Laupäev, 2. märts 2024
Ylle sõitis teise põlvkonna Toyota C-HR-i kõigi müügile tulevate versioonidega ja võtab muljed kokku. Kuigi “digipõlvkonnale” suunatud, on C-HR suurepärane kaaslane inimesele, kes taas naudib iseolemist ja elab oma elu parimaid aastaid. “Oma auto saad sa tõepoolest varsti ka taskusse pista,” muigab Ylle, kirjeldades tootja tehnoloogilisi edusamme.

Tänavu suvel oli mul võimalus seisuesitlusel uue põlvkonna C-HR-iga esmatutvust teha ja veenduda, et “veni, vidi, vici” on sõiduki olemusse jätkuvalt sisse kirjutatud. Paar nädalat tagasi sain Ibizal oma käe ja pepuga ära proovida kõik Euroopas müügiletulevad mudelivariandid ning tunne, et tegu on tõsiselt laheda autoga, järjest süvenes.

Esimene populaarsuse tuleproov

Tänasel ühismeedia-ajastul on ühe või teise sõiduvahendi potentsiaalset edukust üpris kerge ennustada – kui lühiklippide ja piltide peale kogukond kihama läheb, siis huvi on.

Ma ei olnud kade, saarel oldud aja jooksul postitasin paarkümmend lühivideot, ja kui alguses talletasin pigem ilusaid hetki toreda muusika saatel, siis sõidupäeval jagasin otse muljeid.

Ma ei liialda, kui ütlen, et mu IG postkast plahvatas: “Appi, ma jumaldan seda kollast värvi!” – tõepoolest, üks esimese seeria tunnusvärve on pronksja helgiga kollane, kombinatsioonis mustaga, ja see on äge! Usun, et Eestis saab sellest üks populaarsemaid C-HR kuubesid. Hispaanlased, paraku, näevad kaunitarist vaid und (kui näevad), sest seal aetaks seda segamini taksoga (kollane ja must on sealmail takso värvid).

“See punane! Pista see taskusse ja too koju,” palus sõbranna. Koju toovad punase C-HR-i ikka treilad, ent taskusse saab auto piltlikult panna küll: uuest aastast on meilgi saadaval nutirakendus, mis võimaldab võtme kui sellise ajalukku saata ja loodetavasti teeb kurikaeltele võõraste autode ukse avamise keerulisemaks.

Taskurakendusel on palju vahvaid võimalusi, mida siiani vaid preemiumkassi autodel oleme harjunud kogema, näiteks saab tulevane C-HR omanik autost välja astuda ja lasta tehisarul sõiduki automaatselt ära parkida. Kahju, et aeg lõpuks ikkagi liiga kiiresti otsa sai ja me seda ilmaimet kohapeal proovida ei jõudnud. Esinduses tasub küsida kindlasti, sest rakendus võimaldab võtme sahtlisse pista ning jagada autot vajadusel sõbraga või isegi naabriga.

Ühismeedia säbina põhjal saan öelda, et jaa, C-HR-il on tulevikku. Seda enam, et ajakirjanikel oli seekord tavapärasest rohkem aega uustulnukaga lähemat tutvust teha ja soovi korral kogemusi jagada.

Sellest kahevärvilisest nähakse Hispaanias vaid und. Foto:Ylle Rajasaar
Ilu on vaataja silmades!? Nii ja naa

Jah, C-HR uus generatsioon on õnnestunud disainiga. Elegantne ja liialdusteta ning seetõttu tänavapildis ka meelde jääv. Ometi pole ma nõus leedu kolleegidega, kes ütlesid, et alles nüüd on autost ka välimuse poolest asja saanud – C-HR Esimene oli kõvasti oma ajast ees ning ostuargumentide seas on “erilisusel” siiani oluline (kui mitte kõige tähtsam) koht. Leedukad eksivad. Ilu on ja ei ole ka vaataja silmades.

Püüdsin Ibiza (Eivissa katalaani keeles) vanalinnas korraga pildile nii esimese kui teise põlvkonna C-HR-id ja sain natuke giidilt sugeda tee sulgemise eest. No pole mina süüdi, et just sel hetkel kui pildistasin, mõlemal suunal teenindavad sõidukid liikuma hakkasid! Klõps sai tehtud ja loodan, et lugejad minuga nõustuvad – ehkki uus on kahtlemata lahedik, on jätkuvalt silmapaistvalt tore ka Esivanem.

… mis juhatabki mind mõtiskluseni, milline kaasaegne sõiduauto ikkagi võiks paarikümne aasta pärast kvalifitseeruda youngtimeriks ning kas oleks ühtki, mis veaks old-ini välja!?

Kui tuleks valida kahe C-HR-i vahel, siis esimesel põlvkonnal on youngtimerina kahtlemata rohkem lööki kui on uuel, seda mitmel põhjusel.

