Kevad on aktiivne autoostuaeg. Seega, kui on plaan autot müüa, tuleks sellega just praegu tegeleda. Õpetusi, kuidas kasutatud autot osta, on palju. Kuidas aga kasutatud autot müüa nii, et ostjalt mitte petta saada? Vaatame lähemalt müüja õigusi.
Veel mõni aasta tagasi võis kasutatud auto ostmisel korralikult tünga saada, ja seda ka pealtnäha korraliku järelmüüja juures. Siis võtsid kolm riigiasutust asja käsile ja tegid kampaania Osta targalt.
Panustati ostjate teadlikkuse kasvatamisele ning õpetati, kuidas mitte pügada saada. Kurikuulsalt Kadaka autoturult kadus seepeale nii mõnigi automüügiplats ning piirkonnas tegutsevatelt ettevõtetelt hakkas isegi riigimakse laekuma.
Ehkki ajad on muutunud ja teadlikkus tõusnud, on auto ostmine järelturult jätkuvalt nagu Kolgata tee, kus vastanduvad müüja lootus saada oma tranduleti eest võimalikult suur summa ning ostja ootus leida odavalt uuevääriline auto.
Tänuväärne teavituskampaania on ostjaid õpetanud tegema targemaid valikuid, aga toonud ka kaasa pendli teise äärmusse liikumise – järjest enam tuleb kokku puutuda pahatahtlike autoostjatega, kes oma õigustele rõhudes automüüjat “murdma” hakkavad.
Õigusi ei nõuta mitte ainult kasutatud autode müügiga tegelevate firmade käest vaid ka eraisikust müüjalt, kes on müünud oma kasutuses olnud autot ilma ärilise kavatsuseta. Meie järgnev jutt puudutabki eraisikute vahel tehtud ostu-müügitehingutel ette tulevate karide vältimist.
ERAISIKUST AUTOMÜÜJAD LÖÖGI ALL
Inimeselt-inimesele autoturul on järjest tavalisem, et ostjate ootused omandavad jaburaid mõõtmeid ning oma tarbijaõigustega vehitakse igal pool.
Olgu öeldud, et kasutatud autode müügiga tegelevalt ettevõttelt võibki ostja rohkem nõuda, kuid kainet mõistust rakendama kutsuks ostjaid ka selles küsimuses.
“Mulle ei meeldi see auto ja sellel on liiga palju vigu. Tahan selle tagasi anda ja raha tagasi saada!” Just nii kirjutas üks värske autoostja auto müünud naisele paar päeva pärast ostu-müügitehingu vormistamist.
Hämmingus müüja pöördus intensiivse ostjaga toime tulemiseks juristi poole, et saada selgust, millal on ostjal õigus leping üles öelda ja millal mitte.
Esimene asi, mida ostja ja müüja teadma peavad käsi lüües: eraisikute vaheline tehing erineb ettevõttega tehtud tehingust – pooled jõuavad kokkuleppele auto hinnas ning sõlmivad võlaõigusliku lepingu. Seost tarbijakaitsega siin pole ja eraisikust müüjat see ei puuduta.
VÄLDI KONFLIKTI EOS
Põhimõtteliselt tuleb lähtuda sellest, et vana autot ostes, mida juba eelmine omanik on rohkelt remontinud, ei saa mitte kellelgi, mitte kuidagi tekkida õigustatud ootust, et tegemist on vigadeta või uueväärilise autoga.
Müüjad peavad automüügikuulutust üles riputades meeles pidama, et ei maksa autot liiga heaks reklaamida – liiga roosade prillide läbi kirjutamine võib hiljem valusalt kätte maksta, sest tõstab ostja ootusi.
Just ostjate ebarealistlikud ootused hägustavad kasutatud autode müüki ning eraisikust müüjatelt nõutakse liiga tihti vigadeta kasutatud autot – tavaline inimene isegi kardab oma autot müüa.
Ninakalt ostjalt tuleks retooriliselt küsida: “Miks te autosalongi ei marsi ja sealt midagi uut välja ei vali? Siis saab garantii ka!”
Närvide säästmiseks võib aga otsida mõne kasutatud autode müügile spetsialiseerunud ettevõtte ja pakkuda oma sõidukit nende kaudu – vahendustasu on väike miinus võrreldes võidetud aja ja tervisega.
OSTJA ÕIGUSTATUD OOTUSED
Mida uuem, kallim ja vähem sõitnud masin on, seda suuremad saavad olla ka ostja ootused ostetava auto kvaliteedile.
Siinkohal tuleb meeles pidada, et kui uuena 50 000 eurot maksnud autot müüakse näiteks 10 000 euroga on põhimõtteliselt igati normaalne eeldada, et see ongi viis korda kehvemas korras, kui uus auto. Aga mida see “viis korda kehvem” tähendab ja kes seda hindab, eksole?
