Pühapäev, 24. september 2023
Veli V. otsustas Kreekast tuua oma punasele MR2-le seltsiks veel ühe, seekord musta isendi. Loomulikult on värv üsna vähetähtis komponent selles loos – sellest, mis oluline, räägib auto vastne omanik meile otse sündmuste keskelt ise.

Olles otsustanud, et Kreekast Honda K20 mootoriga MR2 Spyder tuua on mõistlik samm järgmiseks hooajaks ning ka plaan selleks oli paika loksunud, tuli järgmiseks Kreekasse lennata ja auto oma silmaga üle vaadata. Seejuures sain päris korraliku kohaliku autokultuuri kogemuse.

Kreeka külalislahkus – eestlasele harjumatu

Laupäeval Ateenas maandununa tervitas mind kohe ostetava MR2 omanik Manos, kes eelneva suhtluse käigus oli väga selgeks teinud – on kategooriliselt välistatud, et ma oma viibimise ajaks hotelli reserveerin. Eestlaslik “Ise! Ma ei sõltu kellestki” sattus tugevasse konflikti, kuid kõigega harjub.

Manos viis esimese soojaga mind mööda põnevamaid rannikuäärseid teid oma koju, kus plaan oli järgnev: laupäeval vaatame auto üle ja käime mägedes sõitmas, pühapäeval tuulame läbi kõik hoiupaigad kus Manos erinevaid autoga kaasa tulevaid pudinad hoiab (ja sõidame veel!) ja esmaspäeval algab paberimäärimine, mis Kreekas on üpris tülikas.

Ja tuleb veelkord öelda, et põlisel eestlasel võib esialgu väga imelik kreeklastel külas olla – nad tahavad ise sööta-joota, sõidutada ja meelt lahutada, külalisena ei ole põhimõtteliselt lubatud kätt abistamiseks tõsta. Õnneks saavutasime mõistliku kompromissi, et mõlema kultuuri esindajad end mugavalt tunneksid.

Kohalikust autokultuurist

Manos pakkus mulle ka sissevaadet kohalikku autokultuuri. Selleks tuleb pisut ajaloos sobrada, sest kogu tema autoelu on olnud tihedalt MR2 Spyderiga seotud.

Manose isa käis teda juba lapsena sõidutamas ning õpetas teda peamiselt mägedes üha kiiremini sõitma. Abiks oli seegi, et tihedad peresuhted Toyota esindusega võimaldasid igasuguseid uusi autosid proovida.

Selleks ajaks, kui isa toona uue MR2 Spyderiga proovisõiduks hoovile veeres, oskas Manos juba pädevalt sõita ning teadis, mida autolt ootab.

Tulemus – 2010. aastal ostis Manos musta MR2 Spyderi, et sellega mägedes ja rajal sõitma asuda. Kohalikud rajaentusiastid olid toona arvamusel, et rajal pole paremat kui väike kerge esiveoline punn.

Ja kui Manos tuli ja vaid heade rehvide toel teiste aastatepikkuse vaevaga saavutatud ringiajad lõhki sõitis, toimus läbimurre: ununesid käredamad Renault Cliod ja Peugeot 106-d, rajaskeene hakkas tema rehvijäljes kiirelt hoopis MR2 Spyderitega täituma.

Edasine oli asjade loomulik käik – tehase 1ZZ-e hakati asendama 2ZZ-idega, kui see end ammendas, vaadati loomulikult Honda mootorite poole. Igal sammul oli Manos esimeste seas. Ja nende ehitatud autodega käidi loomulikult jätkuvalt ka mägedes sõitmas.

Nagu ikka, oli alguses tegu väga väikese seltskonna lähedaste sõpradega. Ühel mäel skauditi välja mitu marsruuti, kus pole ristuvaid teid ega hoove. Üht veidi libedamat lõiku hakkasid kasutama driftihuvilised, teist kaht marsruuti sõideti kiiruse peale. Ja mis kõige parem – nö mainstream-skeene ei teadnud neist teedest midagi. Aga iga õnnis aeg saab kord läbi.

Mägiteid väga hästi tundvate ja väga hea sõiduoskusega sõprade seltskonda imbus uusi nägusid, kes tahtsid ka asjast osa saada. Ühest uue näo erandist sai kaks, siis juba kolm ja oligi esimene õnnetus käes. Viga õnneks keegi ei saanud, kuid mingist hetkest hakkas teadjate ring kontrollimatult laienema ja vastutustunne vähenes mühinal. Umbes sel ajal lõpetas Manos mägedes käimise ja keskendus oma auto vaid raja jaoks ehitamisele.

Nüüdseks on mägedes sõitjate hulk jälle vähenenud, sest tegu ei ole kesklinna suhtes just kõige mugavama paiknemisega kohaga. Ja esimeseks proovisõiduks otsustas Manos mind just sinna teedele viia, esialgu küll ise roolis olles.

Esimene proovisõit

Juba auto käivitamine on paras rituaal. Mass, kütusepump, starter, järgmiseks tuleb ühendada näidikupaneeli aset täitev tahvelarvuti.

Suunatuled käivad nupust põlve juures, kojamehed ja tagurpidikäigu lukustus kangikesest. Konditsioneeri ja ventilatsiooni loomulikult pole, samuti ka kaugtulesid. See on auto, millega Eestis kuidagi seaduslikult tänaval sõita ei saaks, kuid Kreekas on asi leebem.

Sidur on neljalabaline ning robustne on-off lüliti, mootor ja kast on kangete patjadega kere küljes, müra on hoolimata kahe resonaatoriga väljalaskest jõhker, pidurid on tehase omadest kõvasti suuremad, naksakamad ja ABS puudub.