Toyota C-HR taskusse
Esiplaanil Esimene, tagapool uustulnuk. Kumma teie valiksite!? Foto: Ylle Rajasaar

Esiteks: disain. Teine gene järgib moodsat ühtlustunud disainikeelt, ehkki täna ilus, on see ülehomme küllap uutele trendidele jalgu jäänud; seevastu esimene on eristuv, ajatu, ja seetõttu meeldejääv. Kui otsida sarnast vaibi, meenub esimesena Nissan Juke, mis on küll klass väiksem ent disainiargumendina kõrvutavalt lahe.

Teiseks: elektroonika. Kuigi C-HR tarkvarauuendused käivad märkamatult pilveteenuse kaudu, on uustulnuk oluliselt rohkem arvuti ning seetõttu ka haavatavam ja kiiremini vananev. Esimese C-HR-i odavamal otsal on igasugu häkitavat ja mukitavat märksa vähem, mis võiks sellest teha põneva mänguasja 20 aastat meie järel tulijatele.

Niisiis on vaataja silmailu piiritletud trendide ja elektroonikaga, pikas perspektiivis saavad määravaks sootuks teised argumendid. Vaidlemiseks pole siiski põhjust, sest kvaliteediuuringutele tuginedes sõidavad esimesed C-HR-id normaalse kohtlemise korral 20 aastat ja rohkem ning mõni kannatlik kodanik jääbki ootama päeva, mil saaks oma vana sõiduvahendi uue vastu vahetada – ei lähe moest ja ei lagune kah eriti. Auto siis.

Konkurente ei ole

Vaidlesime esitlusel, mis me vaidlesime, C-HR-ile otseseid konkurente eesti turul ei ole. Jah, samast klassist leiab valiku samas suuruses sõidukeid, aga olemuslikult on tegu millegagi, mis mängib omas liigas. Omaette.

Nissan Qashqai – kahtlemata tore auto, aga pildilt kadumas, sest uus X-Trail riisub koore. Volkswagen T-Roc – ka pole viga, aga on sarnaselt Qashqaiga nn linnadžiibi-laadne toode, mida C-HR kohe kindlasti pole.

Cupra Formentor – jah. Sellel on sportlikku olekut, vinget välimust, toredat minekut – turuosa paraku on Eestis marginaalne ja pole näha, et ettevõtted sarnaselt C-HR-iga ummisjalu oma autoparki täitma tormaksid. ForUs või Mupo Formentoriga mõjuksid… noh, ülepakutult.

Autori lemmik: 1,8 liitrine esiveoline täishübriid, mis oli iga kell seikluseks valmis samuti kui nelikveoline kahene. Foto: Ylle Rajasaar
Minu lemmik: esiveoline 1,8-liitrine täishübriid

Jah, 1,8-liitrine täishübriid ehk kaksikajamiga C-HR on minu lemmik, ja seda öeldes ei eristu ma neist, kes 18. detsembrist alates omale uustulnuka garaaži veeretavad.

1,8-liitrine 32 600-eurose alghinnaga auto on hea valik nii äriklientidele rendi- ja tööautoks kui ka 50 km raadiuses suburbianile igapäevasõidukiks. Ja seda ilma lisavarustuseta või tilisevate kelladeta.

…sest…! Kõik eluks vajalik ja rohkem veel on madalaimas, Active varustuses olemas. lisaks on CO₂ määr sellel variandil väiksem, johtuvalt rataste läbimõõdust ja auto kaalust. Vähem elektroonikat ja lisasid, vähem kaalu.

32 600 euro eest saab näiteks 17-tollised kergveljed, LED-tuled, roolisoojenduse, Toyota Smart Connecti 8″ ekraaniga, juhtmevaba telfalaadija, 12,3″ infolusti, Toyota Safety Sense 3 ja ridamisi moodsat turvavarustust, esiistme ja küljepeeglite soojenduse, kahetsoonilise kliimaseadme jne.  –  kõlab nagu “a mis mul veel vaja on – ei midagist!”

OK, kõrgemas varustuses olev istmemälu on muidugi abiks ja võibolla mõni mugavusvidin veel kuid all in all, 5 aastat tagasi oleksime nii rikkaliku baasvarustusega auto puhul kulme kergitanud.

Sõita on esiveolisega tõsiselt mõnus, mida aeg edasi, seda ergonoomiliseks Toyota kokpit muutub ning seda loogilisem ja käepärasem kõik on.

Panin auto proovile teedel, mida kaart eriti näidata ei tahtnud ja kuhu tavaline inimene läheks nelikveolisega või jätaks minemata, sest mine sa hullu võõrast kanti tea. C-HR sai hakkama, ei nagisenud, ei kolisenud ning mootor jätkas hiirvaikset tuksumist. Kui ma nüüd ei eksi, siis on uuel C-HR-il ära korjatud mõttetu tilulilu elik eri sõiduviisid. Saad sättida oma eelistused paika ja sõita. Ka ei kisenda kaamerad iga rohulible peale, samas kui ukse avamisel ohu lähenedes punane leedriba süttib, on see abiks ohutumal autost väljumisel. Digipeegel jätab mind külmaks, kuigi tundub, et see on tuleviku paratamatus (need vidinad on kõrgemas varustuses).

