Sel korral vaatasime nädala paarilisteks välja kaks Prantsuse päritolu kiiret luukpära ehk kuumpära – seda valemit võib pidada vaat et nende leivanumbriks.
Arvamus “prantslaste” kohta tundub põlvkonniti varieeruvat. Küll räägitakse kehvast vastupidavusest, küll sellest, et prantslased on vaid disaini peal väljas. Üks on aga kindel – väledat ja hea juhitavusega luukpära on nad kaua suurepäraselt teha osanud. Viimane märkimisväärsem šedööver on hirmutavalt kiire Renault Megane RS Trophy.
Räägime ka sõnast “kuumpära”. Tegu on otsetõlkega ingliskeelsest sõnast hot hatch ning paljudele ei meeldi selline robustne keelendamine. Kui aga uuendusi ei tee ning uut oskuskeelt kasutusele ei võta, jääb keel seisma. Seega edasi lugemiseks tuleb paraku selle sõnakasutusega leppida.
Kuumpärade ajaloost
Võtame nüüd ette ka prantslaste ajaloo kuumpärade vallas. Kuigi esimeseks kiireks luukpäraks peetakse tihti 1975. aastal Frankfurdis näidatud VW Golf GTI-d, pole see tõsi, kuna juba 1973. aastal esitletud Simca 1100 Ti täidab samuti kõik kuumpäraks liigitamiseks vajalikud kastikesed linnukestega.
Simca on Fiati asutatud, kuid Prantsuse päritolu autotootja, kes hakkas hiljem kandma Talboti märki. Kuigi Simca soetas Talboti, osteti Simca omakorda ära Chrysler Europe’i poolt, kes läks varsti PSA valdusse. PSA aga laksaski Simcadele alates 1978. aastast hoopis Talboti logo.
1100 Ti aga oli kuumpära kvintessents – tavamudeliga võrreldes tõsteti jõudlust (58 hj juurest 82 hj peale), lisandusid eesmised ketaspidurid ja aerodünaamilist surujõudu parandavad lisad, valuveljed ning vaid kuumemale mudelile pakutav värvilahendus. VW Golf GTI oli aga see masin, mis kuumpära üle maailma massidesse viis – kuigi Renault 5 Alpine kuumpära jõudis müügile mõni kuu varem ning GTI-d võib pidada alles kolmandaks.
Renault 5 Alpine (Ühendkuningriigis Gordini) oli samuti märkimisväärne masin – 93 hobust, umbes 900 kg mass, sprint sajani alla kümne sekundi… ning võidusõidutriibud! Nimed Alpine ja Gordini on mõlemad kiirete Renault’de kontekstis olulised – nimelt olid mõlemad mootorispordile keskendunud divisjonid, mis ühinesid 1976. aastal Renault Sportiks ning mille tegevused liiguvad käesolevast aastast Alpine brändi alla.
Golf GTI ja Renault 5 Alpine edu populariseerisid terve segmendi ja tõid kaasa aina rohkem lõbusaid masinaid. 1979. aastal debüteerinud Talbot Sunbeam ajas oma jõu- ja ilunumbritega (150 hj, 6,6 sekundit sajani) segmendi veelgi teravamaks.
Renault keeras vinti üle: 1982. aastal tuli välja võimsam Renault 5 Alpine Turbo ning 1980. aasta Renault 5 Turbo sai tagakeskmootori ning tagaveo – ja lesestaja kuulsuse. Selliseid rallisugemetega homologatsioonikuumpärasid oli 80ndate lõpuks mitu – Lancia Delta S4, MG Metro 6R4 ja Peugeot 205 T16.
