Autosid on nüüdseks süüdistatud sajas surmapatus. Mikroplastist, mis pärineb rehvidest, ei ole liiga palju aga räägitud. Värske uuring väidab, et pea pool maailmameres leiduvatest tillukestest plastikuosakestest pärineb neljarattalistelt.
Ei leidu vist ühtegi keskkonnaprobleemide valdkonda, milles autosid poleks süüdistatud. Nüüd on järg nanoosakeste, täpsemalt mikroplastist osakeste käes. Mikroplastid on väikesed, alla 5 mm suurused plastosakesed, mida sisaldavad meie igapäevatooted.
Hambapastad, dušigeelid, sünteetilisest materjalist riided, plastpakendid… nendes sisalduv mikroplast jõuab lõpuks maailmamerre, imab endasse meres leiduvaid kemikaalijääke, ohustab mereelustikku ja jõuab sealtkaudu tagasi meie söögilauale.
Teadlased on kindlaks teinud, et mikroplastiosakesed pärinevad inimtegevusest, kahejalgsete poolt toodetavatest ja kasutatavatest toodetest.
Vaidlus käib selle ümber, missugustest toodetest pärinev mikroplast kõige rohkem ookeanidesse jõuab. Varasemalt oleme kirjutanud meie põhjanaabrite keskkonnakaitsjate ettepanekust, piirata autoliiklust, et ookeane rohkem mitte tibatillukeste plastiosakestega reostada.
Soomlased on saanud mõttekaaslasi ka mujalt: hiljuti selgitasid San Francisco Estuary Instituudi teadlased välja, kust pärinevad nende koduümbruse meres sisalduvad mikroplastikud.
Umbes pool kogutud näidistest pärinesid autorehvidest, vähemal määral ka piduriklotside ja piduriketaste koostisest. Vihmavesi uhub teedelt ja tänavatelt rehvipuru merre ning sealt jõuab see kalade, loomade ning ka teiste elusolendite organismi.
Elektriauto ookeani puhtusele kaasa ei aita
Ja ühtviisi patused on nii tavalised kui ka elektriautod, sest rehvid ja pidurid on kõigil. Rehvid ongi üks tavalisemaid plastireostuse allikaid. Niisugusele järeldusele on tulnud teisedki teadlased.
2014. aastal uuris South Carolina The Citadel kolledži professor John Weinsteini juhitud töörühm ookeanis leiduvat mikroplasti ning leidis, et enam kui pool kogutud näidistest osutus rehvipuruks.
2017. aastal väljaandes International Journal of Environmental Research and Public Health avaldatud uurimistöö autor Pieter Jan Kole leidis, et rehvidest pärineb 10% maailma ookeanides sisalduvast mikroplasti kogusest, kuid teadlikkus sellest probleemist on väga madal ja alternatiive rehvidele ei ole.
Samal aastal avaldatud rahvusvahelise looduskaitseühingu International Union for Conservation of Nature raportis on aga kirjas, et autorehvidest lenduvate mikroplastide osakaal on 28 protsenti.
Suurimad puruvanakesed on ameeriklased
Tänapäevased autorehvid koosnevad ligikaudu 19 protsendi ulatuses looduslikust ja 24 protsendi jagu sünteetilisest kummist, mis on polümeer ehk plast. Ülejäänud osa moodustavad metall ja muud komponendid.
Rehvi omadustest oleneb sõiduki teelpüsivus, sõiduomadused ja pidurdusteekond. Parem haarduvus tähendab aga ka suuremat hõõrdumist teekattega. Karedam teekate suurendab teelpüsivust, ent see ka kulutab rohkem rehve.
2013. aastal Kanadas läbi viidud Tire Steward Manitoba uuring näitas, et sealmail populaarsed kastikad tekitavad oma keskmise kasutusea 6,33 aasta jooksul ligemale 1,13 kg (2.5 lbs) rehvipuru.
Kõige rohkem rehvipuru ühe elaniku kohta “toodavad” ameeriklased: USA-s tekib igal aastal ligikaudu 1,8 mln-t tonni mikroplasti.
Kui suur osa sellest veekogudesse jõuab, oleneb mitmetest asjaoludest, nii asukohast kui ka ilmast, näiteks sademete hulgast.
Aur läheb vanarehvidele
Mikroplastide teemavaldkond on suhteliselt uus, ent mida rohkem uuringuid tehakse, seda selgemaks saab, et autod on üks põhjusi, miks pisikesi plastiosakesi on kõikjal meie ümber.
Rehviteemal on rohkem vanarehvidest räägitud, nende kogumist ja taaskasutamist reguleeritud. Kasutuskõlbmatuiks muutunud autorehvide elukaare lõpetamine on kahtlemata oluline teema, ent kas ka peamine!?
Kasutatud rehvide ümbertöötlemisega on lood paremal järjel. Rehvijäätmete taastöötlemise saadusi kasutatakse üha rohkem spordi- ja mänguväljakute pinnakattena, sellest toodetakse ehitusmaterjale ning energiat.
