Uue, Honda mootoriga MR2 Spyderi toomine jõudis selle nädala teisipäeval seisu, kus saabus aeg kodu poole liikuma hakata. See võis olla senise elu suurim lollus.
Mälu värskendamiseks – plaan oli sõita Kreekast nii Eesti lähedale kui võimalik, Uku Tampere liikus samal ajal juba Subaru Outbacki, talverehvide ja haagisega Eestist vastu. Kohtumispaik pidi selguma jooksvalt ja sõltus täielikult ilmast.
Ja kuigi Kreeka tingimustes võidu sõitmiseks mõeldud autol olid omad kiiksud, mis pikka sõitu keerulisemaks teevad, siis ometi ei ole ju probleeme, vaid lahendused. Vähemalt teoorias oli see nii.
Praktikas puudub uuel, mustal MR2-l konditsioneer ja ventilatsioon, õhk käib üpris vabalt läbi ning ka müra summutavad kõrvaklapid on absoluutselt vajalikud, liiatigi on all AR-1 poolslikid. Kuid kõik on ju lahendatav!
Autos läheb külmaks? Talveriided on kaasas! Esiklaas läheb uduseks? Rätik olemas ja aknad saab lahti teha. Läheb libedaks? Alati saab aeglasemalt sõita ning Uku saab haagise turvalisse kohta jätta ning talverehvide-velgedega kaugemale vastu tulla. Ka see tundus teoorias väga ilus.
Hingeõhk kukkus klirinal maha
Praktikas sai selgeks, kui palju ma oma peas probleemide, minu jaoks väikeste ebamugavuste pisendamisega tegelenud olin.
Kreekast välja jõudma hakates oli autos küll jahe, kuid kriisi polnud ja pusa peale panemisest piisas. Bulgaaria alguse teed olid kõik kenasti kuivad ja hea pidamisega… kuni umbes öösel kell 2 hakkasid langema esimesed lumehelbed. Autos aurama hakanud hingeõhk oli esimene märk, et sõiduolud on kiirelt halvenemas.
Kuid siht oli silme ees – esimese sõidupäeva lõpuks jõuda Sofiasse ning öömajale jääda. Lumesadu muutus tihedamaks, selga läks ka jope ning Sofiani oli umbes 50 km.
Otsustasin kergelt märjal maanteel igaks petteks pidurdusmaad testida ning kui auto väikse piduripuudutuse (tuletame meelde: suured Porsche pidurid ja eemaldatud ABS) end risti visata tahtis, sain aru, et plaani tuleb muuta.
Järgmine asula oli Pernik ja maanteelt maha keerates oli lumi juba linna sisenevad ringteed katnud. Mõni ala- ja ülejuhitavusega maadlemine hiljem keerasin esimesse bensiinijaama sisse, et plaani pidada. Leidsin 6 km kauguselt hotelli, tuvastasin, et vabu tube on, ja asusin ettevaatlikult teele.
GPS tahtis mind uuesti maanteele juhatada, kuid jäätunud pealesõitu nähes meenus Uku ja Crafteri “seiklus” Alpides ning tulin tagurpidi tagasi ja hakkasin alternatiivset teed otsima. Ei, poolslikk ei ole isegi vanaema-stiilis tökutades jääl okei, mitte ühestki otsast!
Õnneks olid linna teehooldusmasinad väga operatiivselt mõne minutiga väljas ja alternatiivne tee hotelli oli üleelatav. Umbes kell 5 öösel ja 800 km hiljem lugesin esimese sõidupäeva lõppenuks.
Ukul edenes samal ajal tänu Subarule läbi raju lumetormi väga hästi – apokalüptilistest oludest hoolimata oli ta jõudnud 200 km Varssavist mööda.
