Kas kastiratas on tõhus auto aseaine või hoopis rohetavasse ilujuttu rüütatud vaesus? Kel on laupäeval, 6. mail aega, siis võib vastuseid otsida kell 10 Tallinnas, Tammsaare pargis algaval kastirattapiknikul, kus saab eri mudelitega proovisõita ning rattaomanikelt kogemust küsida.
MTÜ Elav Tänav ja Tallinna uus rattalinnapea on võtnud oma südameasjaks linnaruumi inimesesõbralikumaks muutmise – lisaks tavalistele (elektri)ratastele on ka Eestis hakanud populaarsust koguma erinevad kastiga rattad, mille elektrimootoriga variantidele saab KIK-ist elektrisõiduki toetust küsida. Laupäevane piknik kesk südalinna on hea mõte innustada kahtlejaid kastiratta sadulasse.
Sõitjad kiidavad, autosõbrad laidavad
Esialgu on kastirataste hulk meie teedel marginaalne, ja alati tekitavad need furoori – umbes nii nagu panid pilku pöörama elektriautod veel kümmekond aastat tagasi. Kes on sõitnud, kiidavad – eriti lapsed ja koerad on rõõmsad, et ei pea ümbrust jälgima suletud metallkastist.
Kastirattaga vuravad nii Bolti asutaja Markus Villig kui suurpere isa Varro Vooglaid, ja firmasõidukite asemel pakuvad oma töötajatele säästlikumat sõiduvahendit mitmed ettevõtted. Rahulolematust liiga palju kuulda ei ole, vaid ettevõtete puhul tekib küsimus, et kui promorattaid autodega linnast-linna veetakse, siis kas ikka on tegu mõtestatud tegevusega või on see lihtlabane rohepesu!?
Kastiratastega tohib sõita ratta- ja sõiduteel, aga mitte kõnniteel. Kui aus olla, siis pole ma jalakäijate vahel saalivaid kahe- või kolmerattalisi velokastikaid märganudki, liigeldakse viisakalt “nagu autod”. Ja pargitakse samuti kokkuhoidlikult ja teistega arvestavalt.
Autojuhti teeb kastikaga liikuja vähemalt Tallinnas praegusel ajal küll kadedaks – üleskaevatud kesklinnas ei ole hea ei autoga ega jalgsi liigeldes, rattateedel vurajad on aga siiani üsna muretud ning jõuavad sihtkohta mitu korda plekk-liisudest kiiremini.
Kuid sugugi mitte kõik ei rõõmusta uue trendi üle. Riigikogu liige Helle-Moonika Helme kirjutas paar päeva tagasi sotsiaalmeedias:
“Kunagi kui Hiina oli vaene, kommunistlik orjademaa, siblisid miljonid hiinlased rataste ja kastiratastega ringi. Nüüd on hiinlased jõukad, sõidavad autodega, elavad paremini kui inimesed läänes, aga meile üritatakse vaesuse paratamatust maha müüa kui edukat elustiili ja helget tulevikku. Paraku – kastiratas on vaeste orjade leiutatud liikumisvahend, et liikuda punktist A punkti B ja oma kaubanatukest ka kaasa vedada.
Nüüd püüavad nad juurutada ka mõtteviisi, et üks hea ja hooliv mees ei osta naisele mitte autot, millega ta saab soojas ja mugavalt oma asju ajada ja lapsi trenni, kooli, lasteaeda viia, vaid peab külmas ja vihmas, lapsed kastis, köögerdama kastirattaga ringi, mässitud kampunitesse ja puhvaikasse, salli ja mütsi, nina külmast punane peas… Nii kaunis tõesti…”
Postitus läks viraalseks ning kommentaariumid kihavad: rattalembesed naeravad, autoinimesed pomisevad tunnustavalt, et jah, ei ole see kastiratas ikka õige asi – kuidas sa sõidad sellega autode vahel kaitsetult, ja kui tuleb talv, siis pead lumehangedest läbi roomama…
Mida rahvas arvab?
Jätame emotsioonid kõrvale ja vaatame, mida arvab rahvas ehk teisisõnu, kui palju on taotletud toetust uute elektriliste kastirataste ostmiseks?
KIKi avalike suhete juht Kati Raudsaar rõõmustab algatuseks, et viimastel päevadel on kasvanud nii meedia huvi kui ka toetuse taotlejate huvi kastirataste osas: “Elav tänav on teema hästi käima tõmmanud!”
Ka toetuse küsimise numbrid on päris toredad: 3. mai seisuga on KIK vastu võtnud 46 kastiratta ostutoetuse taotlust, 26 eraisikutelt ja 20 ettevõtetelt. “Hetkel on sisestamisel veel 18 ettevõtete ja 43 eraisikute taotlust – need on pooleliolevad taotlused,” selgitab Raudsaar.
Enamus taotlejaid küsib toetust circa 1000 eurot: “Kirjutasin seepärast “circa”, et 2-3-l taotlusel on summa jäänud natuke alla 1000 euro, kuna toetame kuni 50% ratta hinnast ning nende puhul oli sõiduki hind natuke madalam. Aga kokkuvõtvalt ja üldistatuna on see siiski 1000 eurot,” vastab KIK-i kõneisik.
Kõige rohkem on toetusi küsitud Babboe ja Christiania kastiratastele. Eraisiku toetus on kuni 50% summast, ja mitte rohkem kui 1250 eurot. “Sellest summast läheb maha tulumaks ning 1250.- puhul on toetuse summa, mis inimene kätte saab 1000 eurot. Inimene ise midagi tegema ei pea, tulumaks läheb maha automaatselt ja ratta ostja saab kätte kohe 1000 eurot,” teeb Raudsaar veel kord “puust ja punaseks” taotlemise tingimused.
