Detroit oli kunagi USA automaailma tõmbekeskus, kuid praegu on möödunud kuulsusest alles vaid armetu vari. Mitmed suured tehased on tühjaks jäänud ning linnakeskuse on kaaperdanud hoopis mahepõllumajandust viljelevad hipsterid. Ilmselgelt ei klapi see meie arusaamaga Motor City’st.
Lohutuseks võib öelda, et Dearborn ei olegi Detroidi linnaosa, vaid administratiivselt täiesti iseseisev Tartu-suurune linnake, mida Motor City eeslinnana on viimasega samastatud. Seal toodetakse aga Fordi suurimat kasumiallikat ja läbi aegade populaarseimat sõidukit F-150. See auto on loonud läänemaailmale mulje, et pikapite pesa ongi Ameerikas, ehkki tegelikult paikneb see hoopis Tai kuningriigis.
Töökastikast päriselt elustiiliautoks
Kui guugeldada F-150, siis üks lugejate lemmikküsimusi on “miks on F-150 nii populaarne?” Google teab ka vastust: “Pikap F-150 on tuntud oma võimsuse, jõudluse ja mitmekülgsuse poolest. Ja F-150 hoiab kindlasti oma väärtust.” Kõlab nagu suurepärane pakkumine? Jah, kuid tegelikult pole see kaugeltki kõik!
Autotootjad ja -müüjad on aastaid püüdnud utilitaarsetest kastikatest luua elustiiliautosid. Aga mida see päriselt tähendab? Vaatame näiteks F-150 peale: hiiglaslikku mõõtu paksud rattad, hai verejanulist naeratust meenutav hambuline iluvõre, loomulikult topeltkabiin ja tumedaks toonitud klaasid ning kirsiks tordil kontsertelamust pakkuv B&O helisüsteem.
Ilmselgelt erineb see meie ettekujutusest pikapist, mil pole ühtegi neist omadustest, mis on igati praktiline tööriist, kaetud läbisegi pori ja krohvitolmuga, kast täidetud istikute, okste, redelite ja tsemendikottidega. Aga see ei ole elustiil – see on lihtsalt elu või tõenäolisemalt elamine, mille oluline osa on omakorda raske igapäevatöö. Need on kaks täiesti erinevat arusaama mitte ainult autodest, vaid kogu maailmast.
Võiks arvata, et kui panna oma ostud elustiilipikapi kasti, varastatakse need kohe ära, kui auto punase tule taga seisma jääb. Tegelikult on üheksakümnendad ammu möödas, veokastid on pealt kaetud (lahendusi on erinevaid, F-150 neljaks kokku käiv neist üks parimaid) ja neid on lihtne lukustada. Samas on kastis tohutult ruumi kõige jaoks, olgu need jalgrattad või surfilauad – kõik see, mis keskmisse krossoverisse ei mahu.
Kui vaadata seda autot üksnes mööda vuhisemas või heal juhul parklas seismas, tekib kiirelt veendumus, et kõik ameeriklased (või vähemalt enamus neist) on heast elust sedavõrd lolliks läinud, et F-150 kujutab endast arvestatavat valikut nii koduperenaistele kui ka pintsaklipslastele, kes kunagi asfaldilt maha ei keera. See tunne on mõistetav, kuid juba esimesed kümme linnakilomeetrit sunnivad seda arvamust muutma. Maanteesõidust me ei räägigi!
Eri maade autoostjate valikud on erinevad. Eestlane teatavasti mõtleb kõige enam selle üle, mida arvab temast teine eestlane, kuid Ameerikas ei mõtle keskklass pikapi omamisest mitte midagi, sest see on talle sama loomuomane nagu hingamine. Meil aga kardetakse pikapiga avalikkuse ette ilmudes jätta muljet, et teine sõiduk on harvester, ja nii ostamegi selle asemel mingi emotsioonitu ja iseloomutu linnamaasturi.
Hüvasti, V-8, tere, elekter!
Kuid isegi Ameerikas, Euroopast ja Eestist rääkimata, ajad muutuvad. Mitte ainult prantsuse buldog (Lady Gagal on neid kolm, teistest kuulsustest rääkimata) pole tõrjunud labradori retriiveri ameeriklaste lemmiku troonilt, ka religioon pole enam endine. Uut pühakut kutsutakse Gretaks, tema õpetuse järgi joonduvad miljonid ning selle tulemusena peetakse suuri V8 mootoreid lihtsalt asotsiaalseks. Aga uskuge, see ei ole tõsiseltvõetav probleem, vähemasti praegu mitte!