Esituled lõpetasid koostöö
Järgmisel lõunal ilmnes uus “tore” asi MR2 juures, mis Kreekas kordagi probleemiks polnud – esituled olid saanud piisavalt löga, nii et kumbki ei töötanud enam. Aga valget aega oli veel 4 tundi ning temperatuur kergelt plussis, seega pidi sõitma hakkama.
Väikese nõupidamise järel sai selgeks, et tuleb tulla Serbia kaudu – algselt plaanisime EL-i piires püsida, kuid Serbias lubas suuremat plusskraadi, ja ajavõit tundus piiril jamamist ja krõbedamaid andmesidetasusid väärt olevat.
Järgmine peatuspaik (pärast mitmeid küsitavaid olukordi maanteel) oli Niši linn, kust otsisin autoelektriku, et tuled korda teha.
Ootamatult abivalmilt võeti MR2 ette, üks klient jäi isegi kuni tööde lõpuni tõlgiks. Umbes kolm tundi, palju serbiakeelset vandumist ning riknenud ksenooni ballasti, pirni ja lüliti vahetus hiljem oli väljas saabunud pimedus, aga autol töötavad tuled!
Seda kusjuures naeruväärse hinna eest: koos omalt poolt makstud lisaga oli kulu siiski vaid 50 eurot. Ma ei suuda ette kujutada, et Eestis oleks neid töökodasid palju, kes selle raha eest tööpäeva lõpus nii operatiivselt liigutada viitsiks, ja hind sisaldas ka asendatud osi!
Seega tundus kõik super ja lootus pimedas Ungarisse edeneda terendas. Hoolimata suurest vihmasajust olid tingimused palju paremad kui Bulgaarias – AR-1 on vihmas väga okei sõita.
Ja siis – järgmine probleem. Udu esiklaasil. Olin Nišist umbes 10 km välja jõudnud, kui sai täiesti selgeks, et iga 15 sekundi järel esiklaasi nühkimine ei ole jätkusuutlik.
Avatud aknad ei aidanud üldse, oma turvalisust silmas pidades ei tahtnud ma ka turvarakmeid liialt lõdvaks lasta, et sõidu ajal tervet klaasi pühkima ulatuda. Seega tagasi Niši ja hotelli.
Teine sõidupäev läks üpris lörri ja edenemine oli alla 200 km. Uku aga oli juba Ungari piiri ääres ootamas. Ega ta ilmaasjata “vanman” ole…
Päike tuli välja ja elu läks kenamaks
Kolmanda sõidupäeva hommikul saabusid Serbiasse lubatud päike ja kuni 10 plusskraadi. Kiire kõrvalepõige elektrike juurde (tulede lüliti lakkas töötamast…) ja 500-kilomeetrine “suts” üle Ungari piiri algas.
Ja nüüd sai lõpuks ka MR2 nautida nagu peab. Autos sees oli hea temperatuur, kõik töötas nagu vaja, aken ei läinud enam uduseks ja isegi kütusekulu oli hoolimata 140 km/h kiirusest täpselt 10 liitrit sajale.
Täpselt päikeseloojanguks jõudsingi ma kohtumispunkti Ungaris. Nüüd, soojas kõigi mugavustega Outbackis seda lugu kirjutades küsin endalt, et kas kõik eelnev lollus oli seda väärt.
Aga mis vastust siit veel oodata: igatahes! Serbias sõidetud teekond kinnitas täielikult – see, kuidas uus MR2 õigetes tingimustes (sellistes, milles ma teda kasutama hakkan) liigub, millist elamust pakub, ei saaks parem ollagi.
Kokkuvõtteks
Nüüd on Eestisse jäänud vaid 700 km. Plaan on MR2 korralikult soolast puhtaks pesta ja sooja hoidu panna. Ja väga oluline meelespea endale; ei ühegi seade muutmist auto juures enne esimesi rajateste! 13 aastat arendustööd on vaja ära proovida, enne kui midagi näppida.
Pildid: Veli V. Rajasaar, Manos Kambase erakogu
