Eelmisel nädalal õnnestus mul käia isemoodi üritusel, mis osutus petroseksuaali märjaks unenäoks: sõit kangeimate BMW-de ja Alpinadega mööda mõnusaid käänulisi, rajasõit Skandinaavia tipp-piloodiga ja ülisalajase muuseumi külastus, kust leiab mudeleid, millest mõnda on maailmas vaid üks.
Kuid alustame väiksest taustaloost – Eestis BMW-de, Alfa Romeode ja Jeepide müügiga tegelev United Motors on tihedalt seotud Rootsi ühe vanima automüügifirmaga Förenade Bil (mis, muide, tähendab sarnaselt UM-ile “ühendatud autosid”). Kampa lõid ka Eestis ägedaid sõiduüritusi korraldav Masinawärk ning Shelli määrdeainete maaletooja Jungent, korraldades autohuvilisi õigetest kohtadest kõditava ürituse, mis põimib kiired autod, lõbusa sõidu ja autonduse ajaloo.
Kava on lihtne – õhtuks Malmösse, et olla valmis järgnevaks sisukaks päevaks, mis algab võõrustaja Förenade Bili juurest. Pisut ajalugu, enne kui kätte saab põnevad masinad mõnetunniseks kruiisiks ühele Rootsi vanimatest ringradadest, ja pärast seda kogunemine salajases kohas, kus saab veelgi suurema doosi ajalugu. Seega – sõidame!
Esimene peatus – rohkem kui sajandi vanune autoesindus
1886. aastal näidati maailmale esimest patenteeritud ja sisepõlemismootoriga autot – Benz Patentwagenit. Autotööstus oli jõudmas alles keskikka, kui 1921. aastal Malmös Förenade Bil asutati. Eelmisel aastal sajandat juubelit tähistanud ettevõttel on nüüdseks kuus BMW esindust, lisaks müüakse Alpinasid, Minisid, Jaguar Land Roveri autosid, Lexuseid, Peugeot’d ja varsti ka Kiat. Ainuüksi Malmö esinduses läheb iga päev kaubaks keskmiselt 10 autot.
Külastuse käigus räägitakse meile sellest, mis ettevõtte pikaajalise edu saladuseks on – perekond. Kogu ettevõtte taga seisab Söderströmi perekond, oma töötajate kollektiivi suhtutakse samuti kui omadesse – kuigi stereotüüpne jutt, paistab see siinkohal ka päriselt vett pidavat.
Kui meid keretööde majja saadetakse, ei jää “suure ülemuse” saabudes melu vait ja alga ülepingutatud tööteesklemine, vastupidi! Töötajad tulevad väga familiaarselt tervitama ja niipalju kui mu roostes rootsi keel mõikab, ei räägita tööst midagi. Samu väärtusi kannab ka United Motors, kellele Förenade Bil on mingil määral eeskujuks olnud – pikalt on tehtud tööd selle nimel, et nii töötajad kui kliendid end pereliikmetena tunneksid.
Söderströmi perekond on autodega seotud mitmel viisil – lisaks müümisele tegeletakse nii nende kollektsioneerimise kui rajasõiduga. Just Förenade Bilile kuuluvale, Rootsi ühele vanimale ringrajale me järgmiseks sõidamegi. Sinna jõudmiseks antakse meie käsutusse väga kirev autopark, muuhulgas BMW M3 Competition, M4 Competition kabriolett, Alpina B3 ja B5 jne.
Marsruut kulgeb vaid väikses osas kiirteel, edasi on ette nähtud mitu punkti autode vahetamiseks (et mitut mudelit kogeda) ja sõit jätkub juba mööda käänulisi. Kõige eredama mulje jätab M3 Competition, millel kapoti all juba niigi suurepärase ridakuue B58 kahe turboga edasiarendus S58, mil jõudu veidi üle 500 hobuse. Kuigi auto kaalub pea 1900 kg, liigub see ikkagi väga mõnusalt ja sundimatult ja on kurvides kõigist teistest teekaaslastest elavam – puhkama pandud abiliste korral piisab juba 15% gaasist, et saba siputaks! Sellest varsti uuesti…
Väike roheline põrgu
Meie sihtpunktiks on Knutstorpi ringrada – 2079 meetrit ja 14 mõnusate tõusude-languste ning muutuvate kalletega kurvi, millest mõni ka pime… Selle ning ümbritseva roheluse järgi on Knutstorp saanud hellitava hüüdnime “väike roheline põrgu”, sest meenutab tõesti kohati Nürburgringi.
