Viimastel aastatel on Dacia teinud tohutu hüppe – mitte ainult autode kvaliteedis, vaid ka selles, kuidas mark end väljendab ja inimestega suhtleb.
Ajal, mil Dacia oli pigem nali – meenutagem, kuidas James May iga uut mudelit naeruvääristas – olid need odavad autod ilma sügavama mõtte või ambitsioonita: lihtsalt rool, pedaalid ja kere soodsa hinnaga.
Olen varem kirjutanud oma kogemusest eelmise põlvkonna Dusteriga – aus ja utilitaarne maastur, mis suutis sõita peaaegu kõikjal. Pärast üsna pikka pausi tekkis huvi näha, kui kaugele on mark arenenud. Nii sattus minu kätte täiesti uus Dacia Bigster – suur maastur, mis on mõõtmetelt sarnane Škoda Kodiaqile, pakkudes rohkem ruumi nii sõitjate- kui pagasiruumis. Lihtsustatult öeldes – see on nagu suuremaks kasvanud Duster.
Esimene mulje – lihtsus, kuid mitte enam kompromisside mõttes, vaid teadlik valik säilitada vajalikud praktilised omadused.
Sõitjateruum tervitab soodsate, kuid korralike materjalidega. Enam pole siin tunnet, et tegemist on eelmise põlvkonna Renault’ga – vastupidi, kaasaegne multimeedia toetab Apple CarPlay’d ja Android Autot, ekraan on informatiivne ja reageerib kiiresti. Sarnaseid lahendusi leiab juba ka uutelt Renault 4 ja 5 mudelitelt, mis näitab, et Dacia on muutunud võrdväärseks mängijaks liidus.
Varustus – tõeline üllatus. Kujutage ette: 30 000 euro eest saab suure, ruumika ja nelikveolise auto, millel on kahe tsooniga kliimaseade, istmete ja rooli soojendus, pimenurga jälgimine, panoraamkatus ja hübriidajam. Ja keskmine kütusekulu – umbes kuus liitrit “sajale”. Tundub, et Dacia pole enam kompromisside bränd.
On muidugi ka pisiasju. Istmed pole kõige mugavamad – pikkadel sõitudel võib keha väsida, kuigi igapäevaseks kasutamiseks sobivad need hästi. Aga peamine muutus on tunde tasandil – kui varasem Dacia oli eelkõige tööriist, siis uus Bigster lisab emotsiooni ja elustiili noodi. Selle autoga tahaks sõita kaugemale – reisile, matkale, lihtsalt horisondi taha.
See on haruldane juhus, kui auto tekitab tõelise seiklushimu. Bigsteris on avastamise vaim – tunne, et võid minna kuhu iganes, ilma et muretseks kriimude või mustuse pärast. Just see lihtsus ja siirus meenutab esimesi maastureid – Defenderit, Land Cruiserit, Wranglerit. Tugevad, ausad ja ajas kultuslikuks muutunud masinad.
Bigsteris on sama DNA – tänapäevane, taskukohane ja praktiline versioon neist legendidest. Eriti arvestades, et tänased Defenderid ja Land Cruiserid maksavad kolm korda rohkem.
Dacial on tõeline nelikvedu ja see töötab – märgadel, libedatel novembriteedel liikus auto kindlalt. Ka mudas ja liivas sai ta hakkama ilma sõidurežiimide muutmise vajaduseta. Kui otsida piire, on selge: need on kõrgemal kui ootaks.
Maanteel püsib Bigster stabiilselt. Vedrustus on pehme ja silub ebatasasused, kuid suurematel kiirustel on tunda väikest „ujuvust“ – see tuleb kõrgest rehviprofiilist. Parim keskkond Bigsterile on kruusateed – seal tunneb ta end nagu kodus.
Heliisolatsioon üllatas positiivselt – ootasin hullemat, kuid ka maanteel on sõitjateruumis mugav ja vaikne. Manuaalkast nõudis harjumist: käigukang on pika käiguga, sidur haarab kõrgelt, aga mõne sõidu järel muutus kõik loomulikuks.
Nähtavus oli suurepärane – suured peeglid, selged mõõtmed, kõrge isteasend. See on lihtne mehaaniline kogemus, kus tunned autot päriselt, ilma filtrite ja abisüsteemideta.
Minu sõit Bigsteriga oli tõesti nauditav. Ei kahetsenud hetkekski, et just Dacia oli kaaslane mu teekonnal Noarootsi metsateedel. See on auto, millega tahaks avastada, sõita, proovida uut. Selles on ausus, praktilisus ja töökindlus – sama DNA, mis tegi klassikalistest maasturitest legendid.
Ja võib-olla ongi see suurim kompliment, mida uuele Daciale öelda saab. Bigster kogus minu edetabelis 47 punkti – rohkem kui ükski teine minu testitud Dacia, jäädes samasse seltskonda nagu Suzuki Jimny, KGM Torres ja VW Amarok. Peremaasturite seas edestas ta Honda CR-V-d ühe punktiga ja jäi Kodiaqile alla vaid ühe silmaga.
Fotod: Vladimir Niinimäki