Kui Volkswagen 2007. aastal linnamaasturite peole jõudis, olid konkurendid Aasiast end ammu laua ääres mõnusasti sisse seadnud ning nautisid plahvatuslikult kasvavas turusegmendis rohetavaid müüginumbreid.
Koroonakriisi saabumisel aga oli olukord tundmatuseni muutunud – teise põlvkonna Tiguane läks tunamullu kaubaks üle 900 tuhande, mis tegi sellest ühtlasi Volkswagen Grupi enimmüüdud mudeli ning Euroopa populaarseima linnamaasturi. Pole vist vaja lisada, et selle nädala paari peategelased tulevad Wolfsburgist.
Tiguanile nime leidmiseks korraldatud suure konkursi tulemusel pandi kokku kaks looma, kes looduses omavahel eriti ei suhestu – tiiger ja iguaan. Tegu on siiski tunduvalt parema lahendusega, kui mõne rändhõimu nime kasutamine, kelle puhul pole kunagi ette teada, millal nad selle eest raha või muid teeneid küsima tulevad.
Uuendusi on vaja isegi siis, kui neid pole vaja
Tarbija nõuab alati midagi uut ka parima toote puhul ning 2020. aastal tehtigi Tiguanile iluravi. Ülesanne polnud lihtsate killast, sest ühelt poolt oli vaja ostjaile selgitada, et tegu on uue mudeliga (misläbi saab rohkem raha küsida), samas aga ei tohi toimivat kontseptsiooni rikkuda, kui tegu on müügihitiga.
Tänapäeval võib lugu mudeliuuendusest julgelt alustada sõnadega: auto sisemus on muutunud üha digitaalsemaks ning selle all on kannatanud kasutusmugavus. Sellest reeglist pole siiani veel erandit olnud (võiks ju ometi!) ning küsimus on üksnes selles, kui suured on muudatused ja kuivõrd see kasutajat mõjutab. Volkswagen Tiguan pole ses osas erand.
Seadsime kõrvuti kaheaastase näovärskenduse-eelse mudeli ja täiesti uue ning võrdlesime, mis on läinud halvemaks (selle eest sai uus mudel miinuspunkti), mis paremaks (selle eest sai plusspunkti) Mis vääris lihtsalt ära märkimist, sai nulli.
Väljast sarnane
Auto välisilme on jäänud praktiliselt muutumatuks, üksnes pikemaks venitatud esituled, teistsuguse kujuga radiaatorivõre ning veelgi jõulisemaks disainitud eesmine kaitseraud lubavad kohe arvata, et midagi on teisiti. Tagantpoolt on muudatused vähem märgatavad, kuid teistsuguse kujuga kaitseraua alaosa jääb siiski silma.
Kuna proovisõiduks oli R-line paketiga auto, millele lisaraha eest bling-blingi lisatud, võib jääda mulje radikaalsest reformist. Kui aga võtta ette „tavaline“ Life-versioon, selgub, et mõnes kohas on muudatusi vähemgi ja see on ju ainult hea!
Siin jääb uus mudel nulli peale, sest see, kas välised muudatused on paremad või kehvemad, on maitse asi. Küll aga on astutud väike samm paremuse poole laternate osas. Kui näovärskenduse-eelsele autole õnnestus hankida maatriks-LED-id, tundus, et see ongi absoluutne tipp. Testi käigus selgus siiski, et heast paremat on võimalik teha küll, uued valgustavad veelgi paremini. Plusspunkt.
Tuntavad muudatused sisemuses
Kliimaseadme käsitsemisel on mudelivärskendusega astutud samm tagasi. Näovärskenduse-eelse mudeli kolm suurt lihtsasti käsitsetavat pöördlülitit on asendatud puutetundlike liuguritega, mille kasutamine on ebamugav ning kinnastatud käega lausa võimatu. Miinuspunkt.
Tarkvaraliselt on tehtud samm edasi, Android Auto töötab nüüd juhtmevabalt. Autost lahkudes seiskuvad rakendused automaatselt ning autosse naastes käivituvad ise uuesti. Süsteem töötab tõrgeteta ning ei taha poole tee peal taaskäivitamist. Kindel plusspunkt.
Põhjamaises kliimas ülioluline roolisoojendus on toodud eraldi nupu alla rooli peale. Seni oli vaja minna menüüsse (nupulevajutus) ning seejärel puutetundlikul ekraanil funktsioon aktiveerida ilma kinnasteta. Nii saab, aga igapäevaselt on tüütu. Plusspunkt. Samas on keegi disainer oma eksistentsi õigustamiseks muutnud roolil asuvate nuppude käsitsemise oluliselt kehvemaks. Miinuspunkt.