Siin korraldab Förenade Bil erinevaid sõidukoolitusi – ja ka klientide proovisõite! Esinduse hoovist maanteele keerates ning paar korda gaasile astudes ei saa ju klient ometi päriselt aimu saada, mis autoga tegu on. Ja kui pärast õiget proovisõitu otsustatakse auto osta, on kliendil tõenäoliselt ka hiljem siia asja, sest paar korda aastas toimuvad ka kliendiüritused, kus erinevaid sõiduvõtteid harjutatakse. Soovijad saavad loomulikult karmimaid pakette juurde osta – sarnaselt Porschegi pakutavatele koolitustele.
Meile on ette nähtud nö turvalise sõidu koolitus, mis sisaldab slaalomeid, hädapidurdust ja põdrapõiget. Kuigi palju nähtud ja palju tehtud harjutused, ei jookse see kindlasti kellelgi mööda külgi maha – liiatigi kui pea alati ilmneb näiteks hädapidurduse harjutuse käigus, et mõni inimene pole kunagi oma autot “tühjaks pidurdanud” ning selle lõpuks endale jala sisse harjutab. Ka valesti pidurdada on võimalik, ent õppimiseks pole kunagi hilja!
Alustame slaalomist ning nüüd on ka autopark teistsugune – täispikal rajal maksimumi ei võeta, seega piisab täiesti tavalistest seeria-BMW-dest ja kahest elektrilisest Minist. Instruktor tuletab meelde kõige olulisemat – sõiduasend!
Selleks, et rooli taga nii rajal kui liikluses adekvaatselt toimetada, peab põhja vajutatud pedaali korral põlv pisut kõverdatuks jääma, selga istmesse toetades peab sirge käega saama randmeid rooli ülemisele osale toetada. Kui nüüd roolist ettenähtud 9 ja 3 pealt kinni võtta, jäävad küünarnukid peaaegu täisnurga alla – nii on kõige mugavam rooliga tööd teha, olenemata olukorrast!
Veel üks oluline täiendus instruktorilt, mida tihti ei teata või ei tehta, kuna see tundub esialgu ebaintuitiivne ja ebamugav – roolitakse rooli üles lükates, mitte alla tõmmates! Vasakpöörde korral lükkab parem käsi rooli üles ja vastupidi – seda peamiselt täpsuse, kuid ka parema tagasiside tõttu. Kui ohuolukorras paanikasse sattuda ja kogu käe raskuse ja jõuga rooli alla tõmmata, kiputakse üle keerama ning järgnev korrigeerimiste ahel võib kehvasti lõppeda. Kuid palju juttu ja teooriat – aeg slaalomil harjutada!
Tõsi, harjutus ammendab end ruttu – mõtlen teadlikult käte tööle ja igal katsel tõstan veidi tempot, kuni rehvi pidamise piir käes. Kui selle ületan ja pisut saba korrigeerima pean, näeb instruktor selle kaugelt ära – soovituseks on järgmisel tiirul võtta gramm väiksem tempo, et rehvi liiga kiirete liigutustega üle koormama ei peaks. Pidamise ring, teadagi – rehvi ressurss on piiratud ning kui kasutad kõike näiteks keeramisel, ei jagu seda enam pidurdamiseks või kiirendamiseks, ja vastupidi. Selle illustreerimiseks on järgmine katse palju parem.
Hädapidurdus ja põdrapõige
Järgmiseks on üles seatud vana hea põdrapõige koos hädapidurdusega – instruktori öeldud kiirus kellale, märgitud kohal pidurid tühjaks ning koonustest kitsas tunnelis takistuse vältimine. Ülesandepüstitus näeb ette, et pidurid oleksid kogu aeg põhjas, ka keeramise hetkel.
Alustame 75 km/h ning olenemata autost – BMW sedaanid, universaalid, elektri-Minid – on see täiesti draamavaba. ABS ragistab ja rehvidele jääb alles piisavalt ressurssi, et ka suunda vahetada – see, kusjuures, on hea praktiline näide sellele, miks oskajad juhid suudavad ilma ABS-ita kiiremini pidama saada. Kogu pidamine pannakse oskuslikult pidurdamisse ning kui keerata vaja, vabastatakse veidi piduripedaali ja seega ka rehvi ressurssi.
Seega – kas harjutus on ABS-iga “läbikukkumatu”? Ei, kui piisavalt üle küpsetada! Kui oleme jõudnud kiiruseni 80 km/h, tõmbab instruktor ka pidurdusmaad lühemaks. Mina aga kiirendan kogemata umbes 95-ni – pidurid põhjas, tuttav ragin läbi pedaali tunda, roolikeeramine… ja ei midagi. Niidan ühe koonustest maha ja nendin – piisava inertsi korral pole ka ABS mingi elupäästja ning rehv ei suuda suunavahetuse “palvele” reageerida.
