Kolmandat aastat järjest laenasin Motorhome.ee meeskonnalt ühe nende autoelamutest ja asusin jällekord avastama ratastel koduga reisimise võlusid.
Esimesed kaks kogemust olid klassikalisemad: Roller Team poolintegreeritud matkaauto ja seejärel maismaajahina tuntud Mobilvetta. Sellised masinad tulevad tõenäoliselt kohe silme ette, kui rääkida autoelamutest.
Mina aga ootasin enim just kolmandat varianti: kõige väiksemat, “tavalist” mikrobussi, mis ei erine välimuselt oluliselt kaubikust või postiautost. See on Roller Team Livingstone Sport 6XL, mis põhineb Fiat Ducato kaubikul.
Muidugi reedavad otstarbe külgvarikatus (markiis) ja mõned lisalukud furgooni küljes, aga esialgu jääb see tähelepanuta. Sisemusest leiab aga tõelise 12 m² suuruse kodukese, mis sobib kahele–kolmele reisijale. Jagan nüüd, miks see kaubik kujunes mulle parimaks lahenduseks.
Võrreldes eelnevate reisidega tuleb tunnistada peamist miinust: väiksem joogiveepaak (umbes 80 l) ja piiratud ruum sõitjateruumis. Juhikohalt magamisasemele saamiseks peab köök sootuks vaba olema. Kuid sellega miinused ka lõpevad. Kolme päeva jooksul ei tekkinud kordagi tunnet, et ruumipiirang tõesti häiriks.
Kõik magamispinnad on laiupidi ja minu 183 cm pikkuse juures on õhtune laiutamine endiselt mugav. Tänu kompaktsele sõitjateruumile soojendas Webasto kiiremini kui suurematel mudelitel levinum gaasikütteseade. Siin kasutatakse gaasi vaid vee, külmiku ja pliidi jaoks, mis tähendab madalat kütusekulu.
Seekord otsustasin veidi kaugemale sõita kui varem, mil piirdusin 100-150 km raadiusega Tallinna ümber. Tee viis seekord piki Eesti, Läti ja Leedu rannikut Klaipédasse.
Pikematel lõikudel näitas see kaubik enda parimaid külgi: sisemus oli vaiksem, lubas sõita veidi kiiremini ja suurim üllatus ootas kütusekulunäidikul – keskmine kulu jäi 7,5 l/100 km juurde.
Kõlab peaaegu uskumatult, kuid avastasin kogu marsruudi järel üllatusega, et kütusekulu ei erine peaaegu üldse sõiduautost. Tõsi, enamjaolt kulgesime 90–95 km/h, aga maanteel ka 110 km/h.
Seekord ei piirdunud ma vaid metsaradadega. Esimene öö möödus tühjas mereäärses parklas, mis näis olevat sellistele autodele ideaalne koht. Sõiduk toimetas iseseisvalt: Webasto soojendas sõitjateruumi ja kerge miinusega (umbes -1 °C) ei olnud kordagi tunne, et magaksin pelgalt kaubikus.
Üks sage etteheide kaubikutele on kehvem tagauste isolatsioon võrreldes (pool)integraalidega. Ometi magasin tagaseina ääres ja külmatunnet ei tekkinud. Muidugi tundusid eelnevalt proovitud Mobilvetta ja Roller Team veelgi rohkem soojust pakkuvad, kuid kompaktse koduauto võlu tasus võimalikud “tibutagid” ära.
Teine öö möödus kämpingus. Hooaeg polnud veel täies hoos ja avatud kämpingu leidmine osutus keerukamaks, kui eeldasin. Google lubas kahte kohta… ja kaks korda leidsime end kinnise värava eest. Lõpuks leidsime sõbraliku majaperemehe, kes meid rõõmuga vastu võttis.
Ma ei nimetaks kämpingut selle sõiduki puhul vajaduseks. Jah, elekter vooluvõrgust, piiramatult soe dušš ja tualett on suured mugavused, aga tegelikult pakkus kaubik piisavalt võimalusi. Võib-olla tuleksid kämpingu võlud esile alles väga pika marsruudi korral (nagu mu Aafrika-reisil, kus lihtsate kämpingute võrgustik täiendas sõiduautot).
Võin öelda, et sellisel kujul autoelamu on mu hetke lemmik. Suuremad mudelid pakuvad rohkem, aga nad on kallimad, raskemini manööverdatavad ja tarbivad rohkem ressursse. Kui plaaniks paar korda aastas Euroopat läbida, tundub selline kaubik parim valik. Aga see on muidugi subjektiivne arvamus.
Kutsun Sind ise katsetama ja oma arvamust kujundama – Motorhome meeskonnal on nii müügiks kui rendiks lai valik ratastel kodusid, mõni isegi maastikusõiduks kohandatud.
Fotod: Vladimir Niinimäki