Küünarnuki alla jäävad kohad on pärast paarikümmet aastat saanud kiiresti määrduva riide asemel lõpuks kunstnahast katte. Kas said laovarud lõpuks otsa või võeti pahaseid kliente kuulda, pole teada, aga siit tuleb plusspunkt.
Muus osas on Tiguani väärtused jäänud samaks – mugavad istmed, millel võib istuda väga kaua, ilma et selg valusaks jääks, selged ülevaatlikud näidikud ning ohtralt ruumi tagaistmel. Paremaks minna on raske, halvemaks pole läinud, seega null punkti.
Sõidab vanaviisi
Kapoti all esimese hooga muudatusi pole, kogu mootorivalik on jäänud muutumatuks ja nii pole sõidukogemuse osas olulisi muutusi. Väidetavalt on pardal uus Travel Assist komplekt, kuid rooli taga tundub kõik vanaviisi, Tiguani juhiabid on jätkuvalt ühed parimad. Nulliring.
Varsti saabub ka hübriidversioon, kuid sellest saame rääkida siis, kui oleme pilgu peale ja käe külge saanud. Lubaduste eest meil punkte ei anta, seega ses osas jääb uus mudel nulli peale.
Võrdluses olid vastamisi 2,0TDI 150 hj nelikveoline käsikastiga diisel vs 1,5TSI 150 hj esiveoline automaatkastiga bensiinijooja. Viimase keskmiseks kütusekuluks tuli 8,0 l/100 km, kusjuures test oli üsna pikk, kajastades võimalikult elulähedast olukorda: igapäevane tööle-poodi-koju marsruut ning nädalavahetusel sõit maale vanaema juurde.
Diiselmootoriga nelikveolise kütusekulu täispaagimeetodil oli 2020. aastal 6,18 l/100 km. Tegu on reaalse numbriga, mis sisaldab nii suve kui talve, linna-, kiir- ja metsateid. Arvestades aga, et Volkswagen lubab WLTP tsüklis sellise auto keskmiseks kuluks 6,5 l/100km, on tootja näitudest parem tulemus positiivne üllatus. Punkte selle eest aga ei saa.
Loeme punktid kokku
Loomulikult ei piirdu erinevuste arv kümnega, ära toodud sai vaid need, mis enim silma torkasid ning otseselt auto kasutamist mõjutavad. Aga siin märgituistki piisab veendumiseks, et Volkswageni müügihitt on ettevaatliku värskenduse käigus suuresti samaks jäänud ning see on väga hea!
Välimuse eest sai uudismudel ühe plusspunkti, sisemuse eest kolm pluss- ja kaks miinuspunkti, lisaks kõrvutamiseks sobimatud kohad ja neli nulliringi. Lõppseis jäi 4:2 uudismudeli kasuks, mis näitab, et uuendused on asja ette läinud.
Meeldib ilmselt paljudele
Müüginumbrid üle Euroopa räägivad selget keelt – enamik linnamaastureid müüakse esiveolistena ja automaatkastiga. Nii on ka see uhiuus näovärskendusejärgne Tiguan pakitud ostjaid enim peibutavasse vormi koos tavapärasest erineva värvi ja piisava varustusega.
Täielikust õnnest jääb potentsiaalset klienti lahutama üksnes esiklaasisoojenduse ning eelsoojendi (Webasto) puudumine, kuid reeglina nende eest kopsakat lisaraha maksta ei taheta ning nii nad tellimata jäävadki.
Kas aga turvapadja või sõitjateruumis olevate iluliistude olemasolu mainimine kuulutuses ostjat liigselt segadusse ei aja, jäägu automüüja otsustada.
Harvaesinev kombinatsioon
Diiselmootor, nelikvedu ja käsikast on kombo, mida kõrgeimal, Highline varustustasemel omal ajal ei pakutudki ning seetõttu on need autod reeglina Comfortline varustuses, kuid lisatud palju vajalikku.
Konkreetne sõiduk hellitab juhti mitmes suunas seatava istmega, mil küll miskipärast massaažifunktsioon puudub (rikkis?). Ka sel autol puuduvad esiklaasisoojendus ning eelsoojendi, kuid hodomeetrit vaadates pole masin puhkepause eriti näinudki.
Kas kahesajale tuhandele lähenev läbisõit tähendab algavaid probleeme või on tegu alles sissesõiduga, saab ostja loomulikult teada alles mõne aja pärast.
Lahtiütlus: käesolev artikkel on informatiivse eesmärgiga ning ei ole mõeldud soovitusena mainitud autosid osta, müüa ega vahetada. Accelerista.com ei vastuta käesolevas artiklis sisalduva teabe põhjal tehtud otsuste eest.
Fotod: Indrek Jakobson, Möllerauto, omanikud