Müüja müüb seda, mis tal on ning enamus kasutatud auto eraisikust müüjaid ei ole autoasjatundjad. Nad ei tea, kas roolilatt hakkab paari nädala pärast lekkima või kas mootori- ja käigukastiajud suhtlevad omavahel.
Tavaline inimene ei saagi ilma kõrvalise abita teada, kas heitgaasid on paigast ära või on mingi anduri signaal vigane – kui auto üldiselt sõidab.
Tavalise inimese jaoks on auto nagu röster – tarbeese, mida kasutatakse. Kui hoolduses või ülevaatusel vigu välja tuleb, need remonditakse. Mis karu kõhus toimub, seda ei peagi keskmine autokasutaja teadma.
Ostja on ainus, kes saab ja lausa peab veenduma, et tegemist on just täpselt sellise asjaga, mida tal vaja on ning vastab kõigile ootustele. Sest tema ainsana teab oma vajadusi ja võimalusi.
Õnneks ei ole ostja elu tänapäeva maailmas keeruline, sest autosid saab kontrollida tehnoülevaatuspunktides ning remonditöökodasid on piisavalt.
Seega, kui hakkad kasutatud autot ostma, siis võta see aeg ja ära ole kärsitu – vii auto ostueelsesse kontrolli ja veendu, et see on täpselt see sõiduk, mida sul vaja on.
Kui auto üle kontrollimiseks kulutust teha ei raatsita või on kannatamatus liiga suur, siis ei ole pärast mitte kedagi peale iseenda süüdistada ning tuleb välja käidud raha koolirahaks arvata.
Mitte kuidagi ei ole müüja asi erinevaid auto kontrollimise teenuseid pakkuda. Samuti pole müüja mure, kas ostja ikka on endas kindel ja kas auto vastab tema ootustele.
Loomulikult, müüja võib kõiki neid lisaliigutusi teha, aga parem on auto korrasoleku osas mitte midagi lubada – seda juba alates müügikuulutuse üles riputamisest. Objektiivsus on voorus.
OSTUEELNE KONTROLL ON TÄHTIS
Et mitte teha ülekohut kasutatud autode ostjatele, siis tõepoolest – palju on ka müüjate poolseid pettusi ning tihti paisatakse kasutatud auto müüki siis, kui ilmneb mõni suurem viga või ees ootab suurem remont.
Mida põhjalikum on ostueelne kontroll, seda paremini kindlustad oma tagala.
Ostja on alati jõupositsioonil – mitte keegi ei sunni autot ostma, kui see ootustele ei vasta. Käi ja kontrolli ning selgita välja, kas just see auto on see, mida vajad ning kui jah, siis milline on selle seisukord. Ole umbusklik, kui müüja takka kiirustab.
Kui müügitehingut vormistades tehakse leping, kus ühelt poolt on kirjas müüjapoolne deklaratsioon ning lubadused sõiduki seisukorra kohta, teiselt poolt ostja ootused, on hiljem erimeelsuste korral midagi millele tugineda.
Ilma põhjaliku lepinguta jääb üle ainult patja nutta. Korralik leping tehakse paraku haruharva. Tuleb meeles pidada, et maanteeameti kodulehel näidisena jagatav müügilepingu blankett onmiinimum. Ostja ootuste ja kasutatud auto kvaliteedist see midagi ei räägi.
Uue auto hinda saab maksta vaid korra: uue auto eest.
Tõsi küll, siingi ei maksa oma nõudmistega üle võlli asja ajada – ikka ja endiselt pea meeles, et ostja ootused peavad olema realistlikud – vastavalt auto vanusele, läbisõidule, hinnale.
LEPINGUST TAGANEMINE
Võlaõigusseaduse kohaselt võib üks lepingupool lepingust taganeda, kui teine osapool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud.
Ehk inimkeeli – auto saad tagasi anda ja raha tagastamist nõuda juhul kui müüja on midagi rikkunud ja see on ühtlasi oluline rikkumine.
On väga keeruline väita, et müüja on lepingut rikkunud, kui autoga oli võimalik enne ostu põhjalikult tutvuda, see kontrolli viia, proovisõitu teha ja kui auto ning sellega seotud paberid on kätte saadud.
Tõrges müüja, sõbra-sõbra-tuttava kaudu auto näitamine ostjale, erinevad vabandused, tõrked suhtluses ja asjaajamises – need peaks olema esimene indikatsioon ostjale kiiresti ära minna. Põrsa kotis ostmine ei ole hea mõte.
Nagu eespool öeldud, siis keskmine eraisikust automüüja ei tea ja ei peagi teadma, mis rikked autol on või võivad olla ning eeldus on, et autot müüakse heausksena, sellisena nagu see on.
