SsangYongi lugu Eestis on üsna selge – ta ei saavutanud populaarsust. Veidrad, veidi liialdatud autod, mida mõned pidasid Hiina Mercedes-Benzi koopiateks, olid teedel äärmiselt haruldased. Mäletan, kuidas üks Narva matusebüroo kasutas selliseid oma äris. Üsna masendav vaatepilt.
Korea bränd kadus minu silmist ja ma mäletan, et kunagi oli auto nimega Tivoli. Lõbustuspargiga seotud seostest on raske vabaneda, kuid selle Tivoli välimuse põhjal oli suurim lõbu üritada seda müüa. Ja nüüd kohtusin selle brändiga uuesti, kuid seekord uue nime all – KGM. Mida see tähendab, kirjutas hiljuti Indrek Jakobson.
Nende uus mudel Torres torkab silma oma disainiga, mis on selgelt Jeepist inspireeritud, kuid see ei näe välja nagu koopia, vaid pigem katse öelda midagi uut tuttavas disainikeeles. Palju maastikusõidu esteetikat – massiivne kapott lisavarustuse kinnitustega, võimsad rattakoopad, lõigatud ja teravad vormid. Näeb välja nagu tõeline maastur. Kuid kui lähemalt vaadata, muutub pilt nukramaks – robustsed käepidemed kapotil osutuvad plastikuks ja 1,5-liitrise mootoriga maastikul sõitmine ei tundu eriti ahvatlev.
Sõitjateruumis jätkub silmarõõm. Ilma liigsete peenutsemisteta, kuid siiski meeldejääv. Mugavad istmed, milles võib pikalt sõita, soojendusega rool – mulle meeldib. Jah, seda plastikut katsudes jääb mulje, et just siin algas kokkuhoid, kuid edaspidi metsateedel sõites ei kuulnud ma sellest plastikust ühtegi üleliigset heli – kokku pandud on Torres tõesti hästi. Pean ka ütlema – sõitjateruumis on üllatavalt vaikne. Tõsi, mitte nagu Maybach, kuid see pole ka Austral või Duster, kus kuuleb rohkem tänavat kui sooviks.
Pettumuse valmistas multimeedia ja kliima juhtimise ekraan. Näeb hea välja, eriti kliima – sellist kohtab Maseratis või Porsches. Kuid see töötab halvasti, häirib sõitu ja üldse… ma ootan, kuni see mood möödub, väga ootan.
Lisavidinate osas on Torres üsna tagasihoidlik. Pagasiruumis on kõik väga lihtne, puudub suur valik konkse ja võrke, see on lihtsalt pagasiruum. Tagaistmel ei ole soojendust ega kliimat, kuid see peegeldab auto klassi. Selles on kõik vajalik ja see on täiesti funktsionaalne.
Ja nüüd kõige tähtsam. Selline auto maksab umbes 40 000 eurot. Ja minu arvates – see on super diil. Kus mujal leida seest ja väljast nii ilusat autot, mis on hästi kokku pandud, piisavalt ökonoomne (mul kulus umbes 8,5 liitrit “sajale”) ja sellise hinnaga? Linnas on see märgatav, selliseid autosid praktiliselt kellelgi pole, ja minu arvates teeb see KGM Torresist ühe kõige erilisema valiku perele, kui RAV4 tundub liiga tavalise valikuna.
Torres sai mu edetabelis austusväärsed 47 punkti (21 lõbufaktori ja 26 igapäevakasutatavuse eest). Väga ebatavaline ja värske auto teedel, olles samas varustatud hea valiku lisadega, et igapäevane kasutamine oleks mugav. See asetab KGM Torresi samale joonele Discoveryga ja väga lähedale Jeep Wrangler 4xe-le.
Fotod: Vladimir Niinimäki
