Leedus peeti ajakirjanike rallit juba 21. korda, esimest korda jõudis võistlus otsapidi ka Eestisse. Toomas Vabamäe jaoks oli tänavune ralli juubelihõnguline kümnes kord stardijoonele asuda; esimest korda tegi ta seda koos leedulannast kaardilugejaga.
„Autovõidusõit on 90 protsenti altminekuid ja 10 protsenti rõõmu, sellega tuleb lihtsalt ära harjuda!“ teatas ühe vormelitiimi boss, kui tema muidu väga kiire sõitja kehva tulemusega ja üdini pettunult boksi saabus. Tänavune Leedu ajakirjanike ralli – mis esimest korda läbis kõiki kolme Balti riiki – tuletas seda tõsiasja taas meelde. Aga ju olen ma juba harjunud.
[dropcap]PEUGEOT 208 GTi [/dropcap]Pettumused hakkasid pihta umbes kaks kuud enne starti, ehkki ma seda siis isegi ei aimanud. Minu vaikne unistus oli saavutada oma parim tulemus (varasema üheksa ralli tipp oli seitsmes koht) ja võita vähemalt üks kiiruskatse (varem on sellest kahel korral ülinapilt vajaka jäänud). Peugeot’ importöör KW Bruun oli lahkesti nõus andma mulle ralliks uue 208 GTi.
Pakuti isegi, et äkki ma soovin hoopis märksa kangema 308 GTi võtta. Senistele kogemustele toetudes eelistasin siiski vähemvõimsat, ent leedulaste keerulistele slaalomitrassidele paremini äramahtuvat väiksemat autot. Oi, kuidas ma eksisin! Mulluste siksakitavate parkuuride asemel oli tänavune ralli ülikiire ning tõsiseid slaalomeid polnud kavas ainsatki. 308 GTi oma 272 hobujõuga (millega startis leedulasest tiimikaaslane Jurgis Paplaitis) sobis sellistele trassidele nagu valatult.
Aga see kõik tuli hiljem. Enne ärasõitu käisin Tabasalu kardirajal oma 208 GTi-d proovimas ja olin valikuga üliülirahul – sellist paugupilli polnud mul veel Leedus olnud! Ralliraja eripäradest sain ma teadlikuks alles stardieelsel õhtul Panevežysesse jõudes.
[dropcap]LEEDULANNA GAILÉ [/dropcap]Teine mure hakkas kummitama umbes kuu enne rallit. Keegi neist vilunud kaardilugejatest, keda ma enda kõrvale kutsusin, ei saanud erinevatel põhjustel tulla ning võimalus head tulemust teha haihtus juba eos. Tase on Leedu žurnalistidel kõva, niisama mütsiga vehkides ei jõua kuhugi.
Nädal enne rallit koosnes mu ekipaaž endiselt ühest inimesest ja seis kiskus täiesti kriitiliseks. Õnneks tõttasid appi Leedu kolleegid. Nii juhtuski, et XXI Leedu pressirallil moodustasid ekipaaži stardinumbriga 14 eestlane Toomas Vabamäe ja leedulanna Gailė Povilavičienė.
Gailė polnud samuti debütant, vaid oli erinevate pilootide kõrval neli korda sel rallil osalenud. Seega kogemusi mõlemal justkui oli. Ent tema oli alati legendi lugenud leedu keeles, ja mina seda alati kuulanud eesti keeles. Pealegi kartis Gailė, et võib kogemata mu ralli ära rikkuda. Mille peale ma lohutasin, et pole hullu – kui on valida, kas kaardilugeja puudumise tõttu üldse koju jääda või proovida, mis välja tuleb, on teine variant suurusjärkude võrra etem.
[dropcap]ESIMENE PÄEV [/dropcap]Esimest korda saime kokku võistluse avapäeva hommikul Panevežyses ja siis selgus, et legend tuleb koostada venekeelne. Mis seal ikka, koostasime. Olin küll teinud natuke ingliskeelset kodutööd ja see lendas nüüd korstnasse. Panime esimese päeva kiiruskatsed kirja ja läksime võistlusele vastu – pääsu enam polnud!
Esimene katse Panevežyse liberajal edenes sujuvalt, kuni ühe vasak-kolme eel tekkis mul tõrge – teine auto tuli meile vastu! See ei saa ju ometi õige koht olla! Tegelikult oli küll, sest vastutulija liikus teispool koonusterida nagu kord ja kohus. Kuniks me seda taipasime, tiksus tosinkond sekundit mööda – katselt 30. koht!
Õnneks jäi see ainsaks suuremaks veaks, isegi rajatähiseid ei puutunud me kordagi. Aga veategemise võimalusi leidus ka väljaspool kiiruskatseid. Ülesõidud olid seekord mitte legendiraamatu järgi, vaid sõitjad pidid ise koordinaatide järgi GPSi abil õiged sihtpunktid leidma.