Kuna ostja peab enne ostu sooritamist veenduma, et ta tõesti tahab just seda autot, siis lasub olulise lepingu rikkumise tõendamise kohustus ostjal.
LEPINGU RIKKUMISE TUVASTAMINE
Et veelkord puust ja punaseks teha: otsustamaks selle üle, kas müüja on lepingut rikkunud, tuleb esmalt tuvastada, millistele tingimustele pidi müügilepingu esemeks olev asi vastama.
Küsimusele, milline peaks olema keskmine kasutatud auto ja kui palju see laguneda tohib, on vastust anda väga keeruline.
Laia lauaga üldistades: üle 300 000 km sõitnud (kaasaegse) auto puhul ei peaks mitte kellelgi mitte ühtegi ootust enam olema.
Minu väide müüjana oleks, et niivõrd vana auto ei peagi olema vigadeta. See on normaalne arusaam asjast – vana auto ei saagi olla lõpuni ilma puudusteta.
Vigade esinemise tõenäosusele viitab kasvõi see, et autot on varem remonditud ja on igati loogiline arvata, et peab veel remontima. Kui ostjal on teistsugused ootused, siis peab ostja tegema pingutusi selleks, et asja ootuspärasuses veenduda.
Päris lootusetu see asi ostja vaatenurgast ei ole. Auto ei vasta ootustele juhul kui selle kasutamist takistavad asjaolud, mida müüja lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma.
Siia alla saab liigitada tegevused, mis ei vasta tavalisele hoolsuskohustusele – näiteks kui autot ei ole üldse hooldatud. Samas kui müüja seda ei varja, siis põrkab pall tagasi ostjale.
“Teadis või pidi teadma” ei ole ainus kriteerium – eristada tuleb asja tavapärasel ülevaatamisel avastatavaid puudusi ning varjatud puudusi.
Varjatud puudusteks on lepingutingimustele mittevastavused, mida ostja ei võinud avastada autot temalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt üle vaadates.
Varjatud puudused on kõige tähtsam kriteerium tünni saamise üle otsustamisel. Võib lausa nii üldistada, et kui müüja on midagi tahtlikult varjanud, siis peab ta selle eest ka vastutama.
Näide otse elust: kui müüja on teinud pingutusi vigade varjamiseks ning need ei ole mootorit lammutamata avastatavad, siis võib tegemist olla olulise lepingurikkumisega ning lepingust taganemine on võimalik.
Kui aga vead ilmnevad proovisõidul, ülevaatuspunktis ja/või kontrollimisel remonditöökojas, on need asja ülevaatamisel avastatavad, neid ei saa lugeda varjatud puudusteks ning müüja nende eest vastutada ei saa.
OSTJA EI OLE ALATI KUNINGAS
Üks tuttav müüs paljuremonditud BMW-d, millel oli likvideeritud mitu väga kallist varuosa nõudvat tüüpviga. Tuttav oli jupid vahetanud uute vastu ja reklaamis seda ka müügikuulutuses.
Siin tegi ta vea. Autot ei tohi reklaamida liiga heaks, ka ei ole vaja detailset kirjeldust vahetatud osadest – see kõik on tulevase ostja ja müüja omavaheline põhjalikuma infovahetuse teema.
Autot saabusid ostma noored autohuvilised, kes müüdavale oluliselt tähelepanu pööramata raha välja käisid ja autoga minema sõitsid.
Järgmisel päeval ilmusid needsamad sportlikud noored müüja ukse taha koos erinevate sporditarvikutega: nad tahtsid auto tagastada ja oma raha tagasi.
Müüja ei olnud päris autovõõras inimene ja oli ka ise päris sportlik. Nõnda suundus ta koos spordimeestega tegema autole ülevaatust, et aru saada, mis tingis tagasiandmise soovi.
Kerge auto ülevaatus näitas, et ostja on ostetud sõidukilt võtnud kirjeldatud uued kallid osad ja asendanud need teiselt samasuguselt bemmilt võetud katkiste osadega. Loomulikult prooviti osade kättesaamise järel ülejäänud ebavajalik auto tagasi anda.
Vastavasisulised argumendid veenvalt esitatud, järgnes intensiivne sisutihe vestlus ning nõudjad loobusid oma soovist, anda auto tagasi. Olgu see juhtum näiteks, et ostja ei ole alati kuningas. Seda aga vaid juhul kui müüja täpselt teab, mida ta müüs.
*Uku Tampere on jurist, kes aastaid neil teemadel inimesi nõustanud
Kaanepilt: Ylle Tampere
Huvitav, et kui kontrollis on näha väike õlileke mootori all, kuid täpse vea tuvastamiseks oleks tarvis mootor pesta, näha kus täpselt lekib ning siis mootor lahti võtta, kas see on samuti varjatud puudus? Kuna ei ole võimalik tuvastada, mis viga on ilma mootorit lammutamata?