Indrek Jakobson sõitis Suzuki Sfiftiga ning tõdeb, et auto on väike, aga väga tubli. Küsimus jääb: miks on linnamaasturid vallutanud maailma?
Miks vallutasid linnamaasturid maailma? Kas tõesti lihtsalt seetõttu, et ühel heal päeval otsustasid autoostjad, et nad soovivad veidi kõrgema auto eest rohkem maksta? Või peaksid hoopis autotootjad peeglisse vaatama ning mõtlema, mis siis ikkagi nihu läks?
“Me kuulasime oma kliente”, ütles üks Suzuki tippjuht uue, neljanda põlvkonna Swifti loomist kommenteerides. “Aga me mitte ainult ei kuulanud neid, vaid ka tegime nii, nagu nad soovisid – lisasime autole kõik vajaliku ja mitte midagi sellist, mida nad ei tahtnud.” Põhjalik proovisõit kinnitas, et see on tõesti nii.
Väga harva juhtub, et müügimees saadab autoajakirjaniku minema kaastundliku pilgu saatel, aga uue Swiftiga läks just sedasi.
“Katsu siis kuidagi hakkama saada,” lisas ta ning ainsaks julgustavaks asjaoluks oli uue mudeli sarnasus 2017. aastal esitletud ning järgmisel aastal täiustatuga. Viimane oli ju väga lõbus sõiduriist!
Suzuki peab end nelikveo eksperdiks, kuid vähemalt siinkandis hakkab seda oskusteavet üha vähem näha saama. Meil müüdavail Vitaral ja S-Crossil kasutatav nelikveo lahendus on küll soodne ja töökindel, kuid mitte eriti maastikusuutlik, Jimny ja Ignisega tuleb aga lähiajal hüvasti jätta. Nii on igati rõõmustav, et Swift jõuab meile ka nelikveolisena.
Ruumi-ime valem: kõrgem isteasend
Aga kuidas puutuvad siia linnamaasturid? Nende populaarsuse taga on lihtsad ja selged põhjused, mis pole tingitud mitte autoostjate rumalusest, vaid on tootjate tegevuse loogiline tulemus.
Siin Swift lihtsalt rabab – pealtnäha vormitut taburetti meenutavad istmed on tänu oma kõrgusele ja kujule sisenemiseks-väljumiseks ülimugavad, katus pisut kõrgem ning “bussiliku” isteasendi tõttu ei väsi juht ka pikema teekonna jooksul.
Viimatimainitu ette võtmine on Swiftiga muidugi midagi muud kui mõne uhke sedaani või mahtuniversaaliga – vaid 3,86 meetri pikkusena ei saa isegi Swifti teljevahe olla hiiglaslik, ehkki rattad on paigutatud auto nurkadesse nii, nagu oleks tegu mõne Mini või lausa kardiga. See selgitab ka suurepäraseid sõiduomadusi, juhitavuselt Swiftile naljalt vastast ei ole.
Kus aga väga väikesed mõõtmed lõpuks piiri ette tõmbavad, on auto mahutavus. Kui neli täismeest mahuvad vägagi mugavalt ära (kõrge katusejoon on võlusõna!), ei ole nende pagasil sama lahe – 265 liitrit on üsna napp ruum ka väikeauto kohta ning tähendab, et kel on vaja pidevalt vedada palju ja suuri asju, peab paraku mujale vaatama.
Kes uut Swifti pikemalt silmitsema jääb, märkab, et põlvkonnavahetusega on küll üht-teist muutunud, kuid tõesti tagasihoidlikult. 2017. aastal autoninale tekkinud suur iluvõre on endiselt alles, ent nüüd ovaalsema kujuga, samas kui Suzuki embleem on nihkunud selle kohale. Ilmselt on tegu muudatustega muutmise pärast, et uut mudelit oleks üldse võimalik eelkäijast eristada.
Positiivselt väärib ära märkimist tagumiste ukselinkide jõudmine sinna, kus need asusid kahel esimesel genel ja kus nende koht on kõigil normaalsetel autodel.
Lingid C-piilaris on vana trikk, mis pidi aitama klientidel unustada, et kolmeukseline kere kadus valikust. Nüüd on kõik uue normaalsusega leppinud, vajadust võlts-kupee mulje jätmiseks enam pole ja tagauste avamine on jälle mugav.
Sisemuses on muudatused paremini täheldatavad. Keskekraan ulatub nüüd kaugemale, selle diagonaal on 7 tollist 9 tollini ning peidab endas S-Crossilt laenatud eelkäijaga võrreldes palju kiiremini toimetavat infolustisüsteemi. Apple CarPlay ja Android Auto on ajastule kohaselt juba juhtmevabad, ent plastik sama kõva kui varemgi.