Põdrapõike ja/või hädapidurduse harjutus on alati heaks näiteks ka sellele, et kuskil jookseb selge piir sooritamise võimalikkuse ja võimatuse vahel. Lühendatud pidurdusmaaga jääbki turvaliseks läbimiskiiruseks 85 km/h, 90 puhul võib üks kord välja tulla, ent teist korda proovides on rehvid ja pidurivedelik veidi liiga kuumad, sooritusvõime kehvem ja koonus jälle lennus.
Kõige lõpuks ka veidi rajasõitu
Harjutused tehtud ja käed soojad, lastakse meid ka täispikale rajale. Kõige ette läheb M3 Competitioniga noor, ent juba end võistlustel igati tõestanud Oliver Söderström – 23-aastane võidusõitja on oma karjääri jooksul osalenud 160 võidusõidul ja võitnud neist 14. 8,8% võiduprotsent on väga kõva sõna!
Ilmselgelt saab tema kõige ees rahulikult kruiisida ning valib täpselt õige tempo, et väetimate autodega sabas olijad higistada saaksid. Knutstorp on väga lõbus rada, kus ka aeglase autoga adrenaliini üles saab – selle eest hoolitsevad tõusud, langused ja pimedad kurvid, millest üks kannab ringrajasõitjate seas “idioodi” nime. See on raja eelviimane kurv, mille optimaalne trajektoor on petlik ja iga kord tundub, et kuidagi teistmoodi võiks kiirem olla… Ühesõnaga jääb sõitjale mulje, et ta ei teagi kunagi, kuidas kurvi õigesti võtta – täitsa idioot!
Rajakogemuse lõpetab aga Oliveri kõrval sõitmine – M3 on varustatud üpris kulunud Pirelli P Zerodega, mis oma eluea jooksul ka päris rohelist põrgut ehk Nürburgringi näinud. Seega – need tuleb ilmselgelt lõpetada! Oliver näitab stiilselt, kui heas tasakaalus platvorm on M3 Competition, ja läbib enamuse rada külglibisedes.
See saab loomulikult päädida vaid järele andnud rehvidega – ja juhuslikult olen sel sõidul autos ka mina. Karjuv tütarlaps taga paremal ja laperdav rehv taga vasakul on täpselt sobiv (ent kõrvadele pisut valus) lõpunoot rajapäevale. Video vaatajatele ja eriti kõrvaklapikandjatele hoiatus – keerake volüümi heaga maha:
Rajalt ülisalajasse muuseumi, mis silme eest kirjuks võtab
Päeva lõpetab aga ühe maailma värvikaima ja suurima eramuuseumi külastus. See ettevõtmine on nii salajane, et sõnad loetakse peale mitu korda – pilti (üldiselt) teha ei tohi, asukohta avaldada loomulikult samuti mitte. Söderströmide pere kutsub siia vaid pere ja ettevõtte häid sõpru, muuseumis hoitakse kõike alates ajalooliselt olulistest mudelitest kuni võistlusautodeni. Üldiselt on hoitud joont, et eksponaadid peavad ka sõitma – ning enamust aeg-ajalt ka tuulutataksegi…
… kui kõrvale jätta masinad, mille käivitamine vajaks eraldi inseneride ja mehaanikute meeskonda ning maksaks umbes 200 000€ “tuulutamise” kohta. Selline auto on näiteks Nick Heidfeldi BMW M1 Sauber F1. Huvitava ajalooga masin on, kusjuures, ka avalikus müügis ning kuulutus on siin. Pilti ei lubatud teha, kuid kuulutuse pilte pole keegi keelanud jagada:
Erilisi masinaid on ulmeline hulk, muuhulgas on olemas ka superauto M1, kõige esimene, “bätmobiilina” tuntud E9 põlvkonna 3.0 CSL, Rootsi kuninga enda isiklik E46 M3 CSL, üks kahesaja viiekümne kahest mudeli 507 eksemplarist, 2002 tii, loo alguses mainitud Benz Patentwageni koopia, Oliver Söderströmi Formula Renault võistlusauto, mitmeid Isettasid ja ka MG-sid, mida Förenade Bil kunagi müüs… Kui vabamalt pilti oleks lubatud teha, oleks kindlasti meeles veel mõni masin eraldi esile tuua, kuid siin hoopis ainuke pilt, mis mul teha lubati:
Siin on kaks mitmeid tiitleid võitnud võistlusautot, pildilt välja jäi ka E92 kerega võidusõiduauto. Tõsi, ajaloolise tõe huvides – üks pilt tehti veel ja see on koos rajal tehtud grupipildiga siin:
Kokkuvõtteks
Suur aitäh ürituse korraldanud United Motorsile, Masinawärgile ja Jungentile – üks tihedalt autohuvilise verd keema ajavat tegevust täis päev möödus häbematult kiirelt ning on raske pakkuda, mis võiks siinkandis veel ligilähedale saada – Koenigseggi tehase külastus, äkki?
Fotod: Automotiiw/Masinawärk, Soderphotography, autor
