tänavune aruanne järeldabki, et enamik rõivabrände teeb keskkonnavaldkonnas halba tööd ja enamik tarbijaid ei tee ka oma osa. 200st analüüsitud rõivabrändist enamusel ei ole kuhugi kiire oluliste muutuste tegemisel.

Vaatamata suurele lokulöömisele moetööstuse keskkonnapattude kohta – tekstiilid saastavad keskkonda ja uute hilpude tootmine on heiterohke – ei ole tööstus suuremaid muutusi ringmajanduse edendamiseks ette võtnud: selle asemel aetakse rohejuttu ja eksitatakse tarbijaid suurte lubadustega. Müümata jäänud toodang pigem põletatakse kui antakse sellele uus väärtus.

Mida nad ütlevad: “Riiete mahakandmise ja kogumise infrastruktuur on vähearenenud,” järeldab Kearney. Ja kasutatud riiete sorteerimise protsess on “keeruline ja kulukas, sest moetooted pole korduvkasutamiseks ja lahtiharutamiseks mõeldud.”

Tarbijate põhiline viga on mõtlematu ostmine, jälgimata toodete puhul kestlikust: kas on võimalik parandada, suunata ringlusse, kus sellest valmib uus toode, leiab Kearney uuringus. Edasimüük ei ole lahendus.

Statistika on karm: umbes 15% kasutatud riietest ja muudest tekstiilmaterjalidest USA-s taaskasutatakse või võetakse ringlusse, 85% läheb prügilasse või põletusahju.

Ainult 7% kaubamärkidest kasutab regulaarselt ringlussevõetud materjale, 54% ettevõtetest teeb seda tükati vaid mõne valitud toote või kindla omaduse saavutamiseks, samas kui 39% ei kasuta ringlusmaterjale üldse.

Positiivsed erandid

Kearney toob oma uuringus välja märkimisväärsed erandid, mis panustavad kestlikku tootmisse silmnähtavalt ja hoolivad. Esikümnes on Patagonia, Levi’s, The North Face, OVS, Gucci, Madewell, Coach, Esprit, Lindex ja Lululemon Athletica. Neist Lindex ja OVS on n-ö hea hinnaga kiirmoebrändid.

Madewell sai kiita selle eest, et võttis oma jaekauplustes vastu kasutatud teksaseid ning müüs kasutatud või ümbertöödeldud rõivaid programmi “Madewell Forever” kaudu.

Coach pälvis kiitust oma alambrändi “Coachtopia” eest, mis müüb ringlussevõetud või taaskasutatavatest materjalidest valmistatud esemeid.

Kuigi positiivseid näiteid leidub – ja neid leidub ka väiksemate kohalike kaubamärkide seas, mida Kearney ei analüüsinud – on olukord püsinud pea muutumatuna eelmiste aastatega võrreldes. Ringmajandusest on palju juttu kuid tegusid ja mõõdetavat tulemust ei järgne. Brändid, mis tegutsevad kestlikult, tegid seda enne ning hoiavad valitud suunda ka edaspidi.

Kearney kriteeriumid
  • Taaskasutatud kangast valmistatud rõivaste osakaal
  • Rõivaparanduse ja hoolduse kättesaadavus
  • Ringmajandus brändikommunikatsioonis
  • Hooldusjuhiste üksikasjad/juurdepääs
  • Kasutatud asjade müügi ulatus
  • Renditeenuste ulatus
  • Kantud riiete äraandmiskohtade olemasolu

Suur pilt on kõnekas: kuigi paljud nimekad kaubamärgid on allkirjastanud moepakti – 4-aasta pikkuse keskkonnaalgatuse, mille eesmärk on vähendada tööstuse kliimajalajälge –, on kontsernide eesmärkide ja üksikute ettevõtete tegevuse vahel veel palju tühja maad.

Näiteks Sustainable Apparel Coalition eesmärk on suunata rõivatootjaid õiges suunas. Paraku ütlevad nad, et eesmärkide täitmine on keeruline kui mitte võimatu isegi nende tootjate jaoks, kes proovivad õiget asja teha.

Üks näide on Gucci moemaja. Kuigi see kuulub Keringile, mille tegevjuht algatas moepakti, pidi tootja seatud keskkonnaeesmärgidest lahti ütlema, kuna süsinikuneutraalsuse lubadust on raske täita.

Tarbijate poolelt on näha väikest muutust: ostjaid, kes eelistavad kestlikke moebrände, on varasemast enam, kuid sellest üksi ei piisa keskkonnakatastroofi vältimiseks. Head lahendust ei saagi olla seni kuni inimesed ei muuda kardinaalselt tarbimisharjumusi.

Täname kaasa mõtlemast Jaak-Kristian Sutt. Kaanepilt: Unsplash

 

blank

Ylle on teinud teadus-, haridus- ja keskkonnateemalisi telesaateid ning töötanud vabakutselise (kirjutava) ajakirjanikuna. Alates 2015 WWCOTY rahvusvahelise kohtunikekogu liige. 2015. aastal pälvis Ylle riiklikult tunnustatud teaduse populariseerija auhinna. Acceleristas vastutab Ylle lehe väljaandmise eest ning kirjutab aeg-ajalt talle omase otsekohesusega

KOMMENTEERI SIIN