Nädala paar on enamasti keskendunud potentsiaalsetele hobiautodele või ajalooliselt olulistele mudelitele. Kuid kui hobiauto on laiali ja kogu raha läheb sinna, siis millega liigelda?
Siinkirjutaja kahe hobiauto kõrval, mis alatihti tähelepanu vajavad, on mul kolmas tööauto, mis liigub iga ilmaga. Millega pole kahju ka talvel soolalögas sõita, mis oli ostes odav ja mida on ka meeletult odav pidada. Auto, mida hoida käimas vaid miinimumprogrammi alusel investeerides – ei sentigi enam! Entusiastid kutsuvad sellist masinat tihti “shitbox’iks”, kuid ma arvan, et eestikeeli võiks pädeda ka “säästlik seebikarp”.
Minu ökoseebikarp on ’92 aasta Toyota Corolla. Kolmeukseline luukpära, 1,3-liitrine vabalthingav bensiinimootor 65 vihase Jaapani kiluvatiga, mis immitseb siit-sealt õli ja millel karteris juba rõhk sees. Roostet ikka leidub, keretöödesse pole mõtet investeerida – see on Võiduka Lõpuni Kasutamise Auto.
Aga mis kõige parem – kui ka mootor kunagi minema peaks, siis saab lammutusest 50 euroga uue. Suure tõenäosusega mina muidugi oma eluea jooksul seda ei kuule, kui see kord klõbisema hakkab – läbisõit on alles 360 000, mis auto vanust arvestades on nohu, umbes-täpselt 1000 km kuus. Õli juurde ja kestab!
Sõitmist armastava inimesena on “Corillal” aga ka teine suur eelis – ta on kerge (ca 1000 kg) ja kurvides väga lõbus! Vahet pole, et kiirust liiga agaralt üles ei võta – kui hoog kord sees, ei anna ta seda naljalt käest. Selle autoga on käidud kruiisidel, kus kurvilistel teedel on gaasipedaali asend pea kogu aeg põhjas… Ja viimane kord sai 20 liitri kütusega 300 km käänulisi.
Kui ökoseebikarbiga mõni miinus kaasneb, on selleks teiste liiklejate suhtumine. Corillat üritavad liikluses kõige tihemini “oma kohale” suruda paksud diiselsakslased – kuni esimese kurvi või ringteeni. Kui teda pigistada, on ta lõbusam kui enamus moodsaid keskklassi igapäevamasinaid, mis oma sünteetilise, kliinilise ja vati sisse mässiva sõidukogemusega kuskilt otsast ei kõdista.
Just oma viimase aasta jooksul tekkinud Corolla-lembuse (ning paari põneva müüdava eksemplari) tõttu otsustasingi, et tuleb ka see masin ära kirjutada.
Kiirelt ajaloost
Teeme sel korral ajaloos tavapärasest kiirema sobramise. “Corolla” tähendab ladina keeles väikest krooni ning see haakus toonase Toyota sedaanide nomenklatuuriga. Corolla sai loodud kõige tavalisemaks igapäevaautoks, mis ei peaks pakkuma ühtegi ülevat emotsiooni – läbi aegade on auto põnevust võrreldud näiteks pesumasina omaga.
Paari erandiga (nt kuulsad AE86 Levin ja Trueno või Corolla T Sport) on Corolla olnud ökoseebikarbi epitoom – kompaktne, esimootor, säästlik, pisike, odav, piisavalt mugav, piisavalt mahukas… Ei midagi erilist.
Corollat on toodetud alates 1966. aastast ning põlvkondi on lausa 12. Poole sajandiga müüdi 44 miljonit Corollat, mis tegi sellest populaarsema mudeli kui legendaarne VW Põrnikas. Eelmisel aastal müüdi keskmiselt iga kahe minuti järel kusagil üks uus Corolla.
Corollat on pakutud nii kolme- kui viieukselise luukpära, sedaani, universaali, mahtuniversaali kui kupeena; sellest on isegi MPV! Kõik veoskeemid on mudeli ajaloo jooksul kaetud, kuid levinuim on loomulikult esivedu.
Tänased kangelased on seitsmenda ja üheksanda mudelipõlvkonna esindajad. Mõlemad on sarnaselt minu omale kolmeukselised kerged luukpärad, mis tähendab, et hoolimata otstarbest säästlikult liigelda saab nende juht soovi korral siiski ka kurvides lõbutseda, mitte ei sure iga sõiduga seesmiselt üha enam.
Boonusena on sel korral ka kolmas masin – rahvaralliks kohandatud konnasilm koos doonorautoga.
Esimene Corolla – väga korralik, pisut rõhku sportlikkusel
Esimene masin on oma vanust arvestades suurepärases korras. Eestis neli omanikku, saabunud siia aastatuhande alguses Hollandist.
1,3-liitrise asemel on aiste vahel pisut võimsam 1,6-liitrine vabalthingav mootor. Kerevärv on värskendatud, esisild uute osadega taastatud (sealhulgas amortisaatorid ja vedrud), pidurid värskendatud.
Kaasa saab nii naastrehvid eraldi velgedel kui ka palju originaalosi – rool, palju tulesid, madaldusvedrud, Hella kaugtuledega iluvõre, esistange ja täpsustamata poole esitiib. Vaadates esistange hetkeseisu, on see tervitatav, kuid kindlasti mitte vajalik.
Miinustest tuuakse välja mittetöötavad kojamehed ja kolisev tagasild – amortisaatorid ja puksid tahaksid ideaalis vahetust. Lisaks hakkab silma ka kehvas asukohas paiknev koonusfilter, mis kapotialust kuuma õhku sisse ahmib. Tehase õhuvõtt pädeks tõenäoliselt paremini.
Kuid vajalikest töödest paistab kätte vaid kojameeste parandus – kolisev tagasild pole näiteks mind aasta jooksul häirinud. Kui midagi väristama hakkab, peaks loomulikult sekkuma.
Teine Corolla – täiesti tavaline ja mõistlik
Kui esimene Corolla on siiski pisut sportlikumaks muudetud, siis teine Corolla pärineb 2002. aastast ning on igakülgselt mõistlikkuse võrdkuju. Hind alla 1000 euro, aastane ülevaatus, boonusena sekka ka kärukonks! Mitte et selle autoga midagi väga vedada saaks, aga mõte loeb.
Miinustest näeb ülevaatuse kokkuvõttest, et eesmise stabilisaatorvarva parempoolne kont on lõtkuga. Värskendamist tahaksid ka tagumised numbrituled ning tuled tahaksid poleerimist.
Auto on uuena Eestis registreeritud ning omanikke on olnud 4.
Boonus: rahvaralli masin
Kui aju ei suuda siiski südant võita ning ka usaldusväärne igapäevaauto peab olema potentsiaalne projekt ja/või “reissing”, tasub vaadata selle konnasilma poole. Kaasa saab nii doonorauto kui veel ühe 1,6-liitrise mootori.
Lahtiütlus: käesolev artikkel on informatiivse eesmärgiga ning ei ole mõeldud soovitusena mainitud autosid osta, müüa ega vahetada. Accelerista.com ei vastuta käesolevas artiklis sisalduva teabe põhjal tehtud otsuste eest.
Fotod: omanikud, Toyota, autor