Nelja asemel kolm
Suurim muudatus peitub hoopis kapoti all, kuigi ka seal on säilinud lihtsus ja praktilisus. Kaks käigukasti, kaks veoskeemi ja üks mootor annavad kokku kolm valikut, lisaks 12-voldine poolhübriidsüsteem, mis on eelmisest põlvkonnast muutumatul kujul üle võetud. Ka mootori 1,2-liitrine töömaht on säilinud, kuid see on esmapilgul petlik.
Turbotamise ja downsizing’u asemel on neljasilindriline mootor asendatud sama suure, kuid kolmesilindrilise jõuallikaga, mis arendab nüüd ühe hobujõu võrra vähem (!) ehk 82 hj.
Pöördemomenti on lisandunud samuti napilt, 107-lt 112 Nm-ni, kuid uue mootori eelised on mujal. Moment on nüüd saadaval hoopis madalamatel pööretel ning mis olulisim – niigi väike süsinikuheide on veelgi väiksem.
Võiks arvata, et sedavõrd lahja jõuallikas jääb kohe linna piiri taga hätta, kuid kaugel sellest! Alla tonnine mass lubab üksi või kahekesi rahulikult kulgeda liiklusseadusega kooskõlas kellelegi jalgu jäämata. Mürasummutus pole mõistagi noobelmarkide tasemel, kuid hinnaklassi arvestades igati korralik.
Autole pakutakse nelikvedu ainult koos käsikastiga ning see lisab hinnale 2000 eurot, ent samas peletab automaat-nelikvedu kombinatsiooni puudumine minema nii mõnegi ostja.
Testiauto puhul ei pidanud käiguvahetuste pärast muretsema, ent piirduda tuli esiveoga ning see pole see õige Swift, pealegi pole sportversiooni tulekut kavaski.
Et kokkuhoid tootmiskuludes tuleb unifitseerimisest, teavad suurepäraselt kõik autotootjad Henry Fordi aegadest alates ning üha enam ka tarbijad.
Nii pakutakse Swifti Eestis vaid ühes, GL+ varustustasemes ning ainus valikuvõimalus ongi kaheksa eri värvi vahel. Lühikese hinnakirjaga saab tutvuda siin.
Kokkuvõtteks
Neljanda põlvkonna Swift on jäänud truuks oma juurtele, olles väike, lõbus ja odav linnaauto. Nagu eelmised põlvkonnad, on see lihtne, kuid mugav kasutada, nauditav sõita ja soodne osta. Elektrifitseerimisest ei pääse temagi, kuid see ei sega puriste ja võimaldab säästa ratsionaalselt kaalutlejail.
Et autode hinnad on viimaste aastate jooksul liikunud kõrgemale, on Swift oma alla-20-tuhande-hinnaga alal, kuhu vähesed teised tootjad julgevad tükkida. Dacia Sandero on soodsam, kuid utilitaarsem. Hyundai i20 on juba kallim ning i10 veelgi väiksem. Stellantise B-segmendi autod on aga kaugel teisel pool maagilist hinnapiiri.
Automaks on nüüd kindel ning selle valguses kriitilised numbrid: WLTP järgi on CO2 emissioon 99-110 g/100km vahemikus, esiveolisel käsikastiga versioonil mõistagi väikseim ja nelikveolisel suurim. Täismass jääb vahemikku 1365-1441 kg, mis tähendab, et ses osas jääb Swift kaugelt alla maksustamise piirmäära.
2024. aasta proovisõitude edetabelis kogus väike Suzuki 62 punkti, mis on samal tasemel Renault Arkanaga, edestab napilt ehk 1 silmaga GWM Ora 03, kuid kaotab sama palju KGM Torresele.
32 punkti nädalavahetuse eest suudavad ületada vaid kastikad, ent igapäevakasutuse praktilisuse osas jääb Swift mitmetele alla ning Accelerista parimate proovisõitude edetabelis hoiab Swift hetkel kõrget kolmandat kohta Röstri ja F-150 järel, sest suurus loeb!
Loomulikult pole Swift täiuslik – hinnalipik ei võimaldaks seda ja meenutame: selles autos on vaid see, mida kliendid soovisid ja ei midagi liigset. Vaevalt nad muidugi hübriidsüsteemi või kiirusehoiatust tahtsid, kuid seadusandja kehtestab omad reeglid ning need karmistuvad üle maailma.
Autod meie ümber muutuvad kogu aeg keerukamaks, kallimaks ja igavamaks ning selle valguses on Suzuki Swift värskendav meeldetuletus, et lõbus, kuid seejuures kuluefektiivne uus auto on Eestis endiselt olemas. See on kindlasti vaatamist ja proovimist väärt.
Meeldis:
- Hea hinna ja pakutava väärtuse suhe
- Suurepärased sõiduomadused
- Sees üllatavalt palju ruumi
- Mugav manööverdada ja parkida
Ei meeldinud:
- Lihtsakoeline sisemus
- Madal kliirens
Fotod: Indrek Jakobson
