Luuletaja EiK veetis pärast aastatepikkust kodusistumist 9 päeva Islandil keset mägesid, tuult, musta liivaga randasid ning udu. Loe lähemalt, kuidas matk unenäomaastikele aitas tal seljatada reisiärevuse.
Veel paar nädalat tagasi polnud ma välismaal reisinud ligi neli aastat, kui välja arvata üks põgus Soomes-käik. Mõte pikka aega kodust kaugel täiesti võõraste inimeste ja paikade keskel viibida on alati minus tekitanud mingit ebaloomulikku kõhedust. Vahepealsed koroona-aastad andsid mugava vabanduse Kääbiku kombel oma urus istuda ning igasugustest sekeldusitoovatest seiklustest eemale hoida.
Paistab, et siin üsna hoomatavate piiridega pisikeses riigis üles kasvades jagunevad noored kahte leeri: need, kes ilmtingimata peavad vähemalt mingiks perioodiks end kodusest argisusest väljapoole murdma ning need, kelle jaoks tähendab iga reis meeldetuletust, kui kallis see konnatiik neile tegelikult on.
Üsna ootamatult sattus mulle ette võimalus taas kord oma reisiärevust testida ning minna avastama paika, mis ka kogu mu turvatsooni-armastuse juures on tundunud niivõrd ebamaise ja sürreaalsena, et mul poleks jätkunud südant seda oma eluajal külastamata jätta. Ja lõppkokkuvõttes tasus see end tuhandekordselt ära.
Nii leidsingi end ühel varahommikul kell pool neli hommikul lennujaamas ootamas koos oma tüdruksõbra Miaga sõitu läbi Helsingi Reykjaviki, ümbritsetuna varahommikusi mimosasid rüüpavatest, oma lastest ning maniküürist sädistavatest keskealistest daamidest ja uue nädala pohmelusele vastuminevatest kalevipoegadest.
Mu viimasest lennujaama külastusest oli möödunud niivõrd palju aega, ja unetunnid ulatusid maksimaalselt kuhugi viie ringi, nii et kõik tundus nagu jätk mingisugusele ähmasele poolelijäänud unenäole.
Meie lennuvärava juures oli üks joobes härra põrandale pikali heitnud, temast paar meetrit eemal jutlesid elavalt Anu Lamp ja Hirvo Surva, mitte kuigivõrd välja tehes sellest kui turvamees purjakil jõmmi endaga kaasa üritas tirida.
Siis ärkasin juba selle peale, et kõrvad tõmbasid täiesti lukku ning sügavhall taevas, lennukiaknale ilmunud jäälilled ja tugeva Soome aktsendiga piloot kuulutasid, et oleme saabunud Islandile.
Isegi viis minutit oodatust varem – see ilmselgelt rõõmustas piloote, sest maandumiseks keerati lennuk lõbusasti 90-kraadise nurga alla, küllap selleks, et päralejõudmist veelgi kiirendada.
Puhusin nina kaudu kõrvad lahti ja mõni sekund hiljem kuulsin, kuidas nohu vilisedes kulmude alla liigub.
Saabus sajandi peavalu. Järgmised 20 minutit möödusid selle piina käes kontrollimatult ropendades ja ulgudes, saadetuna allpool terendavatest sammalpruunidest lagendikest ja piloodi rõõmsast kõnelemisest.
Reykjaviki lennujaam on ehitatud umbes sellisesse paika, nagu Tallinna mõistes oleks Saku, nii et edasi jätkus tee bussis läbi pruunides, hallides ja rohekates toonides tuulise kõnnumaa.
Piloodi soome aktsent oli asendunud tšehhi keelega, kui meie ees istuv mees terve 45-minutilise sõidu joviaalselt kõiki oma semusid järjest läbi helistas.
Esimesed ligikaudu kolm päeva reisist veetsin ma meie sõprade korteris vegeteerides. Magamatus, peas laiali valgunud nohu, tahtmatu ärevus uue keskkonna ees ja kolmetunnine ajavahe tegid oma töö ning lõid mu täielikku nokauti.
