Auto energiamärgisest kui ostuargumendist räägitakse Eestis vähe ning tõenäoliselt on neid ostjaid, kes sõiduki üksnes vale tähe pärast ostmata jätavad, mõni üksik. Järjest karmistuvad keskkonnanõuded ning nn. roheliste tehnoloogiate pealetulek muudab lähimate aastate jooksul turu trende aga sedavõrd, et madala saastetasemega sõidukid lähevad rohkem hinda.
Juba mõnda aega peab kõikidel Eestis uuena müüdavate autode näidistel olema küljes energiamärgis. Märgis annab ostjale infot auto kütusekulu ja süsihappegaasi heitmekoguse kohta. Energiamärgise info tekitatakse Maanteeameti liiklusregistri andmete põhjal ning seda saab luua Maanteeameti kodulehel.
Sõiduauto kütusekulust ja süsinikdioksiidi (CO2) heitest tarbija teavitamine on tegelikult olnud müüjatele kohustuslik juba 2005. aastast, aga energiamärgise nõudeni jõuti 2015. aasta alguses. Iga aasta 1. aprilliks on müüja kohustatud energiamärgist uuendama, vastavalt Maanteeameti andmetele.
Auto energiamärgis on ülesehituselt sarnane kodumasinate küljes olevate infolipikutega: mida rohelisem värv, seda keskkonnasõbralikum auto. Kõige ökonoomsem ja ökom on A-energiaklassi auto, kõige suurem kütuseröövel ja õhusaastaja on tähistatud G tähega.
ENERGIAMÄRGISE ALUSEKS CO2 HEITMEKOGUS
Sõiduautod on klassidesse jagatud absoluutse CO2 heite põhjal ehk madala CO2 heitkogusega auto on olenemata auto tüübist klassis “A” ja suure heitkogusega auto klassis “G”.
Energiamärgisel on nõutav ära näidata 10 000 kilomeetri läbimise kütusekulu maksumus eurodes ja see peab põhinema keskmisel kütusekulul 10 000 kilomeetri kohta.
Kütuse hind arvutatakse eelmise kalendriaasta hinnangulise keskmisena. Maanteeamet uuendab energiamärgise keskkonnas kütuse hinda igal aastal. Sellest tuleneb ka automüüjate kohustus, aastas korra energiamärgist uuendada.
Energiaklassid on määratud arvestades eri huvigruppide arvamusi, teiste riikide kogemusi, Eesti autoparki ja selle ajaloolist CO2 heite muutust ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse kohast uute sõiduautode keskmist CO2 heitkoguse taset.
2014. aastal oli Euroopa Liidu keskmise uue sõiduauto süsihappegaasi heitkogus 123 grammi kilomeetri kohta, Eestis oli samal aastal keskmine sõiduauto CO2 heitkogus 140 grammi kilomeetri kohta.
Eesti autopargi CO2 heite koguse viib üles see, et autode keskmine vanus on kõrge ja see trend pigem kasvab. Eesti autopargi keskmine vanus on 14 aastat, Euroopa Liidus aga alla kümne.
Euroopa Liit on seadnud aastateks 2015 ja 2021 uutele sõiduautodele CO2 heitkoguse vähendamise eesmärgid. 2015. aastast alates ei tohi esmaregistreeritud autode keskmine CO2 heitkogus olla rohkem kui 130 grammi CO2 kilomeetri kohta. See vastab kütusekulule ligikaudu 5,6 liitrit 100 kilomeetri kohta bensiinimootori ning 4,9 liitrit 100 kilomeetri kohta diiselmootori korral.
2021. aastaks tuleb uute sõiduautode keskmist CO2 heitkogust vähendada 95 grammini kilomeetri kohta, mis vastab kütusekulule ligikaudu 4,1 liitrit saja kilomeetri kohta bensiinimootori ja 3,6 liitrit saja kilomeetri kohta diiselmootori korral.
Eesmärkide täitmisel prognoositakse Euroopa Liidus vastavalt 18 ja 40 protsendilist CO2 heitkoguse vähenemist võrreldes aastaga 2007. Kasutatud autode müümisel on energiamärgise kasutamine vabatahtlik.
EESTI VANA JA KÖHIV AUTOPARK
Eesti autopargi keskmine vanus on kõrge ja pigem kasvutrendis. 2011. aastal oli Eesti autopark keskmiselt 5,2 aastat vanem kui Euroopa keskmine. Euroopas keskmiselt on autopargi vanus 8.8 aastat.
