Kolmapäev, 24. juuli 2024
PPA-l on traditsiooniks saata igal aastal pühade eel välja nn must jõulukaart: meeldetuletus neile, kes liikluses korduvalt “vägitükke” on teinud ja politseile silma jäänud. Tänavu saavad kaardi 613 sarihuligaani. Lootus ju on, et saadetis paneb adressaadi kasvõi hetkeks mõtlema, eriti kui virtuaalset vitsakimpu näevad ka naabrid või lähedased.

“Hallo, huligaan! Jätke kohe järgi,” tahaks taas kord tsiteerida kultusfilmi “Siin me oleme”. Paraku voolab see jutt kurtidest kõrvadest mööda. Need kõrvad, mille kandjaks on liiklushuligaan, ei kuule eriti midagi vajalikku, ja silmad eni näe suuremat – lähme põhjagaasiga ja loodame, et mentidele vahele ei jää. Must kaart tuleb kui rikkumisi on kogunenud aastaga rohkem kui neli. Tänavu on kaardisaajaid 62 rohkem kui 2022. aastal.

Kas must jõulukaart kasvatab kedagi ümber?

Politsei on järelejätmatu ja saadab igal aastal musti jõulukaarte: Same procedure as every year, James. Tolku on kaardist siis kui saaja endale otsa julgeb vaadata või langeb naabrite ja lähedaste halvakspanu alla. Lootus on, et must saadetis paneb mõne huligaani oma käitumist muutma.

Kas sel erlisel kaardil võiks olla suurem mõju kui üksnes hetkeline häbitunne? PPA politseikolonelleitnant Sirle Loigo oli mullu optimistlik, tõdedes, et suurem osa kaardisaajaid leiavad selle postkastist vaid ühel aastal.

Tänavu jõulude eel saadeti kaarte ligi viiendiku võrra rohkem kui aasta eest ja Sirle Loigo toon on muutunud – ta leiab et kaardisaajate puhul paistaks nagu teeksid nad endast kõik, et mõne traagilise avariiga korraks uudiskünnis ületada.

„Nende käitumine liikluses on hoolimatu ja ohtlik,“ lisas Sirle Loigo ja kirjeldas, et kõige sagedamini ületavad korduvrikkujad kiirust, sõidavad tehniliselt mittekorras sõidukiga, eiravad punast foorituld või istuvad rooli purjuspäi.

Statistika näitab, et rohkem kui 10% tänavustest kaardisaajatest on paadunud, või isegi parandamatud: 71 inimest saavad kaardi teist korda. 17 leiavad selle postist juba kolmandat järjestikust aastat. Naiste osakaal ei ole aastatega liiga palju kasvanud, aga neid on. Tänavu 24.

Kui eelmisel aastal võis PPA rõõmustada, et kaardi saajate arv on langemas ning ka korduvadressaatide hulk ei kasva vaid pigem langeb, siis tänavu on kõik numbrid tõusuteel.

Vaid kolmanda aasta korduvrikkujaid on viis vähem – ei teagi, kas istuvad plate peal, said kabelimatsu või tõesti… õppisid lugema ja mõtlema!?

22-aastane “staarhuligaan”

“Hallo, huligaan!” – Kohviveskile oleks see meeldinud: suurim liiklushuligaan on sel aastal 22-aastane Jõgevamaa noormees, kes on politseile silma jäänud 13 korral nii kiiruse ületamiste kui ka muude väiksemate rikkumistega.

Kõikide süütegude eest määratud trahvid on tal senini tasumata. Kurvaks teeb asjaolu, et ka eelmisel aastal oli noormees kaardisaajate esikolmikus.

Eelmise aasta suurim saririkkuja on samuti tänavuste kaardisaajate hulgas, kuid õnneks oluliselt väiksema arvu rikkumistega kui mullu.

Kõige rohkem on kaardisaajate hulgas 2004. aastal sündinud noormehi. „Korduvate rikkumistega paistavad silma nii-öelda uue aja noored rullnokad. Paratamatult tekib küsimus, kuidas sellise käitumise ja suhtumisega on üldse juhtimisõigus saadud – olles ise sündinud 2000ndatel, liiklevad nad nagu oleks pöörased 90ndad,“ rääkis Loigo.

Näiteks noorim korduvrikkuja on 16-aastane nooruk Harjumaalt, keda vaatamata noorele eale on politsei juba neli korda natist nabinud, ja alati on tegu olnud raskete rikkumistega.

Probleemideks on olnud nii juhtimisõiguse puudumine, registreerimata sõiduk, alkoholijoove ja korra on poiss politsei eest üritanud ka ära sõita.

