Veel käesoleva sajandi algul omas tumeroheline (mõnedel andmetel ka pruun) universaalkerega Volvo sümbolina kõrget väärtust – selle ostmine tähendas lõpparvet noorpõlvega ning rutiinse elu rüppe langemist. Selle ostja oli oma sõprade ja mitte ainult sõprade jaoks igaveseks kadunud.
Kuid ajad muutuvad. Stereotüübid nagu telliskivikujuline disain, vuntsid, ruuduline särk ja taskutega lühikesed püksid on minevik. Need lihtsalt enam ei kehti, sest Volvo on kaasaegne automark ning mitte ainult tehnoloogiliselt, vaid ka viisilt, kuidas oma kliente kõnetada. Kas liigagi kaasaegne, otsustage loo lõpuks ise!
Maailm üleilmastub. Küsimusele, mis seoses Rootsiga esimese asjana meenub, vastatakse Pipi Pikksukk (kes pole enam neegrikuninga tütar), IKEA (mis on Hollandi firma) ning Greta Thunberg (kes mõjutab üleilmselt kõiki – nii neid, kes sõidavad autoga kui ka neid, kes sellest kuuldagi ei taha).
Rootsi sümbolina on kõrgel kohal ka Volvo, mille kuulumine hiinlastele, täpsemini Zhejiang Geely Holding of China, on üldteada. Aga võime pöörata kiiresti muutuvas maailmas asju enda kasuks on suures äris väga tähtis ning uus EX30 tõestab veenvalt, et tema jaoks on hiina juured edu aluseks.
Täiesti uued kliendid
Läbi aegade on neli viiendikku Volvo ostjaist olnud ärikliendid, seda rendiautodest ja suurfirmadest kuni mees-ja-koer mikroettevõteteni. Vaid 20% Volvo müügist Euroopas (riigiti muidugi varieerub) moodustavad eraisikud.
Aga see suhe peab muutuma. Jaekliendid maksavad auto eest reeglina rohkem kui ettevõtted. Lisaks vahetavad nad oma autosid keskmiselt seitsme aasta järel (ehkki ühiskondlik surve nõuab autovahetust hiljemalt viienda aasta lõpus), samas kui äriklientide puhul on see umbes kolm-neli aastat.
Näiteks Saksamaal, mis on Volvo jaoks üleilmselt suuruselt neljas turg mulluse müügimahuga 45 500 autot, ütlevad lähituleviku prognoosid era- ja äriklientide vahekorraks 50-50. See on väga suur muudatus. Mis lubab nii julgeid ennustusi teha?
Vastus on kombinatsioon kahest tähest ja numbrist: EX30. Mida suurem number, seda suurem auto ning EX tähendab elektrilist linnamaasturit. Eeldatakse, et ligi kolmveerand uudismudeli soetanuist on noored, kes ostavad oma esimese Volvo näol ühtlasi ka esimese auto ja esimese elektriauto. Nad on täiesti teine sihtgrupp võrreldes nendega, kes soovivad surmani sõita XC60-ga.
Hea keskkonnale = hea rahakotile
Volvo EX30 (valmides maailma suurimal autoturul ehk Hiinas) annab meile tunnistust sellest, kuidas hiinlased suudavad keskenduda olulisele ja peenelt turundades rakendada kõik vajalik ja ebavajalik kasumi teenimise vankri ette. Arvestades, et tegu on börsiettevõttega, ei saa seda neile ju pahaks panna.
Tänavu on Eestis müüdud elektriautosid ligi 6% ringis kogumüügist. Euroopas tervikuna on see number suurem, kuid ka seal pole hetkel midagi kiita. Miks nii?
Kui Jaan Keskmise (i.k Average Joe) käest küsida, miks ta oma hallmetallikdiisel-Passatit pole siiani särtsuka vastu välja vahetanud, siis vastused on ette teada. Kõigepealt vilets laadimistaristu, siis nadi “lennukaugus” ühe laadimisega ning kõige olulisema probleemina hind. Elektriautod on toetusele vaatamata lihtsalt liiga kallid.
Siit tulebki EX30 suurim trump (kõik muu on tühine!): tegu on kõige soodsama Volvoga, mis on lisaks täiselektriline. Hind algab 39 142 eurost. Kõlab liiga hästi, et olla tõsi? Kuna tasuta lõunaid ei ole olemas, siis kus on konks?
Tootja uhkustab, et ühe EX30 tootmisel tekib 18 tonni süsihappegaasi ning kogu elutsükli (200 000 km) jooksul tuleb seda Euroopas kehtiva arvestusega juurde veel 12 tonni. Bensiinimootoriga XC40 puhul on see 59 tonni CO2, mida on peaaegu kaks korda rohkem.
Sellise tulemuse saavutamiseks ei piisa ainult vanadest kalavõrkudest valmistatud vaipadest ega nahkistmeist loobumisest, Volvo on teinud suuri ja olulisi muudatusi kõikjal. Hea keskkonnale tähendab samaaegselt hea rahakotile? Uskumatu!