Tegin pikema sõidu ka 2-liitrise elektroonilise nelikveoga täishübriidiga ning 2-liitrise esiveolise HEV-iga, see meil müügile ei tule. Automaatselt toimetava nelikveolisega ronisime mööda Ibiza vanalinna treppe üles ja alla ja auto ei teinud teist nägugi, kuid samamoodi ei kobisenud rasket kiviteed läbiv esiveoline 1,8-liitrine mudel.

Tähelepanekuid lühidalt

Igapäevaautona on C-HR suurepärane kaaslane, normaalselt sõites jääb kombineeritud kütusekulu 4-5l/100 km kohta. Garantii kuni 10 aastat, väga hea hooldevõrgustik – need on tugevad ostuargumendid.

Kabiin on varasemast valgem ja avaram, keskmist kasvu inimestel pole ei esi-ega tagaistmel kitsas, aga kui autojuht on üle 1,85 cm pikk, sõidab ta tagaistujale põlvedesse.

This slideshow requires JavaScript.

Igasugu mõttetu tilulilu on ära jäetud, auto on tehtud inimesele ja loogiliselt kasutatav. Kõrgemas varustuses on materjalide kvaliteet oma klassi tipus, kuigi “oma klass” on suhteline mõiste, sest C-HR-iga samas toas eriti kedagi ju ei ole.

Toyotat saab tänapäeval kõrvutada Lexusega ning teatud mudelite puhul on piir nende kahe vahel õige hägune.

Pole imestada, sest Toyota pürgimus on viia autod klass kõrgemale tavasõidukitest. Mõistuspärase hinna eest põnevat ja kvaliteetset sõiduvahendit, eks.

Pika reisi kaaslasena on C-HR võibolla pisut askeetlik. Pakiruumi on, ka magada ju saaks, aga sappa riputet matkamaja kõlab siiski parema plaanina.

Kõige valusama laksu saab rahakott. Mõne aasta taguste hindadega võrreldes on toimunud teivashüpe ning lisanduv käibemaks ja 2025. aastast lubatud automaks ei tee pilti roosilisemaks. Hübriidid ja eriti PHEV-id on otsustajatel sobivalt kahe silma vahele jäänud ning nende eest kooritakse tulevikus seitse nahka.

Miks ometi nii!? Väike vandenõuteooria teeks päeva põnevaks – kõige kiiremini on kasvanud hübriidide valik ja seega ka soetamine. Pole ju paha mõte natuke “unustada” ja ametnike vuntsid rasvaga kokku määrida!? Elame, näeme – automaks on jätkuvalt nagu vormitu hall mass, mida kõik mudivad, aga piparkooki siiani küpsetada pole õnnestunud.

Kokkuvõtteks

Uue C-HR-i kokkuladumise mängu saab proovida siin. Alates detsembri keskpaigast on autod Eestis ning siis saab neid käega katsuda ja proovisõitu teha. Tarneraskusi menüüs pole, standardvarustusega C-HR-i saab paari kuuga ning tekitatakse ka laoseis.

Kuigi reklaamides räägitakse C-HR-i sihtrühmast kui digiajastu inimesest, kes hindab keskkonda ning stiili ja soovib, et auto oleks eneseväljenduse vahend, ostetakse päriselus neid nii rentimiseks kui ka kahe lapse, koera ja vanaemaga pere igapäeva sõiduvahendiks.

Võibolla vaadata hoopis selle nurga alt, et ostad C-HR-i, oledki kaasaegne, keskkonnateadlik, stiilne ja edukalt ennast väljendav inimene!? Unistada ju võib.

Kui kassidel oleks juhiluba, nad seda ostaksid ja taskusse pistaksid.

Fotod ja videomaterjal: loo autor ja Toyota pressiruum

Toyota C-HR

71%
71%
Teine põlvkond

Toyota C-HR teise põlvkonna auto saab omale piltlikult taskusse pista: füüsiline võti on möödanik, suurt osa funktsioone saab juhtida äpist. Auto ise on sõidetav ja loogiline ning ökonoomne

  • VÄLIMUS
    8
  • JUHI TÖÖKOHT
    7
  • SÕITJATERUUM
    7
  • PAKIRUUM
    6
  • DIGINÄIDIKUD
    7
  • ERGONOOMIKA
    7
  • ÖKONOOMSUS
    8
  • SÕIDETAVUS
    7
  • HIND
    6
  • MEILE MEELDIS
    8
blank

Ylle on teinud teadus-, haridus- ja keskkonnateemalisi telesaateid ning töötanud vabakutselise (kirjutava) ajakirjanikuna. Alates 2015 WWCOTY rahvusvahelise kohtunikekogu liige. 2015. aastal pälvis Ylle riiklikult tunnustatud teaduse populariseerija auhinna. Acceleristas vastutab Ylle lehe väljaandmise eest ning kirjutab aeg-ajalt talle omase otsekohesusega

KOMMENTEERI SIIN