Vahel võtavad autotootjad elamuste pakkumisele teistmoodi lähenemise kui lihtsalt hea auto tootmine, otsides välja ägedad kohad, kuhu muidu ei pruugigi sattuda.
Hea näide on Porsche oma Golden Route’idega, mis kujutavad endast mööda ajaloolise tähtsusega või lihtsalt ägedaid teid kulgevat marsruuti, mis pikitud toredate restoranide ja puhkekohtadega, kaaslaseks oma maitsele sobiv Porsche. Nüüd pakub oma kiiksuga analoogset paketti ka Lexus. Sain eelmise nädala lõpus Berliinis käia ja järele proovida.
See elamustepakett kannab nime Berlin UnXpected ning selle eesmärk on eelkõige pakkuda emotsiooni ja tunnet, mida kujutab endast üks Lexuse kandvaid filosoofiaid omotenashi. Seda sõna võib lihtsustatult mõista kui külalislahkust, kuid see sisaldab ka külaliste ootuste ületamist.
Seega peab kõik olema ideaalselt valitud – ööbimiskoht, külastatavad asukohad, nende vahel liiklemise marsruut ning samuti liikumisvahend. Esiteks – miks just Berliin? 1920ndatel maailma kultuuripealinnana tuntud Berliin on läbi turbulentsete aegade kujunenud linnaks, mis tõmbab praegu ligi ettevõtjaid ja loovisikuid, kelle toel ootavad ootamatud elamused iga nurga taga.
Lisaks meeldivatele ootamatustele moodustab osa programmi nimest auto, millega Berliinis liiklesin – Lexus UX, täpsemalt selle uus varustustase F Sport. Tuleb tunnistada, et auto enda avastamiseks jäi väga vähe aega, ja sellest pole midagi – rõhk oligi elamustel ja kiiksuga kohtadel.
Seega võib küll rääkida uuest suurema ekraaniga multimeediasüsteemist, kahetoonilistest värvipakettidest, varustustaseme hinnas sisalduvast kohanduvast vedrustusest AVS ning uutest ohutuslahendustest Safety System + paketis, kuid need jäävad linna taustal teisejärguliseks. UX on oodatult mugav, vaikne, sujuv ja samas meeldivalt jäiga kandmiku ja suurepärase oludele vastava tagasilöögi kiirusega vedrustusega, ja umbes täpselt nii palju siin loos autost juttu ongi. Huvilised saavad siin klikkides rohkem lugeda.
Järgmine samm – väga omamoodi kiiksuga hotell 25hours, mis asub ajaloolises Bikini Berlin kompleksis. Omal ajal oli see naisterõivaste tehas, kuid nüüd asub siin lisaks hotellile ka ainulaadne kaubanduskeskus. Juba fuajees on põimitud linn ja loodus, sisenejaid tervitab betooni ja roheluse keskel paiknev stiilne Austin Mini Clubman.
Kõikvõimalikke arhitektuuriauhindu võitnud hotellist avaneb vaade Berliini loomaaiale, vastuvõtu juures on võrkkiigeala ning katuseterrass on omamoodi linnadžungel. Toad on pigem “kiiksuvabad”, kuid näiteks saunatama minnes saab spetsiaalselt paluda, et Sind lastaks lavale, kust näeb loomaaia ahve. Ka katusebaar kannab nime Monkey Bar.
Järgmiseks võtsime suuna galeriisse, kus oli esitletud huvitav kunstivorm – miniatuursed skulptuurid, mis põimivad kivid, lihaktaimed, mudelautod, kujukesed ja loovuse. Saime ka ise käed külge panna ning ette nähtud aeg sai ootamatult kiiresti otsa. Galerii omaniku pühendumus ja võime väikseid ja väheseid vahendeid kasutades lugusid jutustada on märkimisväärne ja ta pakub võimalust oma käe all õppida ka teistele.
Eriti kustumatu mulje jättis aga “butiikpagarikoda” nimega Keit. Ei oleks osanud arvata, et leib (olgu, toote heledust vaadates meie jaoks pigem sai) võib olla nii põnev! Pagarikoja asutajad tulid mõlemad rohkem kui kümnendipikkusest karjäärist suurkorporatsioonis ning leidsid omapärase viisi hobist äri kujundada. Esiteks, uuringud – mis inimestele leiva juures oluline on, mis tavapäraste pagarikodade juures ei meeldi, kuidas saaks kogemust parandada?