Tasuta lõunaid ei ole. Aga poole hinnaga?
Kui EX30 oleks seriaal, siis ta võiks olla näiteks “Milleri tüdruk” (Miller’s Girl). Väga vastuoluline, kõik arvustavad, kõik kommenteerivad… ja kõik vaatavad. Väike Volvo suutis testi ajal endale tõmmata tähelepanu (küll eranditult õrnema soo esindajatelt) mahus, mida võib võrrelda vaid ID. Buzzile osaks saanuga. See auto ei jäta kedagi ükskõikseks.
Omapärast puudust pole. Sisenemiseks on nuppudeta pult, mille lähenemise auto ära tunneb ja ise uksed avab. Hädaabilahenduseks on veel ka uksekaart, mis tuleb panna õige koha vastu B-piilaril ja lisaks on uste avamine võimalik mobiiliäpi vahendusel.
Juhi ees pole ühtegi näidikut, üksnes kaks laba: sõidurežiimide valimiseks ning kaugtulede ja klaasipuhastite sisselülitamiseks. Akende avamine on viidud käetoele (vähem kaableid ja aknad ise ei sulgu automaatselt lõpuni), ülejäänu maandus 12,3-tollisele ekraanile. See kõik võimaldab säästa tootmiskuludelt.
Võib-olla mõne nädala pärast harjuks nende funktsioonidega (inimene pidavat harjuma isegi poomisega), aga juba tavaline sõidukiiruse jälgimine nõuab pilgu teelt eemaldamist, misjärel ilmub ekraanile hoiatus juhi vähese tähelepanu kohta. Sellega on võimalik leppida, kuid pole mugav.
Keskekraani soliidsed mõõtmed pole ainsad, mis hiina päritolule viitavad. Kui eurooplased liigset bling-blingi ei vaja, siis hiinlased teatavasti soovivad karaoket laulda Tallinki laeva asemel hoopis oma autos. Nii võib ekraani soovi korral täita praktilise info asemel hoopis erinevate animatsioonidega ja margi kuvandit arvestades kasvõi virmalistega.
Samas pole niisuguses lahenduses midagi uut, sest Tesla on läinud ühe suure ekraani teed juba ammu ning sama teeb ka VinFast oma uudismudelitel. Pole üllatav, et kõik kolm on Aasia tootjad.
Roolil on vähe nuppe (mahuks rohkem) ja needki on puutetundlikud, mis tähendab tavapärastega võrreldes kehvemat kasutajakogemust, aga säästu tootmiskuludelt. Samuti küsisid mitmed rooliratta kohal valitsevat tühjust nähes tuuleklaasinäidiku järgi, ent seda ei saa ka lisavarustusest.
Mahukas minimalism
Kuigi väike, on EX30 tegelikult nutikalt ruumikas. Ees on palju pea- ja küünarnukiruumi ning mitmeti reguleeritav sõiduasend. Istmed on samuti mugavad, kuigi mõni juht võib kurta istmepadja lühiduse üle.
Volvo on asendanud traditsioonilised esiukse kõlarid sellise heliribaga, mida tavaliselt võib leida kodus teleri eest ja see tähendab jälle vähem kaableid ning vähem kulusid. Tippvarustuses Harman Kardoni sisu tõi kuuldavalt aga suurepärast heli – sääst ei pea tähendama järeleandmist kvaliteedis!
Teiste toredate lahenduste hulka kuuluvad keskmisest käetoest välja libisevad topsihoidjad ja auto keskel asuv kindalaegas. Nüüd ei pea te päikeseprillide võtmiseks enam kaasreisijat segama, kui ei soovi just tema põlve silitada (ja kindalaekast on võtta muudki kui kindaid).
Taga istujaile on auto mõõtmetest tingituna piiratud nii ruum kui mugavused, kaks keskmist kasvu reisijat mahuvad kenasti, kuid kolmel läheb kitsaks. Sealt leiab küll kaks USB-pesa ja hoiukasti, kuid pole tuulutusavasid, alla klapitavat käetuge ega topsihoidjaid, ehkki uksepaneelides on pudelitaskud.
318-liitrine pagasiruum on piisav nädala toidukaupade jaoks koos eemaldatava topeltpõrandaga, mis tagab tasase laadimispinna. Tagumised istmed on ositi alla klapitavad, et pakkuda väikeses autos rohkem paindlikkust.
Sõidab nobedalt
Säästunippidele vaatamata on EX30-l omadusi, mis panevad silma särama igaühel: isegi pikema sõiduulatusega versioon, mil on vaid üks mootor (200 kW) ja suurem veoaku (69 kWh) kiirendab 100 km/h 5,3 sekundiga.
Kahe mootoriga tippversioon arendab 315 kW ning lennutab auto 100 km/h 3,6 sekundiga, mis on juba sportautode tase ja meenutame: jutt käib väikseimast Volvost!
