Samal ajal, kui ma lapsena Mazdat ja Opelit segi ajasin, tootis ka Mercedes autosid, mis olid väliselt üsna sarnased – E-klass, esimese põlvkonna C-klass ja S-klass. Erinevused seisnesid auto suuruses, varustuses ja võimsuses.
Kuid kõik need pakkusid Mercedes-Benzile omast kogemust – mugavat, kindlat ja väga kvaliteetselt kokku pandud sõidukit. Tolle aja ajakirjanike arvustusi lugedes ei täheldanud ma nende vahel muid erinevusi. Valik oli lihtne – väiksem Mercedes, keskmise suurusega Mercedes ja kõige suurem Mercedes.
Möödunud aasta alguses proovisin uut S-klassi ja sattusin sellest vaimustusse. Jah, W223 ei tundu nii monoliitne kui W140 või W220, olles sõitjateruumi materjalide valikul pisut tagasihoidlikum, kuid sellest hoolimata loob see ainulaadse atmosfääri. Tundub kummaline, kuid S-klassis viibides tundsin end justkui seltskonnaürituse keskel.
Pärast seda proovisin EQE SUV-d ja EQS SUV-d Autogala konkursi raames. Ja neis oli sama tunne. Seepärast huvitas mind väga kõige väiksem “täiskasvanud” Mercedes – kui palju S-klassi temas on?
Mul oli võimalus proovida nelikveolist diiselversiooni C220 D 4MATIC. Mitte kõige luksuslikum varustus – sellist versiooni kaaluksin endale, kui valiksin “sakslase”. Ausalt öeldes ei süvenenud ma varustuse nimekirja, kuid mõned asjad jäid silma – seal oli Burmeisteri helisüsteem (hindaksin seda auto klassiga sobivalt keskmiseks, mitte “vau”), mehaaniliselt seadistatavad istmed (ausalt öeldes üllatas see alguses, kuid ma ei pea seda suureks miinuseks) ja valikuline AMG pakett.
Viimase suhtes on mul kahetised tunded – mulle meeldib, kuidas see välja näeb, kuid mulle ei meeldi sportpakettide idee diisel- ja üldse vähemvõimsatel autodel. Kuigi, võimsust on piisavalt – 147 kW diiselmootorilt ja 10 kW elektriajamilt. Loomulikult piisab sellest võimsusest tavasõiduks, kuid raketti ei tasu oodata.
Kuid Mercedes-Benz hämmastab mitte nende omaduste pärast, vaid võimega luua seesmine atmosfäär. Skandinaavias teavad inimesed, kui palju hubasust saab luua ainult valgusega – seetõttu leiate Norra, Rootsi, Islandi (ja ka Soome, kuigi see pole Skandinaavia) kodudest palju väikeseid valgusallikaid. Mercedes järgib sama filosoofiat, luues meeleoluvalgustuse, mida pean parimaks nähtutest – ja see on ka C-klassis!
Kui selles pruunis sõitjateruumis hakkas pimeduse saabudes valgus värve vahetama, unustasin kohe, et reguleerisin istmeid käsitsi ja muretsesin liiga sportliku ja madala AMG esistange pärast. Nagu S-klassis, tahtsin ma ainult üht – sõita sellega pikki vahemaid ja mitte autost väljuda enne, kui on vaja tankida.
Õnneks ei pidanud seda tihti tegema – kütusekulu oli umbes 6 liitrit “sajale”, hoolimata sellest, et autos oli alati neli täiskasvanut ja pagasiruum asju täis. Ja samal ajal säilis sujuv sõidukogemus – lumised Eesti teed ei valmistanud reisijatele muret.
Jah, minu C-klassis ei ole massaažiistmeid, esiklaasinäidikut, palju kaameraid ja endiselt on küsitav sõitjateruumi materjalide valik. Kuid C-klass on ilmeksimatult Mercedes-Benz – see on väike S-klass, kus enamik “mänguasju” on eesistujate käsutuses.
Fotod: Vladimir Niinimäki, tootja
