Meist kaugel asuvate maade ja kontinentide tarbeks loodud autode toomine Euroopa turule ei pruugi alati õnnestuda. Nii pidi Renault oma menuki Arkana teisele poole Peipsi järve müüki toimetamiseks ehitama sarnase auto täiesti uuele platvormile, jättes samaks vaid nime ja väljanägemise, kuid alla kümnendiku detailidest.
Kui Ford tõi oma arenevatel turgudel populaarse Ecosporti Euroopasse, siis loodeti odavalt hakkama saada, kuid üksnes kosmeetilistest muudatustest ei piisanud ja mudel kaob meil vaikselt müügilt. Pole hullu, tööõnnetusi juhtub kõigil ning eks ole Volkswagengi oma kauni Arteoni sama tiitliga pärjanud.
Loodud virtuaalreaalsuses
Miks alustasime juttu hoopis Prantsusmaal toodetava Arkanaga? Põhjus on lihtne – ühest küljest on hea näide selle kohta, kuidas kaugetele maadele mõeldud auto Euroopas parketikõlblikuks muuta ning teisalt on tegu uue Taigo vihaseima konkurendiga. Pole viimane ju muud kui pisut ümberseatud Volkswagen Nivus, mis Lõuna-Ameerikas juba ammu müügil – kuid alles pärast kohendusi disainis ning turvalisuse ja R-Line varustustaseme lisamist söandati see Euroopasse tuua.
Mõistagi kaalutleti Wolfsburgis pikalt, enne kui otsustati oma B-segmendi luukpärale ise konkurent luua. Kuid kolme aastaga oli T-Cross suutnud koguda omale piisavalt veendunud poolehoidjaid ning oli käes aeg samale platvormile uue auto loomiseks.
Taigo on disainitud ja konstrueeritud teisel pool maakera Brasiilias, kuid mõeldud ennekõike Euroopa turule. Vähe sellest, väidetavalt on Taigo esimene Volkswagen, mis on välja töötatud ilma füüsilise prototüübita, mille asemel kasutati virtuaal- ja liitreaalsust ja seeläbi saavutati oluline kulude kokkuhoid.
Väljast väike, seest piisav
Oleme olnud Volkswageni uudistoodete suhtes viimasel ajal üsnagi kriitilised alustades T-Rocist ja lõpetades Tiguani näovärskendusega. Kui lugejale tundub, et viimased tõelised, brändi põhiväärtusi kandvad autod lahkusid Wolfsburgi konveieritelt eelmise kümnendi lõpus, siis ta ei eksi. Paaniline soov olla uuenduslik ja nooruslik päädis naeruväärsete ponnistustega asendada kasutajale orienteeritud mugavad lahendused puutetundlikkusega ning tulemus polnud pehmelt öeldes parim. Taigo aga suudab ses osas üllatada.
Kupeelik kuju tähendab ka vastavaid dimensioone – Taigo on T-Crossist ligi 26 cm ja isegi T-Rocist pea 4 cm pikem, olles samas T-Crossi laiune, kuid tervelt 6,6 cm madalam. Sellised mõõtmed tagavad sihvaka väliskuju, kuid arusaadavalt nõuavad lõivu sisemuses. Ka pagasile on püstisema kujuga sõsarates rohkem ruumi – siin piirdub Taigo 438 liitriga, tagaiste edasi-tagasi liigutatav ei ole.
Tagaistujail jagub nii pea- kui jalaruumi, viimast isegi rohkem kui Golfis, ehkki Tiguani tasemel ruumikuseni B-segmendi auto loomulikult ei küündi. Arusaadavatel põhjustel istutakse üsna sügaval (et pea vastu lage ei käiks), kuid ühtlasi on põlved kõveras ja pikkade vahemaade läbimist arusaadavalt ei soosi. Valiku “kas napp pearuum või augus istumine” lahendas Volkswagen teise variandi kasuks.
Kas vanad head ajad tulevad tagasi?
Rooli taga aga tabab heas mõttes üllatus. Kui Tiguani puhul oli kindel soovitus vältida R-Line varustust läbimõtlemata lahenduste tõttu, siis Taigo puhul see ei kehti. Roolil asuvad jälle ehtvolkswagenlikud mugavalt kasutatavad päris, mitte puutetundlikud nupud ning ka infolustisüsteem on varustatud kahe pööratava nupuga. Klientide mugavuse peale mõtlemine on tagasi?
