Uku Tampere proovib inimkeeli vaimukaid paralleele tõmmates seletada, mis on ning mida teevad DPF, GPF, EGR ja AdBlue – “rohepesuseadmed”, milleta ükski uus (diisel)mootoriga auto ei sõida liinilt maha ning mille suur eesmärk on peatada kliimasoojenemine – kuid olge hoiatatud, huumorimeeleta ja nõrganärvilised lugejad – me sukeldume soolestikku.
Kolmkümmend aastat tagasi autoinseneriks õppinud isa näolt kaob optimism ja ta kulm kerkib imestusest rulli, kui kaasaegsele autole külge poogitud keskkonnakaitselisest kolast rääkima hakata. Insener kuulab ning ei saa aru, milleks nii palju kära eimillestki!?
DPF, GPF, EGR ja AdBlue on tänapäevase õudusloo peategelased, mis valmistavad tuska nii autotootjatele kui ka autoomanikele ja mis on üks osa kummalistest sammudest, millega (auto)maailma hukatuse poole tüürida.
Ühtlasi sobivad kõik keerulise nimega “roheseadmed” illustreerima kogu kliima- ja keskkonnapoliitika olemust, millest tõenäoliselt ammu enam ei saa aru ka poliitikud ise.
Kui otsida võimalikult tabavat ühisnimetajat kõigile heitmepüüdjaile ja saastevähendajaile, mis Euroopa autodel on nüüdseks enamasti kohustuslikus korras peale kruvitud, võiks see olla “rohepesuseadmed”.
Rohepesu saab selles kontekstis lugeda nii ülekantud kui ka otseses tähenduses: on seadmed, mis “pesevad” (põletavad) ning k*sevad (AdBlue) kütusejääke selle nimel, et õhk oleks puhtam ja muru rohelisem ning samas on ilmekas näide rohepesust selle kõige värvikamal tasandil. Sest autodega puutume kokku me kõik.
Autot võib inimesega võrrelda küll
Pole esimene ega kindlasti mitte ka viimane kord, kui autot inimorganismiga võrdlen. Anatoomilist täpsust ma muidugi taga ei aja, võrdlused on illustreerivad, aga üllatavalt täpsed.
Inimesel on suu, autol õhu sissevõtt ja kütusetorustik. Inimene seedib toitu ja varustab seeläbi keha energiaga, automootori silindrites toimuv põlemine annab energiat edasi (või tagasi) liikumiseks. Inimesel on pärasool ja pärak, mille kaudu väljutada jääkaineid; autol summuti, kust väljuvad kütuse põlemisjäägid.
Nagu autol saab kütusest heitgaas, siis saab igast söödud einest inimese kulglas lõpuks lihtne s*tt. Ja vot see auto toodetud s*tt on kõigil pinnuks silmas.
Kuna s*ttumist päris ära keelata ei saa, siis on aastate jooksul välja mõeldud igasugust tsirkust, et s*tta vähem oleks. Kusjuures s*ttujate hulk on samal ajal kasvanud!
Kas ikka keskkonnasääst või siiski rohepesu?
Selle loo peategelased, DPFi ja teised leiabki auto päraku lähedalt ehk väljalaskesüsteemist. Need on olemas nüüdseks kõigil EURO6 heitmenormile vastaval diiselmootoriga sõidukil.
Rohepesuseadmete meile presenteeritud “suur” eesmärk on keskkonna säästmine, nende eksistentsi ainuke õigustus on aga puhtam linnaõhk ja tänu sellele inimeste parem tervis.
Puhtamal linnaõhul ja tervematel inimestel ei ole aga maailma päästmise seisukohast mitte vähimatki tähtsust, sest lokaalse õhusaaste vähendamise nimel purgitakse veelgi enam saastet mujale.
Kõikide nende (filtreerimis)seadmete ringisõidutamine autos kasvatab kütusekulu, rääkimata sellest, et nende tootmine ei ole kaugeltki heitmevaba. Pluss ressursid, mida kulutatakse imevidinate valmistamiseks. Igal kepil on kaks otsa.
Nähtuse nimi on problem shifting, teatud paralleeli saab tõmmata NIMBY-ga (not in my backyard) – kui ei tea, siis pole teinud. Kui ei näe, siis pole olnud. Minu aiatagune on puhas.
Selline suhtumine iseloomustab nn arenenud maailma ja “rohelise” Euroopa hoolimatust osas, mis puudutab teisele poole maakera jäävat – või mis teisele poole palli – EL-st väljapool toimuvat. Minu aiatagune on puhas.
Näib, et EL-i poliitikud töötavad hüsteeriliselt selle nimel, et auto summutist väljuv heitgaas oleks palju puhtam, isegi kui selleks (kusagil mujal) tohutuid ressursse kulutama peab.
“Boonusena” muudab see sõidukid kehvemaks, ja kulutab ka rohkem kütust, mistõttu neid õnnetuid on veelgi lihtsam maailma hädades süüdistada.
Kõht peab korras olema
Me kõik teame, mis juhtub inimese enesetunde ja tervisega, kui kõht on kinni. Vot, autodega on tegelikult sama lugu.