Ta lisab, et KIKi jaoks ei pea põhjendama mitte kuidagi jalgratta sõiduvajadust: “Ei oska öelda, kust ja kuidas selline arvamus levinud on. Eelmisel elektriautode meetmel oli ettevõtete puhul see põhjenduse vajadus ning ka vastavad lahtrid e-toetuse keskkonnas, kuid nüüdseks oleme e-toetust sedavõrd arendanud, et kindlasti kastirataste puhul ei küsi me mingit põhjendust,” julgustab Kati Raudsaar kastiratta-huvilisi.
Kastiratast peab omama 4 aastat ning läbisõidukohustust ei ole: “Jah, me küsime läbisõitu aruandluse ning statistika jaoks (kuna eesmärk on ju heidet vähendada), aga toetuse saamiseks mingit läbisõidu kohustust pole,” lisab ta.
Kastirataste toetuse täpsemad tingimused leiab KIK kodulehelt
Milline kastiratas on parim?
Liitusin Facebookis kastirataste kogukonnaga ja küsisin nõu, millist kastiratast peaksin vaatama, kui sõite on igapäevaselt linnas umbes 30-kilomeetri jagu, vedada tuleb nii rekvisiite kui aeg-ajalt ka inimesi ja loomi ning pikema võttepäeva korral ka provianti. Loomulikult peaks ratas olema kerge ja elegantne ning pooleks maksta ei tahaks ennast sugugi.
Viimase nädalaga on grupp kõvasti kasvanud, nüüdseks on seal üle 17 000 liikme, mis näitab, et huvi on suur ja ka minu postituse alla sättis end mõni “njuubi” veel soovitusi kuulama.
Kasulikke nõuandeid tuli robinal. Nii kirjutas üks kastirattur: “Palju variante polegi, mis nimetatud ootustele vastaksid. Bullitt ja Hagen tulevad esimesena meelde.
Kas Urban Arrow Cargole saab inimeste vedamise kasti lihtsalt külge panna või vastupidi, Family versioonilt kasti eemaldada? Kui jah, siis seda julgeks ka pakkuda.
Teine kasutaja jagas oma pikema kasutamise kogemust: “Kasutan Babboe city-e kastiratast juba kolmandat aastat. Valisin kaherattalise kuna ise vana rattahunt ja tahaks rattaga ikka seda mõnusat kurvis kallutamise tunnet. Plussiks veel see, et ratas on kitsam kui kolmerattaline. Ja palju kiirem ka. 30-50 km/h linnas sellega liigelda pole probleem.
Kasti mahub 2 lasteaialast. Või turvatooli 1 koolilaps. Plussiks linnas see, et liikuda saab pea sama kiiresti kui autoga ja parkimine tasuta. Lapsed ka õnnelikumad kui autoga sõidutades.
Peale mahuvad ka 2 poekotti, lapsekäru ja veel üht teist. Kasti aga niisama lihtsalt ei eemalda kui muud vaja vedada.
Ja mina kes aastaid rattaga sõitnud talvel libedaga oma kaherattalise kastirattaga talvel sõita ei julge. Ratas on nii raske, et kui esiratas peaks libisema hakkama, siis ei jõua seda püsti hoida ja lapsega hoopealt külili käia kohe üldse ei soovi. Ja ei ole kindel kas jalaluud nii raske ratta all ka terveks jääksid.
Seega kui talvel on soov sõita, siis soovitaks ainult kolmerattalist kastikat. Või siis suveks kaherattaline ning talveks kolmerattaline.”
Kokkuvõtteks
Nii palju kui on kasutajaid, on ka margieelistusi – sama seis nagu autodega. Kui leian sobiva (kolmerattalise) kastiratta, siis sellele tuleb lisaks osta kate, turvavarustus (kiivrid ka!), talverehvid jms. Ratast tuleb korralikult hooldada ning kuna tegu on elektrisõidukiga, siis ka laadida.
Kõlab tõepoolest nagu Elava Tänava välja öeldud “Kastiratas on minu (teine) auto”. Helle-Moonika Helmel ei tasu muretseda, et kargo-või kastiratas ta automaatselt vaeseks muudab nagu tõld kõrvitsaks muutus.
Nn. vaene inimene kargo- või kastirattaga kindlasti sõitma ei hakka, küll aga sobib sõiduk neile, kes oma linna heaolust hoolivad ja igapäevasõitudel (elektri)auto kastirattaga asendavad. Boonuseks on tervis: sõit ning kerge trenn saavad kastika sadulas ühekorraga tehtud.
Proua poliitikule tahan öelda veel seda, et vahepeal on ajad veidi muutunud ning “hea mees” ei torma naisele autot ostma, sest sellest võib sündida suuremat sorti tüli. “Hea naine” on iseseisev ja suudab sõiduvahendi oma tarkusest vastavalt vajadusele ja võimalustele välja valida ning ka soetada, laste vedamine lasteaeda ja kooli ja trennidesse jagatakse tänapäeval omavahel ära nagu majapidamistöödki.
Riigikogu liikmetel aga soovitan siinkohal elektriautode asemel vaadata just nimelt kastirataste poole: need on oluliselt trendikamad kui mistahes plekk-liisud, aitavad vaimul värske ja kehal karske püsida, on odavamad ja lustakamad. Mida rohkem linnaliikluses velokastikaid, seda vähem muret ummikute ja heitgaaside pärast. Kui kastiratast kohe ei julge, võta ratas: kui sa kõike ei jõua, tee pool – aga tee!
Kohtume Tammsaare pargis laupäeval kell 10 hommikul. Piknikukorv ja käpikud kaasa!
Kaanepilt: Ylle Tampere