Kuigi Fordi müügisaalis seisab mitu F-150, pakuti proovisõiduks esimeses järjekorras “Limited” versiooni. Selle kapoti all on nüüd kõdunenud dinosauruste mahla rüüpava hiiglasliku V8 asemel hoopis 3,5-liitrine 321 kW V6 mootor koos hübriidsüsteemiga. Otse loomulikult tekitab see tunde “poolpehmest” lähenemisest – aga seda ainult kuni esindusest välja keeramiseni.
Raske uskuda, kuid see “kolmveerandine” versioon on juba paberil võimsam kui “ainult” 299 kW arendav viieliitrine V8. Kütusekulust me ei räägigi – testiauto igapäevane kasutaja (kes ei pea tanklas liitreid lugema) suutis ära põletada keskmiselt 12 liitrit “sajale”, kuid ligi kolmveerandtuhat kilomeetrit väldanud proovisõidu tulemuseks jäi isegi ühekohaline number, täpsemini 9,9 l/100 km.
Käesoleva kümnendi mootorid on saanud külge turbo ja elektriajami. Kaduvat V8 võib taga nutta, kuid siiski on soovitus seda muutust mitte liialt südamesse võtta. Tehnoloogiline progress on kõikjal kapoti alla võimsust lisanud ja F-150 pole siin erand. See on jätkuvalt tõsine jõujuurikas.
F-150 eelised ei peitu ainult kapoti all – enimmüüduks saamiseks suurest mootorist ei piisa. Sõitjateruum on avar ja tõeliselt mugav, Fordi suur ja terava ekraaniga infolustisüsteem peidab endas ohtralt kasulikke seadistusi, kuid kõik, absoluutselt kõik, mida on igapäevaselt tarvis liigutada või reguleerida, on toodud suurte, reeglina pööratavate nuppude alla. See on liiga hea, et olla tõsi!
Juht kõrgub kaasliiklejate kohal nagu kapten komandosillal, samas toetudes suurepärasele istmele, mis on loodud eesmärgiga võimaldada sõite vähema seljavaluga.
Ameerikas on vahemaad pikad ja Tallinnast Tartusse kulgedes Tikupoisis laadimispeatust tegema ei pea – kütusepaak mahutab 110 liitrit. Pimeda kätte jäämist pole ka vaja karta, laternad on lihtsalt suurepärased (tõenäoliselt parimad kõigist Eestis müüdavatest autodest).
Ideaalset autot pole olemas
Kas tegu on ideaalse autoga? Kaugeltki mitte, selliseid ei ole veel konstrueeritud. Ka F-150-l on omad puudused, aga siinkohal toome välja vast kolm kõige olulisemat. Eks vaadake ise, kas soovite neid riske võtta või mitte? Hinnast me ei räägi, sellega saab igaüks tutvuda siin.
See auto on suur, transpordiameti arvates on tegu maastikusuutliku veoautoga. Mõnel kitsal külateel tuleb teil või vastutuleval juhil tagurdada pisut laiemasse paika, kus te mõlemad teineteisest kenasti mööda mahute. Teie asi on olla viisakas, sest vaevalt soovib keegi F-150-ga rammu katsuda. Ja parkimiskohad on ka loomulikult liiga kitsad joonistatud…
Te võite kergesti sattuda isiku- või varavastase rünnaku ohvriks. Et tegu on hübriidiga, mis kulutab sajale vähem kui mõni suuremat sorti sõiduauto, ei loe, sest F-150 ostjad ei soovi näha auto külgedel suuri tähised nagu “Hybrid” või “Eco”. Kuna neid asendab hoopis “Powerboost”, ei pruugi kõik teie auto keskkonnasõbralikkust piisavalt hästi mõista.
Alahinnata ei tohi ka kolmandat suurt puudust. Autost välja astudes ei kao totakas naeratus näolt nii kiiresti kui soovite ja see võib põhjustada (jällegi põhjendamatuid) kahtlusi teie vaimse tervise suhtes. Rooli taga pole seda õnneks näha (kaasliiklejad ei ulatu nii kõrgele piiluma), aga naabrid võivad imelikult vaatama hakata.
Ei ole vist keeruline ära arvata, et 2024. aasta proovisõitude edetabelis asus F-150 71 punktiga suveräänsele liidrikohale ning seda tänu lõbufaktori eest teenitud 38 punktile – järgnevad kaksikud Volkswagen Amarok ja Ford Ranger Wildtrak jäävad maha juba viie punktiga. Kes ütles, et suurus pole oluline?
Ja kui olete oma karjääris lähenemas kõigi eestlaste silmapiiril paistva unistuse – finantsvabaduseni – ja mõtlete, millele nüüd üle jäävat vaba raha kulutada, siis arusaadavalt on teie ees valikud palju. Uus köögimööbel, uus linnamaastur jne – nimekirja võib lõputult jätkata, aga punkti paneb sellele F-150.
Fotod: Indrek Jakobson