Meie autopargist ligi poole (43% aastal 2015) moodustavad uued autod. Seega, kui kõikide autode keskmine vanus on 14 aastat võib ette kujutada, kui vanu ja väsinud autosid (ja kui palju!) meie teedel liigub.
Eestis ostetakse peamiselt bensiini- ja diiselmootoriga autosid, muude kütuste osa on marginaalne. Uute autode keskmine CO2 heide on aasta-aastalt langenud, olles 2013. aastaks jõudnud 140 grammi CO2 kilomeetri kohta.
Kõige rohkem ostetakse autosid C energiaklassist, nende CO2 heitmete kogus jääb 111-130 grammi vahele CO2 kilomeetri kohta.
KUIDAS LUGEDA ENERGIAMÄRGIST?
Energiamärgise elemendid:
– sõiduauto mudeli ja kütusetüübi andmed
– sõiduauto ametlik kütusekulu ja CO2 heitkoguse arvväärtus
– energiaklassiskaala- tähed A kuni G tähistavad energiatõhususe klassi,
sealjuures täht A tähistab kõige energiasäästlikumat,
G aga kõige vähem säästlikku masinat
– keskmine kütusekulu maksumus eurodes 10 000 km kohta
– kütuse hind on määratud eelmise kalendriaasta hinnangulise keskmisena:
bensiin x €/l, diisel x €/l, gaas x €/kg, elekter x €/kWh
– määrusest tulenevad viited
KUST SAADA ENERGIAMÄRGIST?
Kuigi kasutatud autodele on tähekese külgeriputamine vabatahtlik, võiks igaüks meist kasvõi eksperimendi korras oma neljarattalisele märgise tekitada ja vaadata e-rakenduse abil, kui roheliseks või punaseks olemine kisub.
Guugeldades lubatud energiamärgi loomise rakendust ei leia. Selle asemel on maanteeameti lehel olemas kütusekulu teatmik. Sellelt lehelt saab otsida üles oma autole kõige lähedasema mudeli, sisestades üks teise järel soovitud andmeid. Ilmselt oleks kõige täpsem otsida tüübikoodi järgi, aga tulemuse annab ka lihtne päring “mark”-“mudel”.
Näiteks andis otsing “Subaru WRX” vastuseks, 221kW, 2.5- liitrise turbomootoriga versiooni, mille energiaklass on G. Selle auto puhul peab aga teadma täpselt, mis aastakäiguga on tegu, sest jõuallikate valik on juba mõnda aega sootuks teistsugune, ehkki heitmekoguse järgi istub kaunis jaapanlane jätkuvalt G-klassis.
[dropcap]ACCELERISTA KOMM [/dropcap]Tegelikult pole ju midagi hullu, et rakendus ei tööta nagu peaks ega võimalda kõiki teedel liikuvaid mudeleid täpsemalt eristada ja neile energiamängist külge riputada.
Esiteks on inimeste huvi A-de ja G-de vastu suhteliselt leige, teiseks… kui müüjad kohusetundlikult määrust täidavad ja igal aastal energiamärgist uuendamas käivad, on ju asjad hästi. Eriti riigikassas, kuhu laekub iga märgise loomise ja uuendamise puhul 150 eurot riigilõivu.
See, et inimestel puudub huvi, ei ole kuidagi seotud vähese keskkonnateadlikkusega. Meie inimesed on üllatavalt ökod, väidavad kõikvõimalikud uuringud (mis ei ole mingid lolliuuringud). Kuniks rahakotiraudu peab otseselt mingi energiatähise nimel paotama vaid müüja, ei köhi miski peale umbetuisanud diislite.
Ja automaksu siin riigis (vähemalt selle valitsuse ajal) ei kehtestata – oleme küsinud, teame. Miks? Sest riik ei suudaks garanteerida kaugemates maapiirkondades ühistranspordiliiklust. Eks me näe. Maanteeamet võiks nüüd keskkonnainvesteeringute keskuse rahadega ühe korraliku rakenduse teha, saaks oma vana autot müües rinnale taguda ja öelda “aga mul on G, kõik on G, punkt!”
Allikas: keskkonnaministeerium, maanteeamet. Pildid: KKM, MTA. Kaanepilt: Ylle Rajasaar