Kähkusõiduvõimekus sai pandud proovile Lääneranna valla kurvilistel teedel. Testiautol olid all lamellrehvid (mis mõistagi ei lisa konkreetsust), kuid olemus sellest ei muutunud. EX30 kuulab täpselt rooli, ent pehme vedrustus massi ei peida, väike Volvo kaldub kurvis tugevalt ja annab aegsasti teada, et ringrajale on teised autod.
See on omal tobedal moel lõbus, aga täiesti mõttetu ega haaku sugugi auto armsa kaisukaru meenutava olemusega. Volvo ei ole veermikku sportlikuks häälestanud (ees klassikaline MacPherson, taga mitmikhoob), nii et see on pigem drag-racer kui kuum luukpära. Tundub, et kliente, kes selle potentsiaali täielikult ära kasutavad, on väga vähe.
Kiirus on Volvole kohaselt piiratud 180 km/h. Ja kuigi autobahnil on selliste jaoks esimene sõidurada, mida saab jagada erisuguse rasketehnikaga, on see Eestis täiesti piisav. Pealegi tekitab karbikujuline kere (õhutakistustegur 0,28) juba 120 km/h juures parajalt tuulemüha.
Mõnele turule (kas Eesti nende hulka kuulub, pole teada) lubatakse varsti ka maastikuvõimekamat Cross Country versiooni, mis pakub veidi suuremat kliirensit ja karmimat (loe: ohtralt plastikut) välimust. Kuigi üksikasju pole veel avaldatud, ei tasu sealt siiski offroad-võimekust eeldada.
Laadimiskiiruseks lubab Volvo pisut üle 150 kW, kuid kahekohalist numbrit õnnestus näha vaid Tabasalu Alexelas. Kõikjal mujal jäi see reeglina 60-80 kW kanti, mis on küll poeskäigu ajal lisa ammutamiseks piisav, kuid tänapäevaste standardite kohaselt napivõitu. Samas on laadijas nagu abieluski suhe kahepoolne ning aegluse juurpõhjuse välja selgitamine pole lihtne.
Kõige säästlikumale EX30 versioonile (Extended Range) lubab Volvo kombineeritud elektrikulu 17 kWh/100 km, äkiline nelikveoline lisab sinna vaid pool kilovatti. Seega kui kallim variant on ostes taskukohane, siis teoreetiliselt lisakulude pärast muretsema ei peaks.
Päriselu on muidugi midagi muud, sest viimasel juhul on soov mine-pedaali vajutada oluliselt suurem, mis tähendab nii kõrgemat elektrikulu kui ka tõenäoliselt sinna lisanduvaid täiendavaid väljaminekud liikluspolitsei toetuseks. Aga kos tu käse kupata, nagu setu ütles, kui Tallinn-Moskva kiirrongi pealt maha tõsteti.
Seega kui te ei ületa 90 km/h, on säästliku sõidustiili korral ideaaltingimustes võimalik kulutada ligikaudu 16 kWh/100 km, mis tähendab võimalust ühe laadimisega läbida ligi 400 km. Ultra varustustasemel on soojuspump juba standardvarustuses ja see ON OLULINE, kuigi siis ulatub hind juba üle poolesaja tuhande euro. Endale sobiva versiooni saab kokku panna ja maksumuse teada siin.
Kokkuvõtteks
EX30 on suurepärane näide muutuvast maailmast – kui viimane muutub, siis muutuvad ka autod või kaovad ajalukku. Kandilisus ja konservatiivsus on Volvo puhul asendatud uuendusliku kujundusega ning kokkuhoiu ja keskkonnahoiu vahele on pandud võrdusmärk. Tulemus: uus sihtgrupp ja (ennustatavalt) ka uued müügi- ja kasumirekordid.
Testiautode hindamistabelis sai väike Volvo veidi üle keskmise tulemuse ehk 64 punkti, mis tulid võrdsetes osades igapäevakasutuse ja lõbufaktori poolt. See kinnitab, et tegu on autoga, mis peaks sobima kõigile ja kõikjale (sealhulgas müügiedetabelite tippu).
Kui automaks peaks saabuma lubatud vormis (muutub küll kogu aeg, aga see selleks), siis täismass 2210 kg (väiksem aku, tagavedu) või 2335 kg (nelikvedu) ning CO2 nullemissioon tähendab, et mõrv teie rahakotis jääb toimumata.
Maailm vajab soodsamaid elektrisõidukeid ja EX30 on selle suurepärane näide. Hinna eest, mis on täiesti võrreldav sisepõlemismootoriga autode omaga, saate stiilse elektrisõiduki noobelmargilt. Ja see Hiina päritolu – mis siis tänapäeval sealt ei pärine?
Meeldis:
- Võimsad mootorid
- Tasakaalustatud sõiduomadused
- Atraktiivne alghind
- Disain
Ei meeldinud:
- Kõik toimub keskekraanil
- Kahe mootoriga versioon on kallis
- Soodsamatel versioonidel puudub soojuspump
Fotod: Indrek Jakobson