Tagatipuks üritasin nikotiini maha jätta, mis lisas omalt poolt samuti grammikese kurnatust ja paha tuju. Niisiis, kui teised käisid päeval ülikoolis oma tantsusoolosid harjutamas ja Mia ajas oma vahetusõpilase asju, kogus ranna pealt igasugu taimi ja fotomaterjali, et neist raua-sinitrükke valmistada, jõllitasin ma tühja pilguga laest rippuvaid kuivanud lilli, proovisin kohaliku kalli helitehnikaga ühe uue loo vokaale üle salvestada ning magasin.
Kui teistel vabu hetki tekkis, käisime küll mõnes kohvikus ja kaltsukas, tutvusime kuumavee-basseinidega ja lahjade saunadega sealsetes väliujulates, kuid tundsin end endiselt nii haiglaselt, et kogu reis paistis juba kui täielik ajaraisk.
Unistus üheksast päevast maailma serval residentuuri mängida ning paar jõhkralt head luuletust kirjutada oli purunenud ning tahtsin lihtsalt koju tagasi.
Kui tagasi mõtlema hakata, oli see aga järjekordne harjutus iseseisvaks eluks, omamoodi katselabor igasugu ärevuste ja hirmudega tegelemiseks.
Sest kui ma end siis kuskil neljandal päeval viimaks ometi päris üksinda õue vedasin, jõudis mulle kohale, kui alusetult ma uut ümbrust kartsin.
Veelgi enam, kogu mu tõbisus haihtus põhimõtteliselt kohe, kui hakkasin end selles – tegelikult võrdlemisi pisikeses linnakeses – mugavamalt tundma.
Kui suutsin kõndida ümber linnavalitsuse hoone juures laiuvate tiikide, vaadata tuulest ja niiskusest puretud nägudega tundmatute kultuuritegelaste ausambaid ning näha lähedalt tohutusuurt Hallgrímskirkja katedraali, ei tundunud miski enam niivõrd õudne.
Olin võtnud mitu päeva hoogu ning hüpanud viimaks ometi sellesse hirmutavasse jääauku, et teha üks karastav talisuplus.
Lõpuks sain näha ka seda, mille pärast ma alateadlikult üldse Islandile olin tulnud: seda hoopis teistmoodi loodust, mis Reykjaviki kesklinnas ega lennuki- ja bussiaknast vaadates just kõige eredamalt välja ei paistnud.
Kui välja arvata mõni udusse mähitud mägi, mis taamal kõrgus. Meie võõrustajateks olid Mia vana klassivend Juulius ja Torfi, kes pidi 5. mail oma järgmise singli välja andma.
Niisiis võtsime ühel pärastlõunal ette sõidu linnast välja järve äärde, et laulule kaanefotosid pildistada ning ühtlasi sain taas pisut teise nurga alt tunda seda unenäolisuse tunnet, mille vaimus reis senimaani oli kulgenud.
Kõigepealt taas lõputud lagendikud, seekord tumerohelise sambla ja mustade kivide seguna, siin-seal mõni üksik kidur kuusk, ning siis laskusime ühe tohutu kaevanduse juurest alla orgu, udu keskele, mis õhtu saabudes aina tihedamaks tõmbus.
Nii võimatult pisike tunne on, kui seisad piimjas udus tuule käes süsimustade kividega ranna peal ja sind ümbritseb hunnik pruune mägesid. Kui armastan Kääbikuna oma urus istuda, siis nüüd oleksin sattunud justkui mingisse isemoodi Mordorisse.
Järve ääres paar seeriat tehtud, sõitsime läbi kõhedusttekitavalt pakseneva udu edasi, pöörasime kõrvalteele, kus Torfi vana maastur hakkas tegema hääli, nagu kavatseks ta just siin täielikus leviaugus kohe kuhugi kraavi kinni jääda, ning peatusime viimaks pimedas ranniku ääres.