Peugeot’st rääkides – ka nemad ei jäänud kuumpärade müügiedust kõrvale, sisenedes võistlustulle 1984. aastal täiesti suurepärase ja nüüdseks kollektsionääriauto staatusega 205 GTI-ga. 900 kg, kõrgepöördeline vabalthingav 1,6-liitrine ridaneli, 104 hj ja kurvis jalga gaasilt kergitades esiveost hoolimata ülejuhitavusele kaldumine teevad sellest väga lõbusa punni. Hiljem tulnud 106 ja 306 Rallye/GTi versioonid väärivad samuti äramärkimist.
Kiiretest Renault’ luukpäradest rääkides ei saa mainimata jätta 2001. aasta Renault Clio V6 Renault Sporti, mis tõi korra tagasi rallihõngulised 80ndad – mootor, vabalthingav 3-liitrine V6 trügis jällekord sõitjateruumi, saates jõu hoopis tagateljele. Üllatus – ka see auto sai tänu lühikesest teljevahest tulenevale närvilisele juhitavusele külge lesestaja pitseri ning on nüüdseks kollektsionääride meelisobjekt.
Nii Renault kui Peugeot on oma kiirete luukpärade liini jätkanud ning vastavalt RS- ja GTi-mudeleid tootnud siiani, Renault’ puhul on kiireid versioone nii Cliodest kui Megane’idest, aga ka Twingost.
Kui peaks aga välja tooma ühe asja, mis prantslasi teistest eristab, on selleks juhitavus – just mitte kõige kõrgema riiuli masinatel. Kui näiteks vanemate Golfide puhul saad oma terava elamuse kätte vaid GTI roolis, siis võta ette mistahes sama ajajärgu alamastme Prantsuse luukpära ning nendega sõitmine käänulisel teel on igatahes nauditavam kui palju pehmemate sakslastega.
Eestis müügil olevatest Prantsuse kuumpäradest väärivad enim mainimist kaks – üks kohe nautimiseks, teine aga näiteks erinevatel vanatehnikaüritustel käimiseks ja investeeringuks tulevikku.
Esimene prantslane – 2006. aasta Renault Clio RS
Auto, mida Top Gear peab siiani üheks parimatest kuumpäradest läbi aegade. Täpne, kerge ja vilgas, käsikasti ning kõrgepöördelise kaheliitrise 197 hj vabalthingava ridaneljaga – mida enamat kuumpäralt sellise raha eest tahta!
Seda masinat on omanik hoidnud originaalseisukorras ning veebruaris teinud ka korralise hoolduse, mootoririhm koos veepumbaga on vahetatud 200 km tagasi.
Auto on siia toodud Leedust, registreeritud 2019 keskel ning LKF-i andmetel õnnetustes osalenud ei ole. Ka VIN-koodi järgi tehtud otsing tundub puhas – see võiks kohe nautimiseks olla täitsa pädev masin, mida sellises seisukorras hoides võiks isegi tulevikus õnnestuda sarnase raha eest edasi müüa.
Teine prantslane – 1991. aasta Peugeot 205 GTi
See on juba praegu klassik, sellest ka kõrge hind. Liiatigi on tegu ihaldatuma, suurema ja võimsama 1,9-liitrise mootoriga versiooniga, mis annab mängimiseks 120 hj.
Saksamaalt toodud masin paistab vanuse kohta olevat suurepärases korras – sisu on veatu ja kere sile. Tõsi, amordikannudel paistab roostet.
Auto on Eestis registreeritud juba 2008. aastal ning siiani on olnud kaks omanikuvahetust. Liikluskahjusid registreeritud pole, VIN-otsing ei too pinnale ka mingeid koledaid pilte. Selliste masinate puhul aga poleks ka see pidurdav faktor – korralikult taastatud masin hoiab oma hinda.
Lahtiütlus: käesolev artikkel on informatiivse eesmärgiga ning ei ole mõeldud soovitusena mainitud autosid osta, müüa ega vahetada. Accelerista.com ei vastuta käesolevas artiklis sisalduva teabe põhjal tehtud otsuste eest.
Fotod: Flickr/Skylark92, Evo Magazine, omanikud