59 tänavust kaardisaajat põhjustasid kokku 66 liiklusõnnetust, milles sai viga 35 inimest. Üks neist põhjustas koguni kolm õnnetust, millest kahe puhul oli ta narkojoobes.

Kokku on kaardisaajad pannud selle aasta jooksul toime 3235 liiklusrikkumist, mille eest on määratud rohkem kui veerand miljoni euro mõjutustrahve. Juhtimisõigus on neilt ära võetud 135 korral.

Sirle Loigo tõdeb statistika armutust ja politsei kasutuses olevate mõjutusvahendite hambutust: “Rahatrahvid jäetakse lihtsalt maksmata ja ka juhtimisõiguse äravõtmine ei heiduta neid rooli istumast. Lahendusena aitaks veapunktisüsteem, mille visioon on ka välja töötatud (Toimetaja lisandus: Mitu aastat tagasi!), paraku puudub poliitiline tahe sellega edasi liikuda,“ sõnas Loigo.

Kaardisaajate arv on varasemaga võrreldes suurenenud Harjumaal ja Ida-Virumaal, kuhu läheb vastavalt 187 ja 107 kaarti.

Tartumaal on rikkujate arv pisut vähenenud, sinna saadab politsei 53 kaarti. Kõige vähem ehk kolm kaarti läks Hiiumaale. Võrdluseks: eelmisel aastal saadeti Hiiumaale null kaarti.

Kokkuvõtteks

Kurb ja õõvastav, kuigi meie autostumise taseme juures tundub 613 musta kaarti olevat marginaalne. Tasuks meeles pidada, et kaardi saavad need, kes on aasta jooksul rohkem kui 4 korda vahele jäänud rikkumistega. Kui palju neid on, kes rikuvad ja vahele ei jää!? Kordades rohkem.

Vaadates linnaliiklust, võib isikliku kogemuse pealt kinnitada, et pöörased üheksakümnendad on tagasi. See olevat majanduslanguse kaasnähe, inimesed on väsinud ja pettunud ja stressis jne.

Kui sellises olekus autorooli istumine toob kaasa liiklusraevu ja seaduserikkumise, siis tasuks ehk märkajatel soovitada peeglisse vaadata ja asjade üle järele mõelda: auto omamine ei ole must be, milleta ei saa. Auto ei ole igapäevane leivakannikas või elektriarve. Autota saab väga paljudel juhtudel hakkama. Saadi 90ndatel ja saadakse tänapäeval.

Hullud 90ndad koos tänase autostumisega on politsei jaoks peavalu. Seda kurvem, et härrased poliitikud ei suuda laiemalt mõelda – automaksu hall lima kleepub kõikjale, veapunktisüsteem täitnuks riigikassat kiiremini ja asja pärast. Keegi poleks kobisenud. Või noh, rikkujad oleksid kobisenud, aga kui ikka politseinik juba vööd küsib pükste pealt, et sinna trahviauke teha, ja see töö viib rahakotist pool kuupalka, siis ühel päeval juhtuks see, mida veapunktisüsteemiga taotletakse: sarihuligaanidest saavad vagurad vaikivad voonakesed.

Nii üldisemalt, tehke PPA-le jõulukink ja kõik muud kingid ühekorraga ja võtke projekt sahtlist välja ja vastu – see kaartide saatmine on ju korraks uudis küll, aga tulemust on sel sama palju kui tagapalede kaudu hambaid ravides. Ametnikud lubasid mitu aastat tagasi, et veapunktisüsteem on 2020. aasta oktoobris valmis.

Lisakommentaar: Tõsi on, et veapunktisüsteem ei täidaks riigikassat tõenäoliselt sama innukalt ja lihtsalt kui kõigile ühe mõõduga lajatatav automaks, aga see annakski ehk võimaluse teha erisusi neile, kes autota tõesti hakkama ei saa. Miks ei võiks saririkkujad kinni maksta suurperede või puuetega inimeste sõite!?

Pildid: PPA

blank

Ylle on teinud teadus-, haridus- ja keskkonnateemalisi telesaateid ning töötanud vabakutselise (kirjutava) ajakirjanikuna. Alates 2015 WWCOTY rahvusvahelise kohtunikekogu liige. 2015. aastal pälvis Ylle riiklikult tunnustatud teaduse populariseerija auhinna. Acceleristas vastutab Ylle lehe väljaandmise eest ning kirjutab aeg-ajalt talle omase otsekohesusega

KOMMENTEERI SIIN