Eemal tumendamas kunagiste kalurihüttide varemed, nina ees möirgamas Atlandi ookean ja siis meie neli, tegemas kuskil suure kivi najal Torfist välguga ilupilte. Täiesti sürr.
Kõige koomilisem oli, et Torfi ise ei teinud meie imestamiste peale eriti teist nägugi, tundus, et tema jaoks on see lihtsalt järjekordne väike projekt – umbes et sõidame põllu peale ja teeme fotosessiooni.
Siis aga saabus islandlaste mõistes esimene suvepäev, riigipüha, mille puhul tuli viimaks ka päike välja. Naljakas oli vaadata, kuidas 7 kraadi ja võrdlemisi tugeva tuulega käis iga teine inimene tänaval sisuliselt särgiväel ringi, mõni julgem oli isegi lühikesed püksid jalga pannud.
Võtsime suuna Alþingi, kus asutati umbes 930. aastal maailma esimene parlament. Väike mõnus matk paigas, kus paar tüüpi olid kunagi vaadanud, et “Oo, see on suht epic kõrge kalju, teeme siia otsa mingi kogunemispaiga ja otsustame tähtsaid asju”.
Reedel oli Juuliuse sünnipäev, mis algas lõuna paiku tantsusoolode näitamisega ülikoolis – Mia pildistas tudengite etteasteid ja mina kõigutasin niisama jalga ning tegin tähtsat nägu.
Õhtu poole vaatasime üle Reykjaviki ööelu: õhtustasime restoranis Sumac, kus olid maailma parimad falafelid, mida ma senimaani olen proovinud, seejärel läksime edasi pidutsema ja tantsima (nii palju, kui seda 24 eurot maksvate gin toonikutega raatsis teha) ning kui öösel läbi korteri lähedal asuva pargi tagasi kõndisime, oli igasugune hirm ja haiglane tunne lõplikult peoga pühitud.
Paraku teadis Remarque vist minust üht-teist rohkemat, kui kirjutas, et esimesel õhtul tuleb end täis juua, siis ei hakka omal peas rumalaid mõtteid keerutama. Minu jaoks saabus see selgusehetk alles kuuendal päeval.
Seejärel laupäev: sain viimaks ka enda laulule “MAIKUUVIHMAD” kauaoodatud kaanefoto-materjalid, kui tegime retke Reykjadalurisse: kolm kilomeetrit mägiradasid ja viimaks suur oja kuumaveeallikast voolava veega, kus sai mõnusasti supelda, kui tšehhi turistide hordi keskel vaba koha leidsid.
Üks naljakas seik ka: kui haruldase flooraga aasad raja ääres olid ümbritsetud keelumärkide ja piirdeaedadega, siis teekonna kõige järsematel lõikudel, kus minusugune tahtis higiste peopesadega kalju külge klammerduda, et mitte kuristikku kukkuda, polnud ühtki piiret. Jälle sai tunda end pisikesena keset karmi maastikku, imestades samal ajal, et väljas on kõle, aga istud kuumas vees, mis tuleb maa seest.
Peale Björki maja nägemise, mis varem oli olnud musta värvi, kuid hiljem üle võõbatud, et turistid seda teiste hulgas ära ei tunneks, ning veel mõne välibasseini- ja kohvikukülastuse ei jõudnudki ma sellel pisikesel seiklusel suurt midagi teha.
Ning need ülihead luuletused, mille kirjutamisest enne unistasin, jäid küll kohapeal paberile panemata, ent käivad minuga praegu kaasas, tilkudes ükshaaval välja.
Ühesõnaga, kui tahta reisiärevusest lahti saada, on Island üks üsna sobiv paik, mida (muuhulgas) sel eesmärgil väisata.
Nüüd aga naudin taas pisut aega oma kodust kääbikuurgu, laugeid paksude metsadega maastikke ja väheke parasvöötmelisemat kliimat!
Fotod: Mia Tohver
