Alles oli aasta 2016, kui ma õppimise tõttu Edinburghis elasin ja sellesse linna ja šotlaste olemusse kiindusin. Nüüd avanes mul võimalus Lexuse reisi raames seda kõike meenutada, külastada kohti, kuhu linnas elades asja polnud, ja saada elamusi, mis omal ajal saamata jäid.
Huvitaval kombel ei õnnestunud mul näiteks linnas elades kordagi mõne kohaliku autoga sõita ega üldse liikluses osaleda. Nüüd sain selle lõpuks ära proovida – kuigi “valepidi” liikluses olen “õigetpidi” rooliga autoga osalenud ja suvisel ajal liiklen pea igapäevaselt Eestis parempoolse rooliga autoga (mis, kusjuures, Šotimaalt toodud!), ei olnud ma kordagi neid kaht kombineerinud.
Proovisõiduautoks sai sarnaselt eelmiselegi Lexuse elamusreisile kompaktne krossover UX, kuid sel korral mitte hübriid, vaid uuendatud täiselektriline 300e. Väike trivia – UX ei tähenda algupäraselt mitte nüüdseks paljukasutatud Urban Crossoverit, vaid hoopis Urban Explorerit!
Šotimaa nautimiseks oli meile ette nähtud kaks päeva koos mitmete elamustega ja kui eelmises loos autost palju juttu ei tulnud, siis seekord on põhjust sõiduelamusest ja -omadustest rohkem rääkida. Aga kõigest omas järjekorras!
…ei saa viskita
Esimesel õhtul külastasime Carlowrie kindlust, kus kogu programm väärika avapaugu sai. Šoti parunistiilis uhke loss ehitati 19. sajandi keskel ja kogu selle ajaloo jooksul on see kuulunud vaid kahele perekonnale. Torupillide saatel toodi hoovile valik Lexuse mudeleid, soovijad said enne õhtusöögile siirdumist kõrvalhoones erinevaid mänge mängida.
Loomulikult ei puudunud ka viskiteemaline ajalootund – kogenud sommeljee rääkis muuhulgas päritolust, eri sortidest, õigest degusteerimise viisist ja sellest, milline viski eri magustoitude kõrvale paremini passib.
Nagu iga sammu juures, olid elamused seotud Lexusega – esiteks, toiduvalikus olid põimitud nii kohalikud kui Jaapani maitsed. Veidi otsesem seos aga kandis nime Nanoe X – see on Panasonicu õhupuhastustehnoloogia, mida kasutatakse nii Lexustes kui ka Carlowrie kindluses.
Meie hotell pakkus aga hoopis harrypotterlikku elamust – esiteks paiknes selle lähedal J. K. Rowlingu üks meeliskohvikuid The Elephant House, kus ta palju kirjutamas käis. Kuid teine osa sõna otseses mõttes mitmetasandilisest elamusest oli hotell ise – tänavalt fuajeesse astudes on ju loogiline järeldada, et oled esimesel korrusel? Kuid lifti minnes selgus, et sisenesid tänavalt hotelli kuuendale korrusele, muist tube aga paiknesid allpool!
Proovisõitu alga!
Teisel päeval algas aga kohe hommikul hotelli juurest proovisõiduprogramm, autodeks juba mainitud UX 300e krossoverid. Näovärskenduse läbinud mudeli suurimaks uuenduseks on 450 km sõiduulatus, mis eelkäijaga võrreldes on lausa 40% kasvanud.
Lexus UX on kompaktne C-klassi krossover, mis jagab platvormi (TNGA GA-C) näiteks uusima Toyota Priuse ja Corolla Crossi, aga ka sportliku GR Corollaga. Täiselektriline mudel on vaid esiveoline ja seda liigutab 150 kW/201 hj elektriajam.
Proovisõidul jagasin autot rallisõitja Urmo Aavaga, seega arutamist ja arvamist jagus küllaga. Esiteks, suurima kiituse pälvis vedrustus. Kui enamasti kurdan moodsate autode puhul, et amortisaatorite puhul on paika sätitud keskmise kiirusega tagasilöögid (mõelge sujuv lohk maanteel, mida 110 km/h läbite), ent ohvriks toodud kiired tagasilöögid (näiteks järsemad teekünnised või munakivid), siis UX saab mugavalt hakkama mõlemaga ja vedrustus jätab kõrgeklassilise mulje.
Tegime mõlemad ka ühe atraktsiooni juurde viival kruusateel veidi pätti ja pidime tunnistama, et arvamus vedrustusest ei muutunud karvavõrdki – kontaktpind maaga ja tihti vastandlikud mugavus ja konkreetsus säilisid igasuguste muhkude-lohkude ületamisel.
