Lastepsühhiaater Jari Sinkkonen ütleb, et laste mängulisus on vähenenud. Mängimine on nii laste kui lastevanemate meelest järjest enam lihtsalt üks lapsik tegevus.
Digimaailm annab valmis lahendused ja vähendab mängulisust„
Muidugi mängivad paljud lapsed tänapäevalgi, aga nendega kohtudes on selgunud, et laste arvates on mängimine pigem lapsik ja see ei ole enam cool“, räägib Jari Sinkkonenen ajalehele Ilta-Sanomat. Nagu selgub, mõtlevad samamoodi ka lapsevanemad.
Lastepsühhiaatri töös puutub Jari kokku mitmete juhtumitega. Üks tema jaoks mõtlemapanevamatest oli 5-aastase poisi sünnipäeva juhtum: ema räägib, et ta pojale meeldib mängida Toomas- rongiga (Thomas the Train). Lasteaiakaaslased mõtlesid, mida osta poisile kingituseks ja soovitavad vanematele Toomas-rongi. Laste emad omakorda arvavad, et see on kohutavalt lapsik kink, jutustab Sinkkonen.
Sinkkonen näitab sõrmega süüdistavalt digimaailma poole: see on meie jaoks uus ja selle tähtsus igapäevaelus kasvab pidevalt. Digimaailm on tulnud, et jääda ja sellest ei saa enam vabaneda. Me ei tahakski sellest enam vabaneda!
Lapsevanemad on hämmingus ja lummatud, kui osavad on mudilased tahvelarvutite ja muude elektrooniliste vidinatega. “Lapsed on vanematest digimaailmas peajagu üle juba väga väiksena. Lõppude-lõpuks on see ju armas, kui kaheaastane oma ümarate käekestega iPadis puslet kokku paneb! Samal ajal peaks aga mõtlema, kuidas digimaailma saaks arendada loovamalt ja mängulisemal viisil. Kindlasti on vaja ka teistsuguseid tegelusi.”
See on hea asi, kui laps ütleb, et ei ole midagi teha. Selle peale võib öelda, et selline see elu mõnikord on- korraks ongi igav ning selle lahendamiseks tuleb midagi välja mõelda. Mõne minuti pärast mõtlevadki lapsed midagi välja. Loovus tekib siis, kui puuduvad valmis vastused ja mänguaparaadid on kinni.
Lapsed rebitakse lapsepõlvest liiga kiiresti välja
Sinkkoneni meelest soovivad täiskasvanud, et lapsed saaks hakkama ning rebivad nad võimalikult kiiresti lapsepõlvest välja.
Samas on just täiskasvanute ülesanne tagada, et lapsed saaksid olla lapsed- mängida õues, ronida puu otsas, sõita jalgrattaga…
Kaasaegse mänguasjad ei leia Sinkkoneni poolehoidu. Ta ütleb, et varem on ta olnud poisikeste püssimängude pooldaja- mängitagu indiaanlasi ja kauboisid; paraku on nüüd ka püssimängud muutunud: “Tänapäeval on mängupüssid relvade täpsed koopiad ja neilt võetakse ära see teatud sümboolne väärtus- lapse kujutlusvõime. Lisaks on need kaubanduslik masstoodang, kallid mängukomplektid, mis kuuluvad laste lemmikmultifilmide juurde.”
Lapsed peaksid saama võimaluse, mõelda välja oma mäng, ilma, et keegi ütleks, kuidas “õige” mängimine käib. Komplektidesse kuuluvad tegelaskujud, koos riiete ja rekvisiitidega: “Väikesed tüdrukud siis mängivad nendega ja üks ütleb teisele, et nii see mäng ei käi. Teisisõnu, määratleb multifilm, mida mänguasjadega võib teha. See on täiesti vastupidine mängu põhimõttele.”
Mäng vähendab agressiivsust
Üksnes ekraani ees mängimine on sõltuvust tekitav, aga samas ka rahuldust pakkuv. Sinkkonen jutustab algkooliõpetajate kogemusest, kus nende klassi poisid jutustasid, et kartsid GTA V mängu- see ongi alla 18-aastastele keelatud!
Sinkkoneni sõnul on lastepsühhiaatrite suurim probleem pidurdamatult agressiivne laps. Joensuu kooli kehalise kasvatuse õpetaja on kümne aasta jooksul kirjutanud üles laste sporditulemusi. Tulemused on selgelt halvenenud. Jari Sinkkonen usub, et see on osaliselt tingitud just sellest, et poisid on hõivatud arvutimängudega. Motoorse ja loomingulise mängu vähenemine halvendab laste tervislikku seisundit ning ühtlasi kogunevad kasutamata energia ja agressioon.
Kuidas vähendada agressiooni?
“Laps võib olla vihane, kuid mitte jõhker ega kellelegi haiget teha. Meie täiskasvanud ka muidugi eksime, kuid lüüa ei tohi mingil juhul,” ütleb Sinkkonen.
Mängimine on hea kanal agressiivsuse maandamiseks. Poisid mängivad kangelaste mänge ja võitlevad väikeste mehikestega: “Minu 29-aastane piloodist poeg ehitas lapsena koos oma sõbraga tunde erinevaid liivalosse, seejärel pommitasid nad need kohe ka puruks. Mu poeg ei ole edasises elus olnud kunagi agressiivne, otse vastupidi, ta on väga sõbralik.”
Agressiivsuse juhtimine ja mäng käivad käsikäes. Kui teie lapsel on empaatiavõime ja rikas kujutlusvõime, on tal väiksem risk agressiivselt käituda. Vanemate roll on märkimisväärne. Lapsevanem peab aitama ja suunama last oma vihaga tegelema. Sinkkonen rõhutab, et mitte mingil juhul ei tohi last karistada, häbistada või alandada.
Ekraanide eest ära- võimatu missioon?!
“See on vanemate enda otsustada, kes kuidas seda teeb. Mõnel juhul lepitakse kokku mängu aeg, mõnel juhul tõmmatakse pistik seinast. Ennekõike saab probleemi lahendada plaani pidades ja leppides kokku reeglid. Vanemad peavad olema tugevad.”
Loomulikult mõjutab see kõik lapse arengut. Digimaailm tekitab teatud liiki piiranguid ja kujutlusvõime väheneb. Iga laps on ka veidi erinev. Ta võib-olla üks nendest, kes saab digimaailmas paremini hakkama. Kuid teisest küljest vaadates, on täiesti okei, kui 2-aastane mängib tahvelarvutis. Piisab, kui meeles pidada, et mäng on lapse töö. Ja mäng ei ole üldsegi lapsik tegevus.
Lastepsühhiaater Jari Sinkkonen rääkis antud teemal YLE hommikutelevisioonis.
Autor: Inka Ikonen
Tõlge: Marika Metsala
Toimetas: Ylle Rajasaar
originaalartikkel: ajaleht Ilta-Sanomat
