Eelmisel aastal sõitsime Indrekuga Kia EV9-ga ümber Eesti. Suur ja mugav elektriauto ei tekitanud meis vähimatki kahtlust – me läbisime Eesti ringi mugavalt ning jutustasime küll seikluste poolest veidi igava, kuid elektriautoga reisimise seisukohalt õpetliku loo.
Nelja päeva jooksul jagasime kauneid vaateid Eestimaast, külastasime paiku, kuhu tavaliselt põhimaanteed ei vii, ja jõudsime järeldusele – elektriautoga saab vabalt reisida.
Mõne kuu pärast hüppasin aga veelgi pöörasemasse seiklusse – elektriautoga Tallinnast Casablancasse ja tagasi. Läbi mägede ja kõrbe, kokku 16 000 kilomeetrit, ja ma jõudsin koju tagasi – tervelt, sama autoga ja ilma ühegi probleemita.
Tol hetkel tundus, et võib katsetele punkti panna: elektriauto ei jää bensiiniautole reisivõimaluste poolest enam kuidagi alla.
Aga pähe jäi tiksuma mõte – mis oleks, kui prooviks seda talvel, külma ilmaga ja kõige väiksema elektriautoga, mille aku on vaevu suurem kui mõnel telefonil? Kuidas siis auto käitub ja kas sellisel kujul on reisimisel üldse mõtet?
Nii sündiski idee teha veebruaris uus reis. Valisime kaks Stellantise kontserni kuuluvat autot. Täielikud uustulnukad – Citroën ë-C3 ja Alfa Romeo Junior.
Mõlemad B-segmendi autod, mõeldud kas noorele perele linnas või pere teiseks autoks. Paberil väga sarnased – esivedu, kuni 50 kWh akud ja mõlemad oma kaubamärgi kõige väiksemad mudelid.
Tegelikkuses olid nad väga erinevad: Citroën oli kõige lihtsamas You-varustuses – ekraani asemel telefonialus ja üsna lihtsad istmed. Alfa seevastu oli Speciale-versioonis- täisvarustuses ja piiratud eriseeria, varustatud Sabelti sportistmetega. Citroënil oli 44 kWh aku, Alfal 50 kWh. Arvasime, et autod käituvad sarnaselt, kuid tegelikkus osutus teistsuguseks.
Esimene päev
Seekord läksime ümber Eesti vastupäeva: esimesel päeval suundusime Narva poole, peatudes Narva-Jõesuus. Tee peal põikasime Lahemaa rahvusparki, liikudes väga rahulikus tempos.
Alustasin Alfa roolis ja see oli sõidulõbu mõttes väga õige valik – kuigi võimsust polnud ülearu palju, sai vahel kurvides auto libistamisest rõõmu tunda. Junior on elektriauto kohta kerge ja see võimaldab juhil tunda end nagu tavalises autos.
Kuid juba esimesel päeval jõudsime järeldusele: tegemist on väga erinevate autodega. Junioril oli aku eelsoojendus, mis võimaldas tal talvel oluliselt kiiremini laadida – sama ajaga 20-30% rohkem. Esmapilgul väike erinevus, aga pikema reisi vältel tähendab see suuremat läbitud vahemaad.
Teine päev
Teisel päeval Narvast lahkudes arvestasime juba Citroëni laadimisvajadusega ja püüdsime temaga tihemini laadima minna. Tulemuseks oli tavapärase 2,5-3 tunni asemel ligi neljatunnine sõit Tartusse, kuigi tõsi – me liikusime kõrvalteid mööda.
Tartus ootas meid ebameeldiv üllatus: mõlemad autod keeldusid äkki kiirlaadijates laadimast. Kui Alfa hakkas lõpuks laadima, siis Citroën ei leidnudki sobivat laadijat. Tundus, et Tartu laadimisvõrgus oli üldisem tõrge, sest peale meie kogesid probleeme veel mitmed elektriautod.
Veetsime Tartus liiga palju aega ning otsustasime Junioriga Värskasse edasi sõita, jättes Citroëni Tartusse laadima.
Teise päeva tulemus – öösel lõi mul palaviku üles, kuna olin tänaval autot laadides külmetanud. Ausalt öeldes mõtlesin, et reis saabki sellega läbi ja hommikul evakueerun Tallinna.
Kolmas päev
Õnneks oli hommikul haigus justkui peoga pühitud, ja kuigi nõrkus jäi, otsustasin, et peame alustatu kahe autoga lõpuni viima. Pärast hommikusööki Värska sanatooriumi kohvikus, mille meeleolu meenutas 80.-90ndate aastate vahetust, suundusime läbi Tartu Pärnusse.
Sel päeval olid laadimiskohad piisavalt lähedal, et mitte muretseda auto sõiduulatuse pärast. Ainsaks probleemiks jäi Citroëni aeglane laadimine – temperatuuril -2 kuni -3 kraadi ei suutnud see vastu võtta rohkem kui 30 kW.
Selleks hetkeks oli selge, et test kahe auto vahel oli muutunud: meil oli pigem sõit Alfaga ja Citroëni test. Citroën oli kitsaskoht, kuid ta liikus visalt edasi.
Ja kui unustada varasemad probleemid, siis on ë-C3 üllatavalt hea auto. Vedrustus neelab suurepäraselt kõik teeaugud ning sõitjateruumis valitseva vaikuse tõttu tundub auto olevat oma klassist kõrgemal.
Loomulikult toob baasmudel jalad maa peale tagasi – ekraani ja istmesoojendust sealt ei leia. Aga kui lisada 4000 eurot, saab mugavamad istmed, ekraani, istmete, rooli ja esiklaasi soojenduse. See teeb Citroëni alla 30 000 euro eest väga atraktiivseks pakkumiseks.
Alfaga tundsin end aga alati “oma kohas”. Indrek ei suutnud nende istmetega harjuda, kuid mulle olid need väga sobivad. MX-5 järel sain sujuvalt autost sisse ja välja. Jah, need istmed on üsna kaugel klassikalistest lahendustest.
Kõiges muus — kaasaegne platvorm, kõik vajalikud lisad (kuigi roolisoojendus puudub!) ja erakordne välimus. Alguses pidin harjuma, aga lõpuks armusin Juniorisse. Tema äratuntav disain eristab teda selgelt nii platvormikaaslastest kui ka konkurentidest.
Kokkuvõtteks
Kolme päevaga läbisime talvises Eestis ligi 1500 kilomeetrit. Kui Tartu seiklust poleks olnud, oleks see olnud praktiliselt ideaalne reis.
Junior osutus teel ülimalt usaldusväärseks: laadimine probleemideta, energiakulu ettearvatav, mingeid ootamatuid rikkeid ei tekkinud. Talvistes tingimustes mängis aku eelsoojendus Juniori kasuks väga olulist rolli: laadimine toimus kiiremini ja talvine sõiduulatus püsis stabiilsemana.
Kas väikeste, pigem linna mõeldud elektriautodega saab talvel reisida? Jah, saab. Kuid peab arvestama, et laadimine võib võtta rohkem aega ja marsruuti tuleb hoolikamalt planeerida.
Kui võrrelda kahte reisikaaslast, siis minu isiklik valik oleks Alfa Romeo Junior. Aku eelsoojendus teeb temast talvel hea reisikaaslase ning tema juhitavus lisab igale teekonnale rõõmu.
Kuid Citroën ë-C3 üllatas meeldivalt: mõistliku hinnaga pakub ta mugavat ja väga pehmet sõidukogemust linna- ja lähiümbruse sõitudeks, eriti soojemal ajal.
Fotod: Vladimir Niinimäki, Indrek Jakobson