Ühel imekaunil päikeselisel kevadpäeval kutsus Volkswagen kokku autoajakirjanikud kolmest balti riigist ja viis nad vanas põlevkivikarjääris selleks spetsiaalselt ette valmistatud maastikurajale.
Kes Aidul on varem käinud, teab, et radu on seal mitmeid – sedapuhku oli trass loodud täpselt uue Volkswagen Amaroki võimetele vastavaks.
Kui poolteist aastat tagasi sai esimeste Amarokkidega proovisõitu teha Lõuna-Aafrikas spetsiaalsel off-road rajal, siis alguses oli tunne, et auto läheb lihtsalt katki või jääb kinni. Loomulikult midagi taolist ei juhtunud ning kuna instruktorit autos polnud, võis mõnel lõigul korraldusi eirata ja sõita pisut kergemas režiimis, üht-teist varuks jättes.
Aidu karjääris seda luksust ei pakutud. Ise raja ette valmistanud instruktor istus autos ning juhendas täpselt, mida ja kuidas teha tuleb. Võib-olla oleksimegi ehk pisut kergemalt hakkama saanud, kuid seda me ei proovinud – rada oli tõeliselt raske, kuid pakkus see-eest kuhjaga adrenaliini ning lummavaid vaateid.
Distants oli tegelikult üsna lühike: vaid 12 km, kuid arusaadavalt läbiti sellest enamus teosammul. Stardis ootas neli autot – kaks rohkem teedele mõeldud Aventura versiooni ning kaks maastikusuutlikumat PanAmericanat.
Juba rehvid on neil erinevad – kui esimene neist veereb tavalistel maanteerehvidel, siis teisel on igapäevaselt all maastikurehvid.
Raja keerukusest annab aimu vast seegi, et see oli valminud spetsiaalselt Amarok Challenge jaoks ning praeguseks turvalisuse kaalutlustel lõhutud. Kui ikka kohe autoakna alt algab mitukümmend meetrit järsku langust ning sealt edasi teadmata hulk meetreid vett, siis võib see jala värisema võtta igaühel.
Finišisse jõudes ei tekkinud hetkekski kahtlust, milleks Amarok mõeldud on: tõsine tööloom, mis saab hakkama igasugustes oludes, olgu selleks siis maantee või täiesti teedeta maastik. Kuid alati on kasulik ette mõelda, kus auto rohkem kasutust leiab, ning vastavalt sellele ka mudel valida.
Fotod: Ardo Kaljuvee, Pille Russi