Kui summutisse otsast kartul toppida, siis sureb mootor üsna pea välja ja sõiduk ei tööta. Kui inimesel soolestik läbi ei käi, võib inimene ka üsna kähku ära surra.
Aga kui inimene võib s*ttuda kui palju tahab, olgu siis loomulikul teel või lahtistite kaasabil, siis mingil põhjusel on poliitikud otsustanud kõigis kliimahädades autosid süüdistada, ja piltlikult öeldes üritatakse autodele punni ette panna, et väljaheiteid ei tuleks, mõtlemata sealjuures, et ega need seepärast tekkimata ei jää.
Söö s*tta!
Kui mööda väljalaskesüsteemi silindrist järjest eemale liikuda, on esimene takistus heitgaaside teel EGR klapp, mis suunab osa heitgaase tagasi mootorisse (silindrisse), et need seal veelkord läbi (puhtamaks) põleks.
Kui proovida tõmmata paralleeli inimorganismiga, siis EGRi tööpõhimõte oleks umbes säärane: igast väljutatud junnist võetakse umbes kolmandik ja söödetakse väljutajale veel kord sisse. Jabur!?
Mõelda vaid, mida see inimese tervisele teeks, kui nii toimukski iga kord kui istel käid. Auto mootori tervisele, jõudlusele ja kütusekulule mõjub EGR laastavalt, see-eest on summutist väljuvad heitgaasid on (vist) natuke puhtamad.
Mingil ajahetkel ei huvitanud kedagi, et selle puhtuse nimel kasvab kütusekulu ja kasvab hooldusvajadus, aga õnneks vähemalt raskeveokite maailmast on see ikaldus ära kaotatud.
Soojendame sinu väljaheidet
EGR-st järgmine on katalüsaator. Katalüüsmuundur ehk katalüsaator teeb, mida nimi ütleb: kiirendab keemilist reaktsiooni (põlemist).
Kui võtame keemiaõpiku definitsiooni, siis selles nimetatud “spetsiifiline lisand” on väärismetallid, mis lubavad temperatuuril väga kõrgeks tõusta, mille tulemusena toimub efektiivsem põlemine ja mootorist väljunud heited saavad puhtamaks.
Kui laiendada toimuvat inimesele, siis on tegemist olukorraga, kus inimene s*itub näiteks lõkkesse või pliidi alla – väljaheide põleb osaliselt ära.
Tegelikult täitsa mõistlik abivahend ju see katalüsaator, eks ole! Kui aga vaadata katalüsaatori elukaart, siis on selle saastesaldo ikkagi negatiivne. Tootmisel paisatakse atmosfääri kõvasti heiteid, väärismetallide tootmisel kasutatakse tihtipeale kahtlase väärtusega tööjõudu… aga auto küljes põletab see hoolsasti õhku puhtamaks.
S*tu läbi tellise
Katalüsaatori järel on väljalaskesüsteemi pandud tahmafilter (kuulus DPF). Kui enne oli tahmafilter vaid dislade pärusmaa, siis juba mõnda aega on nõutud tahmafiltri (GPF) paigaldamist ka bensiiniautodele.
Ärgem unustagem, et erinevate poliitikute eesmärk on iseend õigustada rahvatervise edendamise kaudu ja mis saaks olla tõhusam kui autodel pussutamise ja väljaheitmise ärakeelamine! Ärge muretsege, kunagi tuleb seegi päev kui inimloomade nr.2 koguseid ja s*ttumise kordi piirama hakatakse!
Esimene tahmafilter pandi autodele külge 1985. aastal. Kohustuslikuks muutus see EL-s 2009. aastal. Seadme tööpõhimõte on lihtne: püüda mootori heitgaasidest kinni tahmaosakesed. Reaalselt on DPF tihe metallist kärg.
Paneme selle nüüd inimese tagumikku. Kujuta ette, et sul on pärakus kärgkivi või urbne silikaatplokk ning kõik, mis jäi teistkordsest söömisest ja lõkkesse kakamisest üle tuleb sellest läbi suruda. Isegi kui prundiks lüüa vaid pehme marlitampoon, peaks suruma “silmad peast välja”. Ja nii pidevalt.
Praktikas on DPF filter tahma ja tuhka täis. Tagumikus olev kärg on täis… See eest sumpsitoru ja pärak säravad kui pühademuna. Ja Londoni kesklinnas sõites ei ole sa enam nagu tolmuahv vaid kaubik on täitsa oma värvi.
Niisiis hea asi see DPF või kärgplokk pärasoole tagumises otsas!? Probleem on aga selles, et kõik on ilus kuni tahmafilter on uus.
Edasi saab see – sõltuvalt kasutusest ja kütusekulust – iga mõnesaja kilomeetri tagant täis ja auto peab DPFi puhtaks põletama. Põletus kulutab täiendavalt kütust, tahmafilter kasvatab auto kütusekulu umbes 10-15%.
DPFi põletustsüklit ei saa pooleli jätta, mistõttu mõnikord tuleb sõita ettenähtust märksa pikema maa, et seade omadega valmis saaks. Ja kui katkestad, siis ühel hetkel on “zinn!” ja aidata saab vaid remondimees.