Ainuke ebameeldivus oli veojõukontrolli toimimine pärast välja lülitamist – nagu ikka, jäävad mõned abilised taustal toimetama ja neid ei saa kuidagi puhkama saata. UX-i puhul on selleks abiliseks mine-pedaalilt teatud oludes lihtsalt funktsionaalsuse võtmine.
Libedamal pinnasel kiirendades tõusis loomulikult nina veidi õhku, seepeale aga võttis auto esiratastelt (eeldatavasti pidamise kadumise tõttu) jõu. See põhjustas nina langemise ja pidamise paranemise ning auto andis jõu tagasi. Nina kerkis, jõud ära, ja nii edasi… Tulemuseks oli väga jõnksutav kiirendus koos ebameeldiva kere nookumisega.
Kuid tagasi realismi manu – kui paljud UX-i tarbijad reaalselt sõiduabilised välja lülitavad, kui nende tagatud turvalisus on suure tõenäosusega üks peamiseid auto ostuargumente? Just, suure tõenäosusega ainult paar opakat Eestist… Ja isegi kui selle kõigutamise üle piisavalt palju ostjaid vinguks, oleks lahendus vaid tarkvarauuenduse kaugusel.
Kiitust said ka autos kasutatud materjalid ja loomulikult vaikus – ei mingeid klobinaid ega naginaid, UX mõjus hästi koostatud paketina, kus on tõesti hea viibida. Jah, ruumikus on kompaktautole omane – esiistmetel täiskasvanud, tagaistmetel nende kuni tiinekaeas lapsed. Edasi läheb juba surumiseks. Aga see ongi taotluslik!
Kunsti… linnak? …park? …väli?
Pärast ägedat tiiru Edinburghi vanalinnas, mis viis muuhulgas lähedalt mööda ka mu kunagisest elukohast Arthur’s Seati vulkaani külje all, jõudsime päeva esimesse sihtkohta, mida on üpris keeruline iseloomustada. 40-hektarine maa-ala on muudetud tõeliseks kunstiteoseks, mis kannab Jupiter Artlandi nime. Lisaks päris kujudele ja muudele eksponaatidele on kunst ka pinnavormid ise.
Alal paiknevas kohvikus tutvustati meile 1200 aasta vanust Jaapani õmblustehnikat nimega sashiko (tõlkes “väiksed torked”). Tihedate õmblustega moodustatakse ägedaid geomeetrilisi kujundeid, millel tänapäeval pigem dekoratiivne eesmärk. Kuid sashiko sündis praktilisest vajadusest riideid strateegilistest kohtadest tugevdada või paigata. Nüüd on see tehnika jõudnud ka näiteks UX-i istmeid kaunistama.
Vahepeal käisime ka Forthi lahe ääres kuulsa kolme silla all söömas ja saime osa miso-workshopist. Miso on kääritatud sojaubadest tehtud maitseainepasta, mis on üks looduslikumaid võimalusi oma toidule viies põhimaitse, umami lisada.
Kogu Šotimaa ja Lexuse elamuse lõpetuseks siirdusime aga pimedasse stuudiosse, kus ootas ees auto “valgusmaalimine”. Lihtne idee, palju võimalusi – seega tumedad riided selga ja toimetama!
Igale pildile eelnes stuudios paikneva auto “värvimine” ehk taskulambiga üle käimine, et see pildil ka näha oleks. Järgmiseks sai valida sobiva tööriista või ka mitmeid kombineerida – eri värvidega neoonnöörid ning Star Warsi lasermõõga laadne valguspulk, mille värve sai vastavalt soovile kohandada. Edasine oli vaid kujutlusvõime lennata laskmise taga!
Kes tahtsid, tekitasid auto ümber halo, kes läksid aerodünaamika teed ja joonistasid mööda kere liikuvaid keeriseid, kes lasid ka ennast pildile panna… Minu kolmas katsetus tuli näiteks säärane ja jääb heaks reisi lõpetavaks mälestuseks:
Kokkuvõtteks
Eelmises loos arvasin, et Lexus hakkab eri linnades sarnaseid elamusi ka klientidele pakkuma. Paraku selgus seekord, et seda veel pigem ei plaanita. Samas Porschet vaadates oleks turul sellisteks elamusteks ruumi küll – üha levinum on koguda elamusi, mitte asju, ja see siin on selleks suurepärane viis.
Pakett oli mitmekülgne, ägedaid teadmisi ajaloost sai kamaluga ja ka autod on jätkuvalt väga head. Miks mitte?
Fotod: Daniel Reinhardt