Päris veatu sisemus muidugi pole. Kliimaseadme juhtimine toimub ikka puutetundlike liuguritega ning ka juhi ees olevad näidikud on rangelt digitaalsed, tavalisi „kellasid“ ei saa isegi lisatasu eest. Nende seadistamisvõimalused on küll piisavad, kuid iga käivitamise järel kuvatakse juhi ette autonavi kaart, ehkki vajadus selle järele juba ammu puudub. Viimase saab küll asendada mõne muu, vajalikuma näiduga, kuid on sellegipoolest tüütu.
Talvesõidu varustus pole parimate hulgast, kuid siin tuleb mõista, et tegu on mudeligamma odavama otsa sõidukiga, millele teadlikult isegi lisavarustuse nimekirjast ei hakata kõike head pakkuma. Kui soovite, siis palun väga – uus T-Roc on saadaval ning Tiguan võimaldab juba kõike soovitut. Arusaadavalt tuleb siis ka kõik see lõbu, nii vajalik kui mittevajalik, kinni maksta.
Volkswageni grupile omaselt on tahavaatekaamera varustatud pesuseadmega ning ka istmesoojendused on võimalik lisavarustuse nimekirjast tellida. Samas pole rooli- ja esiklaasisoojendust võimalik saada mingi raha eest, laternapesu puudub, lisakütteseade (Webasto) tuleb eraldi lisaks paigaldada ning see maksab tehaseseadest ligi kaks korda rohkem. Hea vähemalt, et tagaklaasile on kojamees jäetud, Arkanal pole sedagi!
Kapoti all vanaviisi
Mootorivalik mingeid üllatusi ei paku. Valikus on kahes seades (95 hj ja 110 hj) vana tuttav kolme silindriga üheliitrine ning tippvarustuse tarbeks ka 150-hobujõuline. Viimast pakutakse üksnes seitsmekäigulise topeltsiduriga automaatkastiga, üheliitrise puhul on valikus ka käsikast. Nelikvedu ei ole ja ei tule, kuna MQB A0 platvorm seda lihtsalt ei võimalda, samuti puuduvad valikust igasugused hübriidid.
Testiauto oli varustatud 110 hj mootori ja automaatkastiga, mis saab ilmselt olema ka kõige populaarsem versioon. Seda, et ainult kolme silindri tasakaalustamine ei ole kõigil autotootjail ühtviisi hästi välja kukkunud, oleme kirjutanud juba varemgi – nagu ka seda, et testiauto mootori silindrite arv võib jäädagi teadmata, sest niivõrd sujuvalt ja ühtlase käiguga toimetab see jõuallikas. Võimsaim versioon jääb müüginumbritelt aga tõenäoliselt statisti rolli.
Ent Taigo ei hiilga vaid tubli mootori poolest. Tunda on vana head saksa auto pisut suuremat jäikust, mis tähendab hoopis konkreetsemaid sõiduomadusi. Kindlasti pole tegu autoga, millega minna ringrajal rekordaegu püüdma, kuid viimasel ajal üha ebamäärasemaks muutuvast veermikust on uustulnuk prii ja see on väga hea!
Kokkuvõtteks
Ligi 600 kilomeetrit väldanud proovisõidu tulemusel jäi keskmiseks kütusekuluks 6,3 l/100 km. Tuleb arvestada, et õhutemperatuur püsis nulli ringis, kuid maanteed olid reeglina puhtad, mis tähendas juba suviste ja talviste vahepealseid kiirusi – ning ka vastavat janu. WLTP järgi pidanuks testiauto piirduma 5,9 liitriga sajale, mis pisut aeglasema tempo ja soojema ilma korral tundub olevat täiesti saavutatav.
Vaid 4,27 meetrisena on siiski selge, et Taigo jääb B-segmenti koos sellest tulenevate vooruste ja puudustega. Nüüd on Volkswageni mudelirivi ka kõige pisemad tühikud pea täielikult täidetud, vaid T-Roci ja Tiguani vahel on piisavalt ruumi, et sinna ära paigutada kontsernikaaslane Seat Ateca. See pole aga päeva lõpuks probleem, sest raha jääb ikkagi perekonda ehk Volkswageni grupi aktsionäride taskusse.
Meeldis
- Disain
- Sõiduomadused
- Füüsilised nupud
Ei meeldinud:
- Autonavi toppimine sinna, kuhu pole vaja
- Talvesõidu varustus
Fotod: Indrek Jakobson, Greete Jakobson