Lisaks olid Lõuna-Läti maanteed uskumatult halvas seisus. Eestis võis nii lagunenud asfaltteid viimati näha vast 15-20 aastat tagasi. Igatahes jõudsime suhteliselt õnnelikult, ja mis põhiline, õigeaegselt Riia külje alla 333 ringrajakompleksi. Seal sõidetud kaks katset aga ainult süvendasid meeleheidet – kaks korda kolm ringi kardirajal ja kohad 20. ringis.
Edasi liikusime Riiga Bikernieki rajale. Erinevalt kõigist eelmistest katsetest ma seda kohta tundsin, aga ilmselt olid Bikernieki oludega kursis paljud teisedki, sest 12. koht esimesel läbimisel jäi selgelt ootustele alla. Hullem seisis aga alles ees.
Sama katse teisel läbimisel pandi meile kirja täielik umbluuaeg, vähemalt minut tegelikust kehvem. Meie number oli 14, rajal läksime number 13 all startinud lätlastest mööda, aga ikka oli meie aeg mingil viisil 35 sekundit kehvem ehk üldse halvim kõigist, kes katse läbi sõitsid! Vaidlesime küll vastu, aga kohtunike sulaselge vea ümberlükkamiseks tõendusmaterjal puudus.
Samas polnud me kaugeltki ainsad, kellele tulemus moodustati juhusliku aja generaatoriga. Leidus isegi selliseid õnneseeni, kes said protokolli tegelikust parema aja.
Avapäeval läbisime veel kaks sprinti Bikerniekis ja mäkketõusu Sigulda bobiraja kõrval – kohad ikka 20. piirimail – ning õhtule läksime masendaval 21. kohal. Tõsi, kui ajakontrollis kogutud trahvid juurde arvati (meie jõudsime kõikjale õigel ajal), kerkisime 19. kohale. Aga no ikkagi – üheksateistkümnes! Isegi kümne parema sekka jõudmine oli täiesti välistatud, mida siin veel esikuuikust rääkida.
[dropcap]TEINE PÄEV [/dropcap]Teine päev tõotas pisut rõõmsam tulla. Nüüd olime juba Eestis ning ees seisid kaks katset Jõulumäe rollerirajal, kaks auto24ringil ja kaks Pärnu lennuväljal. Rollerirajal arvasin omavat mõningast koduväljaku eelist, paraku see ei realiseerunud.
Esimene läbimine, kus rajatundmine võinuks tulu tuua, millegipärast tühistati, teiselt läbimiselt tuli alles 13. koht. Venekeelset legendi poleks me suutnud korralikult kirja panna, seetõttu sõitsin lihtsalt mälu järgi, aga enesealalhoiu instinkt (või peaks ütlema autoalalhoiu?) ei lubanud puude vahel kulgeval ja traktorirehvidega markeeritud rajal viimast välja panna.
See-eest auto24ringil sõitsime lausa rattad alt. Sõna otseses mõttes – mõlema esirehvi turvisest lendasid välja suured kummitükid. Nii suured, et pidime paremal küljel igaks juhuks esi- ja tagarehvi ära vahetama. Aga pingutus oli ka seda väärt! Esimesel läbimisel saime kuuenda aja, katse võitjad (ja hilisemad üldvõitjad), ukrainlased Kravets-Pelenski Mitsu Evo X-ga läbisid 12 kilomeetrit vaid seitse sekundit rutem.
Teine läbimine oli aeglasem, sest pidevalt tuli endale aeglasemate kaasvõistlejate vahel teed teha. Vilgutasin esitulesid nii palju, et tulede lüliti kontaktid ilmselt juba hõõgusid. Õnneks oli enamik jalgujääjatest koostööaltid, välja arvatud sinise Opeliga soomlased ja punase Kiaga leedulased ning kirja saime lausa neljanda aja. Ette jäid ainult autod, mis meie 208 GTi-ga (208 hj) võrreldes kümnete hobujõudude jagu võimsamad – Impreza GT, Evo X, 308 GTi.
10% rõõmu oligi käes! Teisalt – olnuks mootoril jaksu pisutki rohkem, ehk õnnestunuks esimesel korral need seitse sekundit kuskilt leida? Aga oleks, teadagi, on paha poiss.
[dropcap]KOKKUVÕTTES 14/43 [/dropcap]Rehvide järsult halvenenud seisukorra tõttu sai lennuvälja betoonil peetud kaht ülikiiret katset rahulikumalt võetud, kohad teise kümne alguses olid sel taustal igati OK. Lõpuprotokollis andis kõik see kokku 14. koha.
Viisteist vähemsekundit tõstnuks meid kaks kohta ettepoole, aga siis läinuks 90/10 suhe juba tõsiselt paigast ära. Või noh, kui väga tahta silma paista, siis oli meie ees neli VIP-arvestuse ekipaaži ja neid kõrvale jättes lõpetasime ajakirjanike seas täpselt kümnendana. Äkki ei läinudki nii halvasti?
VAATA PRESSIRALLI ÜLEVAATEVIDEOT JA LEIA VABAMÄE PEUGEOT 208 GTi
Vaata leedukate pressiralli leheküljelt lisaks
Fotod ja meedia: XXI rahvusvahelise pressiralli PR-tiim
Lõbutse pööraselt, ära viimaseks jää ehk Priusega elu esimesel rallil
