Võimsad, kõrgepöördelise vabalthingava mootoriga sportautod on väljasurev lõbu, mida pakuvad vähesed tootjad. Nendega oskuslikult sõitmist võiks pidada eraldi filosoofiaks.
Üks asi on sõita ilusa jõukõveraga turbokaga, millel pöördemoment ja jõud saadaval juba madalatelt pööretelt. Öeldakse, et muist moodsaid autojuhte on turbomootorite iseloomuga nii ära harjunud, et võimsa vabalthingavaga õigesti sõita ei oskagi…
Sest kui oled harjunud, et juba 3000 pöördel on jõud taga ja kiirendus hakkab vaikselt istmesse vajutama, siis tundub ebaloomulik seda vurtsu veel kolm-neli tuhat pööret oodata. Aga korralik vabalthingav just seda pakubki – hoia teda kõige magusamas kohas, tavaliselt umbes kahe tuhande pöörde vahemikus enne piirikut, ja see on täiesti teine elamus.
Reageerimine gaasipedaali vajutamisele on silmapilkne, pöörded sööstavad metsiku kiirusega üles, tõmme on lineaarne, mitte äkiline… Lappa käike, tööta selle jõu nimel – see on teistmoodi sõidupuhtus, mida entusiastid aina enam forsseeritud mootoritega täituvas sportautode maailmas taga ajavad.
Kuid on veel jäänud tootjaid, kes pakuvad ka seda elamust – paraku, mida rangemaks muutuvad nõuded, seda kallimaks muutuvad ka need elamused. Üheks tootjaks selles võimsate, kõrgepöördeliste vabalthingavate kantsis on jäänud Ferrari. Tõsi, ka neil pole seda pidu pikalt – forsseerimine, hübriidid ja elekter on olnud loogilised sammud ka nende teel.
See masin, juba niigi suurepärase 812 Superfasti erimudel võib jäädagi meeletult võimsa vabalthingava V12 luigelauluks.
Erimudel, mille nimeks sahistatakse olevat Versione Speciale, avalikustatakse 5. mail. Ferrari sõnutsi on tegu nende nägemusega kõige ekstreemsemast esimootoriga berlinettast – kuigi ka “vaniljeversioon” pole naljaasi, on sellest veel samm edasi astutud.
Kapoti all on jätkuvalt 6,5-liitrine V12, kuid nüüd on see 789 hj asemel muditud 819 peale. Kõige magusam aga on pööretepiirik – 9000 asemel on see nüüd 9500! Nagu entusiastid teavad – mida kõrgemale pöördesse vabalthingav käib, seda vingem!
Automaailm on taevani kiitnud näiteks Honda S2000 mootorit, mis keris 9000 peale. Lexuse legendaarne superauto LFA evis samuti 9500 RPM piirikuga fenomenaalset V10 mootorit, Mazda rootormootorid aga laulavad rõõmsalt 10 000 ja rohkemagi pöörde juures.
Mida Ferrari selle võimaldamiseks järele on aidanud, pole veel täpselt teada – kangemad klapivedrud ja nookurid, tootlikum ja vastupidavam õlipump, uued nukkvõllid? Teada pole ka pöördemoment, kuid kiirendus saab olema väledam kui tavamudeli 2,9 sekundit sajani.
Aerodünaamilised lisad on agressiivsemad ja pakuvad suuremat surujõudu kui tavamudelil. Eesmised õhuvõtuavad on suuremad, eesmistest rattakoobastest turbulentsi leevendavate õhukanalite avanemine auto külgedele on sujuvamaks tehtud.
Tavamudeli tagaklaas on asendatud rahvakeeli “kapsariivina” tuntud lahendusega. Avadega paneel on kerguse nimel alumiiniumist ja süsinikkiust. Neli ümmargust summutitoru on asendatud kahe kandilisega, et erimudelit tavalisest tagantpoolt veelgi eristada.
Erimudel saab Ferrari seitsmenda põlvkonna mitmeastmelise veojõu- ja stabiilsuskontrolli SSC. Rohkem detaile avalikustatakse nädalakese pärast.
Fotod: Ferrari
