“Paak on umbes veerandtäis,” ütles Taavi ja kadus kuhugi oma maja sügavustesse, jättes meid omapäi. Natuke ebamugav – vaatan autot, mis meenutab Turbo nätsust saadavaid kaarte.
Kiskjalik pilk, absoluutne domineerija teel. Chevrolet Camaro SS. 6,2-liitrine V8, pool tuhat hobujõudu ja… selleks nädalavahetuseks on ta minu oma.
Veerand paaki? Kui minu elu oleks slaidiesitlus, oleks järgmine slaid juba tanklas. Tundub, et esimesed 15 liitrit kütust läksid nagu kuiva maasse. Kui oleksin need liitrid valanud liiva, oleks need võib-olla aeglasemalt kulunud kui tol hetkel. Need jäid kuskile asfaldile, hajudes suitsuna maiõhtusesse Tallinna päikeseloojangusse.
Hingan sisse. Aeglaselt välja. Tankurist tuli klõps – seekord püüan olla vaoshoitum.
See ongi ameeriklaste probleem, peamine põhjus, miks ma ei osta endale kunagi sellist autot. Absoluutselt taltsutamatu loodusjõud ja piisab ainult hetkeks ette kujutada, et sa suudad sellega hakkama saada, kui see üritab rooli su käest rebida ja tunned, kuidas auto tagumine osa on naaberrajal.
MX-5 puhul tean alati, kus on selle auto piir, olen täielikus harmoonias selle võimekusega. See Camaro on tugevam ja kõige rumalam mõte on eeldada, et oled sellega harmoonias.
Minu vend, suur ameerika autode fänn, ütles oma Mustang GT 5.0 kohta nii – sõit sellega on nagu vahetus tehases. Oled pidevalt pinges ja töös. Ja ma nõustun temaga – ma ei lõdvestunud hetkekski Camaro roolis. Jah, võib sisse lülitada püsikiirushoidiku, lösutada istmel ja sõita nelja silindriga, aga see tundub nagu tühi tekst reklaambrošüürist, mille viimasel lehel on info, mis veidi “roheliste” pahameelt vaigistama peaks.
Hommik. Tankuri klõps. Õhtune kohtumine, mis minu arvates pidi toimuma Tallinnas, toimub hoopis Tartus. Katus maha ja teele ning sadadele kilomeetritele vastu. Ja juba teel hakkasin märkama, et see auto hakkab mulle meeldima ja muutub mulle aina vähem tülikaks.
Justkui oleks pidanud temaga rohkem aega veetma kui paar tundi. Päikeseloojangu valguses tunnen end nagu “Shawshank Redemptioni” peategelane, kes sõitis filmi lõpus mööda ookeani äärt tohutus kabrioletis oma unistuste poole.
Ja siin on, millest unistada. Auto – nagu andeka kunstniku pintslitõmme. Veel ei ole päris selge, mida meister täpselt plaanis, kuid on kindel, et tulemus ei valmista pettumust. Ja juba mõtlen – võib-olla on sellise auto ostmine täiesti mõistlik. See võib olla ökonoomne – kui sul on uskumatult tugev tahtejõud, võid mahtuda 10 liitri piiresse.
Aga ta tarbib täpselt nii palju, kui talle silindritesse annad – ka 50-60 liitrit “sajale” pole mingi probleem. Tavaline lugu 6,2-liitrise V8 puhul. See auto justkui vihjab, et ta suudab iga normi kümnekordselt ületada. Foor? Natuke rohkem gaasi ja liiklus jääb suitsupilve. Tühi maantee päikeseloojangus? Langeta katus ja vaheta paar käiku alla – mahlakas heli täidab ruumi. Kui peategelasel seesmiselt midagi puudu on, siis Camaro suudab seda pakkuda.
Ta ei tõmba ainult tähelepanu, ta karjub – vaata mind! Lapsed, täiskasvanud – ta köidab pidevalt tähelepanu. Ja ma tahan uskuda, et see on hea tähelepanu, sest mingil hetkel tabad end mõttelt – käitun nagu idioot!
Kolmanda päeva hommik. Käivitan teda juba harjumuspäraselt puldiga ja langetan katuse. Annan endale sõna – täna veedame rahuliku päeva koos.
Tankuri klõps. Foor. Liiklus jäi suitsupilve. Hingan välja.
Väga silmapaistev auto. Mul on raske emotsioone sõnadesse panna. Raske öelda, kas ta on praktiline. See on maksimumi peale keeratud emotsioon. Ja seda emotsiooni saab osta just praegu.
Camaro SS saab minu edetabelis 67 punkti. Tõeliselt ägedate autode territoorium. Sama palju punkte sai Maserati Grecale Trofeo, 1 punkt vähem kui Panamera GTS-il ja see on hämmastavalt lähedal uskumatule Porsche Boxster 718 GTS-ile. Natuke kadestan uut omanikku.
Fotod: Vladimir Niinimäki