Ameerika Ühendriikide rehvitootjate liidu andmetel on rehvide taastöötlus ajavahemikus 1990 – 2017 kasvanud 11%lt 81%ni.
Eesti tootjavastutusseadus näeb ette, et vanarehvide kogumispunktid peavad olema kõikjal asulates, kus elab 1500 ja rohkem inimest. Eesti Energia hakkas mullu valmistama vanarehvidest kütteõli.
Olenemata pingutustest on teadlikkus kesine ning ikka on neid, kes põletavad vanu kumme jätkuvalt lageda taeva all lõkkes. Kas taaskasutamine kütteõlina, mis samuti ära põletatakse, on hea lahendus – sellele ühest vastust ei ole.
Kuidas mikroplastimuret lahendada?
Aga mida teha mikroplastiprobleemi lahendamiseks? Rehvide tootmisel püütakse leida jätkusuutlikumaid variante ja aeg-ajalt jõuab meediasse pressiteateid, kus antakse teada järjekordsest töövõidust. Reaalsuses uuendused paraku välja ei paista.
2017. aastal töötasid Minnesota ülikooli teadlased välja uudse viisi isopreeni tootmiseks – tegemist on sünteetilise kummi peamise koostisosaga. Fossiilkütuste asemel saaks seda toota looduslikest komponentidest: rohust, puidust ja maisist.
Aastal 2018 esitles rehvihiid Goodyear kontseptrehvi, mille keskosas kasutatakse sammalt – selle disain võimaldab eemaldada keskkonnast CO2.
Siiski kuluvad teekattel veeredes ka niisugused rehvid ning teadlased ei oska välja pakkuda ühtki tehnoloogiat, mis suudaks rehvide kulumist vältida ja samas alal hoida sõiduohutust mõjutavaid omadusi.
Lahendusena nähakse kahte suunda: teekatete vähem abrasiivsemaks või hoopiski poorsemaks muutmine. Esimene suund vähendaks rehvide kulumist, seda aga ilmselt kõikjal ohutult teha ei saa.
Teine võimalus on aga välja töötada niisuguseid teekatteid, millelt oleks võimalik rehviosakesi kokku koguda, enne kui need sealt keskkonda jõuavad. Selles suunas käib ka arendustöö.
Ühe huvitava lahenduse pakkusid välja USA San Francisco teadlased. Nende idee kohaselt tuleks luua teatud tüüpi looduslik veekogude taristu, mis koguks teedelt sademevett ja eemaldaks sellest saasteained. Väidetavalt suudaks selline lahendus kinni püüda enam kui 90 protsenti mikroplasti.
Ühtlasi aitaksid niisugused veekogud muuta linnakeskkonna meeldivamalt looduslikuks, pakuksid jahutavat efekti kuumalainete ajal ja kaitset üleujutuste korral.
Võimalik, et see kõik kõlab pisut liiga ilusana, et olla tõsi. Samas on see vaieldamatult parem, kui ärakeelamise asemel püütakse leida lahendusi. On aga täiesti selge, et tasuta lõunaid ei pakuta selleski valdkonnas ning tarbijal tuleb uued ideed kinni maksta. Või siis ikkagi loobuda autoga sõitmisest.
Me ei tea veel paljutki
Osa teadlasi on seisukohal, et maismaal leidub mikroosakesi rohkemgi kui ookeanides. Neid on kõikjal: mullas, isegi õhus, kust me neid sisse hingame.
Kanada Victoria ülikooli teadlased jõudsid mullu ehmatava tulemuseni, et me sööme igal aastal enese teadmate sisse vähemalt ühe plastkaardi jagu mikroplaste. Mis see meie organismile teha võib, kui kahjulik see on, ei ole teada.
Kuna me mikroplastide leviku tegelikust ulatusest ja toimest elusorganismidele siiani päris vähe teame, tuleks võttagi seda teatud reservatsioonidega, kuna elu päris elamata ei saa jääda ning isegi kui üritaks puu otsa tagasi ronida, pole seal võimalik õhus, vees ja elusorganismides leiduvast plastist päriselt vabaneda.
Inimesel tuleb oma järjekordse jamaga silmitsi seista ja tõdeda, et kõik, mis maitseb hästi või suurendab mugavust, teeb meid paksuks ja tapab ära. Kahjuks tapab ka planeeti.
Kasutatud allikad:
https://www.nationalgeographic.com/environment/2019/09/tires-unseen-plastic-polluter/
https://jalopnik.com/electric-cars-may-cut-down-on-air-pollution-but-theyre-1838704245
https://corporate.goodyear.com/en-US/media/news/goodyear-unveils-oxygene-a-concept-tire-designed-to-support-cleaner-and-more-convenient-urban-mobility.html
Kaanepilt: Unsplash