Lisaks on DPFi puhul välja tulnud, et tahmaosakesed püüab see kinni küll, aga nanoosakesi paiskab õhku selle võrra rohkem. Inimese puhul oleks asi vist veel ilmekam: kui tagant ei välju, tuleb väljutada eestpoolt…
Ehk siis kuhu me nüüd inimesega jõudnud olemegi!? Ära söödud ja väljutatud einest osa on uuesti ära söödud, alles jäänud osa on lõkketules vähemaks põletatud ja kui veel midagi alles jäi, siis see on tellise sisse surutud.
Uus toit tuleb peale ning pressib massi järjest edasi, kuniks plokk “täis” saab ja s*tt seal sees kütuse abiga ära põletatakse – see viimanegi. Tahke osa on otsa saanud, alles on ainult hais.
Ka haisu ei tohi olla!
Kõik tundus juba täitsa tore, kaubik Londoni kesklinnas jäi tahmumata, aga kliima soojeneb vaatamata kõigele, ja poliitikutel on vesi ahjus. Kuid rohelobi on nii magus nii magus.
Euronõuded karmistuvad ja nüüd kus tahke s*tt on oma valulisel teekonnal atmosfääri peaaegu elimineeritud ja kinni püütud, on alles ainult paha hais. “Haisu lõhn” nagu üks viiene autofänn kehva leha kohta ütleb.
Kus viga näed laita, seal tuleb poliitik ja aitab! Välja mõeldigi AdBlue ehk kusihappe kasutamine. AdBlued saab lausa geniaalselt automootori juures kasutada, lisades veel ühe katalüüsprotsessi ploki teise otsa, mille tööks on “kallata peale” haisule. Pissi.
Nõnda siis: kui inimene on oma toidu endale uuesti sisse söönud, allesjäänud osa ära põletanud ning kivist läbi surunud, tuleb tal vastu võtta ka pissidušš.
Sest haisu ei tohi olla! Iseasi, kuidas see päriselus välja näeks, kui kõige viimasena tuleb k*sejuga ja tagumiku ning jalad märjaks kastab… kas oleks hais? Ei ole proovinud.
Kokkuvõtteks
Kaasaegse mikro-diiselmootoriga auto on piltlikult läbinud maovähendusoperatsiooni (downsizing ehk mootori töömahu vähendamine), toitu antakse näpuotsaga (kütusekulu tuleb piirata!), see vähene surutakse ülerõhu all sisse (turboülelaadur). Teisest otsast väljuvad jäägid põletatakse, surutakse läbi tellise ja k*stakse peale.
Jah, autodel ongi valus, kuid kõige valusam on keskkonnal, kuhu on ehitatud tehased, mis toodavad EGR-e ja DPF-e, villivad AdBlued ja siis oma toodangu teise maailma otsa tarnivad, et seal omakorda saaks usinad käed need seadmed paigaldada väljalaskesüsteemidele.
Kui jätta kogu “söö oma s*tta” süsteem installeerimata, väheneks sõiduki kütusekulu kui nõiaväel viiendiku või rohkem, sõiduki tervis oleks parem, see peaks kauem vastu ja ülalpidamiskulud oleksid väiksemad.
Just tervise aspekti näitlikustamiseks tõin sisse võrdluse inimesega. Tänapäevased tehnoloogiad võimaldaksid ilmselt toota “kauamängiva” ja kolm liitrit sajale tarbiva diiselauto ilma suurema vaevata.
Väiksema kütusekulu ja kola tootmata jätmisest vabanenud ressursi ja tekkimata jäänud heite saldo näitaks liig valusalt tõde: vähese villa saamise eesmärgil tekitatakse röögatult kisa.
Ja ikka jääb õhku küsimus, kas tõesti on autod meie kõigis kliimamuredes süüdi? Või on see siiski raiskamine ja ületarbimine ning ülerahvastatus? Toit, millest tubli kolmandik visatakse prügikasti, kiirmood, mida korra kanda ja siis minema heita, metsade “majandamine”, joogivee kasutamine tööstuses jne jne.
Kuhu lähed maailm!? Pole siis ime, et säärases olukorras sunnitakse meid oma s*tta sööma – esialgu ülekantud tähenduses, aga peagi ilmselt sõna-sõnalt.
Toimetaja kommentaar: Aasta tagasi palusin loo autoril endale inimkeeles selgitada erinevate “rohepesijate” tööpõhimõtet. Just nii, läbi lustakate paralleelide ta seda tegigi. Kulus kuid, enne kui Uku need kirjeldused ka vaimukalt kirja panema soostus. Nüüd on need kirjas ja kõigile loetavad. Loodan, et naudite lugu samapalju kui mina.
Kaanepilt: NYST/Incognito
EGR-i mõttest pole autor muhvigi aru saanud, seda võiks omale ikkagi proovida selgeks teha. Ja EGR ei kujuta endast auto küljes väärismetallide kogumit ehk probleemi ülekandmist teise kohta.