Tulemus – juba fuajeesse astudes leiad eest vitriini, kus kasvab nisu, ja see lõhn on oluline osa elamusest. Keitist ei leia 50+ erinevat toodet nagu tavalisest pagariärist, vaid keskendutud on maksimaalselt 4-5 toote ideaalseks kujundamisele. Lisaks sellele ei kasutata mingeid lisandeid ega ensüüme, vaid 100 kilomeetri raadiuses peretaludes toodetud lihtsaid ja põhilisi tooraineid – isegi soola osas leiti kohalik partner!
Keiti sai koosneb vaid jahust, veest, soolast ja isetehtud haputainast. Kuid saia tegemise viis on nelja aasta jooksul välja kujunenud üliteadusliku lähenemise tulemusena – koostööd on tehtud ülikoolide ja teadlastega, köögis mõõdetakse eri töökohtade juures niiskust ja temperatuuri, valmistatud taina pH-taset ja palju muud. Seinal olev mahukas tabel on välja kujunenud pika töö tulemusena ja sisaldab eri tingimustes ideaalse maitse ja tekstuuri saavutamiseks vajalikke, kohati üliväikseid muudatusi.
Ja tulemus – tõesti ideaalne pehmus, niiskus, kerge soolasus ja täpselt piisavalt krõbe koorik. Ette heita ei ole mitte midagi ja säilivus on 5-6 päeva, kuid seda olevat väga keeruline testida – üldiselt tarvitatakse valminud sai mõne tunni jooksul ära. Sobis ideaalselt nii mitte milletagi, kohaliku või kui oliiviõliga. Teadus on täiesti asja ette läinud!
Järgmine elamus oli jälle loomingu vallast – seekord eriline ja üpris värske tänavakunsti vorm nimega teibikunst. Nimele omaselt kasutatakse kleeplinti ning seda igal ettekujutataval viisil – alates värvilise teibi psühhedeelseks kompositsiooniks kleepimisest kuni läbipaistva pruuni pakketeibi erikujulisteks tükkideks lõikamise ja eri tumeduse astmete nimel kihiliselt üksteise peale kleepimiseni. Mõned kleebivad viimasel kirjeldatud viisil sündinud teoseid näiteks tänavalaternatele, et kunst öösel ilmsiks tuleks.
Saime ka ise võimaluse midagi luua, kuid aega oli pigem lihtsaks värviliseks sirgete joontega kompositsiooniks. Soovijad said valge plaadi, kus peal vaid mõned mustad jooned, mida ei tohtinud katta. Lõpetuseks seati kõigi tööd kokku, et tekiks üks kindla temaatikaga teos. Kas tunned ära, mis moodustub mustadest joontest?
Osaliselt kunsti lainel jätkus ka järgmine päev – sihtkohaks oli Teufelsberg ehk kuradimägi. See inimtekkeline 120-meetrine küngas on moodustatud umbes 75 miljonist kuupmeetrist Teise maailmasõja jooksul tekkinud Berliini linnavaremetest. Varemete alla on maetud kunagine lõpetamata jäänud natsi-Saksamaa tehnikaülikool, kiirelt piirkonna kõrgeimaks punktiks kujunenud künkale aga rajati 1963. aastal kuulamisjaam Field Station Berlin.
Jaamas töötanud USA veterani sõnul oli ehitise eesmärk omamoodi rahuoperatsioon, kus eri armeede manöövrite jälgimine ja raadioside pealt kuulamine nii mõnelgi korral tuumasõja ära hoidis. Ja ega siis nemad olnud ainsad kuulajad – sarnaseid jaamu pidasid kõik Külma sõja osapooled.
Nüüdseks on jaamast saanud tänavakunstnike magnet, mis on ühtlasi Euroopa suurim tänavakunsti “galerii”, kus mõni teos katab lausa 270 ruutmeetrit. Jaama tipust avaneb loomulikult suurepärane vaade, mis sobis ideaalselt reisi lõpetama.
Seda, kas Lexus plaanib sarnaseid pakette pakkuma hakata ka mujal, näitab aeg. Potentsiaali on kindlasti – ma poleks osanud oodatagi, et väiksed taimed, leib ja tänavakunst nii põnevad võiksid olla. Mida võivad veel näiteks peita Pariis, Ateena või hoopis Palma de Mallorca?
Fotod: autor, 25hours Bikini Berlin, Max Zorn
