Maailmas on autosid, mis sulanduvad liiklusvoogu, jäädes märkamatuks. Nende värv, võimsus ega suurus ei mõjuta seda.
Keegi ei pööra liikluses erilist tähelepanu Toyota RAV4-le. Isegi suurem Volkswagen Touareg võib märkamatuks jääda. Need autod räägivad vähe oma omanikust, kuid näitavad selgelt, et inimesed valivad mõistlikult, soovimata ummikus silma paista.
Kui arvate, et asi on selles, et need pole kõige kallimad autod, siis kujutage ette Porsche Cayenne’i, Mercedes-Benz GLS-i või BMW X7-t. Need on kallimad, kuid mõte jääb samaks – need on mugavad, suured ja suurepärased autod, mis võivad kergesti nähtamatuks jääda.
Ja siis on teised autod. Need, mis meenutavad rohkem superkangelasi. Ma räägin neist koomiksikangelastest, kes saavad ühel päeval üleloomulikud võimed ja võivad maailma muuta – päästes seda või, vastupidi, püüdes kõike hävitada. Mercedes-Benz G580 on üks neist. Ja ma selgitan, miks.
Ma liialdaksin, kui ütleksin, et mul olid selle autoga kohtudes madalad ootused. Üks ajaloo ikoonilisemaid maastureid on saanud nii laialdase leviku ja “aura”, et seda tuntakse kogu maailmas. Sõjaväelased, ärimehed, uusrikkad, rändurid, gängsterid ja räpparid – neid inimesi ühendab vähe, kuid armastus G-Wageni vastu – kindlasti. Ja sellele on suurepärane selgitus.
G-Wagen näeb võrdselt harmooniline välja, kui see on kinni jäänud mudasse või seisab F1 etapi ajal Monaco hotelli ukse ees. See on nagu Ironmani ülikond, mis on väga hea nii võitluses tulnukatega kui laval.
Ja pikka aega toitsid seda ülikonda ainult kahte tüüpi mootorid – diisel ja bensiin. Võis valida tingliku “baas” G400 ja saada piisavalt ökonoomse diisli, või hoopis G63 ja omada kapoti all mürageneraatorist ja bensiinineelajast V8-t. Kuid uus, elektriline versioon G580 asub kuskil keskel ja selle eesmärk võib fännidele arusaamatuks jääda.
Esmapilgul ei mõju elektriline G-Wagen nagu auto korallrahude, troopiliste metsade ja jääkarude päästmiseks. Kuid kohe, kui gaasipedaalile vajutasin, unustasin ma, et see auto liigub elektriga.
Hiiglaslik, seifi meenutav auto, mis on graatsiline kui sulav želee, tõusis tagateljele, hüppas ühest sõidurajast teise, teatades endast ka üsna hea heliga… kuid mitte mootorist. See oli nagu taustabass, mida kõik ümberringi kuulsid. G-Wagen sõidab ja teeb sellest etenduse.
Ja see etendus oligi see, millest ma nelja päeva jooksul selle autoga väsisin. Võib-olla tõmbab see auto liiga palju tähelepanu. Alguses meeldib, kuidas inimesed vaatavad autot igal ristmikul, kohalikud autofotograafid pildistavad aktiivselt ja mõnikord on inimeste silmades arusaamatu emotsioonide segu – nagu oleks neil piinlik liiga ilmselgelt vahtida.
Seda linnas, kus Porsche 911, Lamborghini Huracan ja BMW M5 on tavaline osa liikluspildist. Võib-olla sellepärast, et G-Wageni omamine on teatud määral avaldus. See pole kõige kiirem auto, kaugeltki mitte kõige mugavam – muidugi, üle 200 000 euro eest saate massaaži, suurepärast muusikat, head heliisolatsiooni ja miljon väikest asja, millest saate teada aja jooksul, kuid S-Klass paneb selle pikali.
See pole ka kõige mahukam – tagumised reisijad on järelmõte, sest täiskasvanul on seal üsna raske kaua istuda. Kuid nende miinuste juures valib inimene ikkagi sellise auto, öeldes, et ta mängib oma reeglite järgi. Kindlasti on sellisel inimesel käel mehaaniline kell, mitte Apple Watch.
Selle autoga mõnda aega elades märkasin, et see paljastab inimesi sinu ümber. Kohtumisele tulles võib see varjutada kogu inimese tähelepanu, kellega sa kohtud – ja küsimus, kas inimene suudab selle rahahunniku taga sind märgata, võib palju öelda selle kohta, kellega sa kohtusid.
Võib-olla oli see minu jaoks selle testi üks keerulisemaid aspekte. Absoluutselt hämmastav auto, mis mulle meeldis; armusin sellesse, kuid kunagi endale seda ei ostaks. Ma väga tahaksin, et superkangelase kostüümi taga oleks alati näha haavatavat Peter Parkerit. G-Wagen jätab sind üksi iseendaga – isegi rahvahulgas. Nagu superkangelase. Või ülipahalase.
Kokkuvõttes jõuab G580 minu testitud autode TOP3 hulka, jäädes alla Porsche 911 Turbo S-ile ja Taycan Turbo S-ile. Minu edetabelis sai ta 76 punkti – see on 4 silma rohkem kui uskumatu Range Rover Sport (mis on samas hinnaklassis), jättes pika 9-punktise vahe Maserati Grecale Trofeoga. See on vapustav auto.
Loe juurde Indrek Jakobsoni arvustust samast autost siit.
Fotod: Vladimir Niinimäki