Juba linna vahel võis tunda, kui palju rohkem pöördemomenti K20-l võrreldes 2ZZ-ga on: põhimõtteliselt on Honda mootoril 2ZZ maksimaalne pöördemoment käes 3000 RPM juures. Seda on nii kerge auto puhul väga tunda.

Õhufilter on toodud täpselt juhi taga asuva küljeava juurde, seega on helielamus gaasile astudes kindlustatud – see puhiseb entusiasmiga, mida ootaks turbomootorilt.

Ja kui Manos esialgu maanteel esimest korda tühjaks vajutas, tekkis küsimus – miks keegi üldse mõne teise mootorivahetusega vaeva näeb? Nagu teada, K on vastus kõigele. See on minu jaoks siiani selle parim näide – tõenäoliselt on vaid Lotus Elise parem platvorm, kuhu K-mootor vahele istutada.

Mägedesse jõudes jäi teele ka kohalik söögikoht, millest on saanud omamoodi autohuviliste meka. Tulenevalt suurest parklast kogunetakse siin mäesõidu alguseks, tehakse kohvid-saiad ja siis minnakse tiirule.

Kusjuures igal nädalavahetusel käib siin üks kohalik rikkur, kes iga kord toob letti ka uue sõiduki. Kahe aasta jooksul pole veel ühtegi autot kaks korda nähtud…

Mööda sõites küsis Manos nagu muuseas, et näe, kas F40 märkasid? Palusin tal viisakalt ümber keerata, sest seda autot polnud ma oma silmaga eal varem näinud. Kõrvalepõige tehtud, oli aeg esimeseks ülessõiduks.

Hobiauto klassika

Manos hoidis külmade rehvide tõttu küll korralikult tagasi, kuid kaassõitjana on sellist laadi sõit alati veidi hirmus.

Palju pimedaid kurve, tee kalde muutuseid, väikseid hüppeid – kui keegi oleks piisavalt loll, et siin ilma neid detaile teadmata suruma hakata, oleks õnnetus kindel.

Mitmed pidurduspunktid sisaldavad väikseid hüppeid, mille tõttu ei ole pidurdusmaa ootuspärane. Ja kui asja valesti hindad, on kukkumine kõrge.

Olime just rehvid soojaks saanud, kui märkasime, et tühikäik on tõusnud 3000 pöörde juurde. Klassika! Ei saa ju üllatusteta.

Asusime viga otsima, leidsime lahtise vaakumvooliku ja hakkasime vaatama, kuhu see käia võiks. Tundus, et sisselaskekollektori alla, kuhu meil juurdepääsu polnud, seega helistas Manos oma lähedal elavale sõbrale.

See teadis kohe öelda, milles asi – voolik pole milleski süüdi, vaid hoopis ühest teisest kohast udjama pannud alumiiniumteip. Õnneks oli ta kodus ja teipi vedeles lademetes, seega oli suund teada.

Kohale jõudes selgus, et tegu on mehega, kellele kuulub Manose auto “õde” ehk veel üks must K20-ga MR2, aga lisaks vedeles garaažis ka S2 Lotus Elise. Mõni kohe oskab elada…

Probleem lahendatud, oli aeg aga paraku nii hiline, et minu sõit jäigi tegemata. Olime tänulikud, et viga juhtus just sel õhtul, mitte millalgi tagasiteel, ja pakkisime mõned viilud teipi igaks petteks kaasa.

Järgmisel päeval sain lõpuks ka ise autot proovida. Alguses oli see kõikide eelnevalt loetletud kiiksude tõttu üpris hirmus – sidur ega suunatuled polnud lihasmälus, enamus paigaltstarte olid mäelt jne.

Kuidagiviisi õnnestus mul end mitte lolliks teha ja autot välja suretada, kuid ei saa salata, et mitmel korral andsin natuke liiga palju gaasi ja startisin üpris hüplikult.

Ent umbes 5 minutit hiljem olid ajus vastavad ühendused tekkinud ja ma sain lõpuks ka ise tunda, et K20 ja MR2 on tõesti taevas paari pandud. See auto peakski niimoodi liikuma! Igast asendist ja pöördest on minek, 2ZZ puhul tuleb päris kaua oodata…

Kokkuvõtteks

Mõlema proovisõidu tulemusena oli ostuotsus selge. Jäime ootama esmaspäeva, et kohalik asjaajaja saaks kõikide meie kogutud dokumentidega pika kadalipu läbi käia, et autole transiidid külge ning kindlustus peale võtta. Sellest, kuidas Kreekast autot tuua ja palju see maksab, kirjutame (Ukuga) kunagi hiljem.

Kolmapäevaks oli Veli jõudnud Serbiasse, Niši linna ning Uku Subaru Outbacki ja treileriga Budapesti lähedale – nüüdseks on mehed Serbia-Ungari piiril kokku saanud ja suund on kodu poole. Järgmine lugu juba sellest, milliseid katsumusi kummalgi teel keskpõrandale kokku läbi elada tuli.

Asjaajamine enne teeleasumist

Pildid: Manos Kambase erakogu, Veli V. Rajasaar

blank

Erialalt filmiprodutsent, hingelt autoentusiast. Lõpetanud rahvusvahelise magistriprogrammi filmitootmise erialal, kuid kiired ja vihased autod on kireks sünnist saati. Juhib Acceleristat alates 2020. aastast, tegeleb hobiautodega ja teeb võimalusel ka mõne kiirema ringi või mitu.

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.